Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Martin Luther arrow Kiriku seitse tundemärki
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kiriku seitse tundemärki
Autor: Martin Luther   



Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku kirikut, pühade osadust,
         pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu!


Usutunnistus laseb selgelt mõista, mis on kirik, nimelt pühade osadus, see on hulk ehk kogum selliseid inimesi, kes on kristlased ja kuulavad Jumalat. Kuid sõna “kirik” on paljutähenduslik ja segane ega edasta seda tähendust ning mõtet täpselt, mida kolmandast usuartiklist peaks järeldama. Sest Ap 19,39j nimetab linnakirjutaja rahvast, kes oli hulgiti turule jooksnud, ecclesia - ja ütleb: “Seletatagu asi korrapärase rahvakogu (ecclesia) ees!” Siin ja teistes kohtades ei tähenda “ecclesia” või “kirik” muud kui kogunenud rahvast, ehkki see kehtis paganate ja mitte kristlaste kohta.

Nõnda käib ta mitmesuguste rahvaste kohta maailmas, aga kristlased on eriline, Jumalast kutsutud rahvas. Seepärast hüütakse teda mitte ainult “rahvaks”, vaid pühaks kristlikuks rahvaks. Et ta usub Kristusesse, tähendab ta “kristlikku rahvast” - ja et tal on Püha Vaim, kes teda igapäev pühitseb, tähendab ta “püha rahvast”. Kirik pole muud kui püha ülemaailmne kristlaskond. Vanas Testamendis nimetati kogudust “Jumala rahvaks”.

Selles kristlaskonnas elab, toimib ja valitseb Kristus armu ja pattude andeksand­mise läbi ning Püha Vaim igapäevase pattudest puhastamise ja elu uuendamise kaudu. See sünnib selleks, et me ei jääks patu võimusse, vaid võiksime uut elu näidata heades tegudes, nagu nõuavad seda kümme käsku.

“Kristlik kirik” ja “kristlik pühadus” on ühine nimetus ning ühine omand kõigile maailma kirikutele ja kristlastele, seepärast kutsutakse kirikut ka “katoolseks” (kreeka katholikos tähendab “üldine”). Kirik jääb püsima kuni maailma lõpuni. See on ümber­lükkamatu usuartikkel Kristuse tõotuse järele: “Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani” (Mt 28,20).

Mille järgi võib siis aga inimeste seas siin maailmas ära tunda kristlikku püha rahvast?


Esimene tundemärk: Jumala sõna


Kristlik püha rahvas on tuntav sellest, et tal on Jumala püha sõna, kuigi see pole olemas kõikjal võrdsel määral, nagu ütleb Paulus (1Kr 3,11jj). Ühel osal on see päris puhtalt, teistel pole täies puhtuses. Kellel on see puhtalt, seda iseloomustab Paulus kui sellist, kes ehitab kullast, hõbedast või kalliskividest alusele. Kellel pole seda puhtalt, ehitab seevastu üksnes õlgedest ja puust. Jumala sõna on peaosa ja peasakrament, mille kaudu saab kristlik rahvas pühaks. Sest Jumala sõna on püha ja pühitseb kõike, mis temaga kokku puutub. Jah, ta on Jumala pühadus ise, nagu ütleb Paulus:

See on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub” (Rm 1,16). Ja samuti: “Seda pühitsetakse Jumala sõna ja palve kaudu” (1Tm 4,5).

Püha Vaim juhib sõna ja pühitseb sellega kirikut, kes on kristlik püha rahvas. Jumala sõna on tõeline õndsusvahend, mis aitab igavesse ellu - isegi siis, kui tuleb elada palja ihuga ja surra.

Me nimetame seda sõna, mis meile on pärandunud Kristuselt, “väliseks sõnaks”, sest seda kuulutatakse inimese - nagu sina ja mina - suuga. Ka räägitakse “suulisest sõnast”, sest seda usutakse tõsiselt ja kuulutatakse avalikult. Kristus ütleb:

Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste eest, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas. Aga kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas” (Mt 10.32j).

Leidub nimelt paljusid, kes seda küll sisimas teavad, aga ei taha tunnistada. Teised teevad seda, aga ei usu ega toimi selle järele. Ainult vähesed on need, kes seda usuvad ning teevad selle järele, nagu selgitab tähendamissõna neljasugusest põllust: ainult neljas osa, puhas, hea põld kannab “püsivat vilja” (Mt 13,4jj).

Kui sa nüüd kuuled või näed, et kuulutatakse, usutakse ja tunnistatakse Jumala sõna ning toimitakse tema järele, siis ära kahtle, et siin on tõeline ecclesia sancta catholica (püha katoolne kirik) - kristlik püha rahvas - ka siis, kui üksnes vähesed sellesse kuuluvad. Jumala sõna ei jää iial viljata, vaid haarab vähemalt osa põllust. Kui ta ei anna muud tundemärki, on see ometi piisav osutamaks, et siin on kristlik püha rahvas. Sest Jumala sõna ei saa olla ilma Jumala rahvata ning Jumala rahvas ilma Jumala sõnata. Kes peaks siis teda jutlustama või jutlust kuulama, kui poleks Jumala rahvast? Ja mida võiks ehk saaks Jumala rahvas uskuda, kui Jumala sõna ei oleks kohal?

Jumala sõna teeb kõik imed, suudab kõike, hoiab kõike alal, saadab kõik korda, ajab kõige kuradi välja. Jäta kõik muu kõrvale, see on küllalt teadmaks, et kirikut sünnitab, toidab, kaitseb ja kinnitab sõna kui peamine pühadus.


Teine tundemärk: ristimine


Jumala rahvast tuntakse ristimise sakramendi järgi, kus seda õigesti Kristuse seadmist mööda õpetatakse, usutakse ja talitatakse. See on väline märk ja hindamatu õndsusvahend, mille läbi pühitsetakse Jumala rahvast. Sest ta on uuestisünni püha pesemine Püha Vaimu läbi, kes meid selles kui süütu Jumala Talle pühas veres peseb puhtaks patust ja surmast. Kui sa seda märki näed, siis tea, et siin on kindlasti kirik ehk püha kristlik rahvas - ka siis, kui alatasa kordub, et ristitud oma ristimisest taga­nevad, nagu kurdab Peetrus:

Nad ahvatlevad lodevate lihahimudega neid, kes vaevalt olid pääsenud pakku eksiteel käijate seast” (2Pt 2,18).

Ärgu sind eksitagu see, kes teostab ristimist, sest ristimine ei kuulu ristijale, vaid antakse Jumala poolt sellele, keda ristitakse. Sama vähe on ju ka Jumala sõna kuulutaja omandus (ehk olgu siis, kui ta kuuleb ja usub seda ka ise), vaid ta on antud sellele, kes teda kuuleb ja usub.


Kolmas tundemärk: Püha õhtusöömaaeg


Jumala rahvast tuntakse altarisakramendi järgi, kus seda õigesti Kristuse sead­mist mööda jagatakse, usutakse ja vastu võetakse. See on samuti väline tunnus ning väärtuslik õndsusvahend, mis on päritud Kristuselt. Nagu sõna ja ristimine, nii pühit­seb ka armulaua tarvitamine Jumala rahvast ning on tema avalik tunnistus Kristusest. Kõik väline on seejuures tähtsusetu. Sa võid Kristuse ihu rõivastumata vastu võtta, nagu see toimub haigete puhul, ning sinu vanus on nagu ristimise ja jutluse juureski ebaoluline. Sellest on küllalt, et sa oled pühitsetud ning salvitud Jumala püha võidega: sõna ja ristimisega. Kui sul need on, siis oled sa täiesti piisavalt salvitud ning preester­likult rõivastatud.

Ärgu sind eksitagu küsimus, kui püha keegi on, kes jagab sulle sakramenti. Sest see ei kuulu ju sellele, kes teda jagab, vaid sellele, kellele teda jagatakse. Ehk olgu siis, et ta seda ka ise tarvitab - siis on ta üks nendest, kes seda vastu võtavad.

Kui sa nüüd näed selle sakramendi õiget talitamist, siis ole kindel, et siin on Jumala rahvas. Sest nagu öeldud ülal: kus on Jumala sõna, seal on ka kirik - nõnda kehtib ka siin: kus on ristimine ja Püha õhtusöömaaeg, seal on ka Jumala rahvas ning vastupidi. Sest niisuguseid pühadusi valdab, jagab, teostab, tarvitab ja tunnistab ei keegi muu kui ainult Jumala rahvas, kuigi mõned valed ja uskmatud kristlased on varjatult nende seas. Need aga ei rüveta Jumala rahvast, eriti seni kui nad on tundmatud. Sest selliseid, kes on tuntud avalikult, ei salli kirik ehk Jumala rahvas enda keskmes, vaid kutsub nad korrale ehk tervendab nad. Kui nad aga ei taha kuulda, tõukab nad vande­ga välja pühadusest ning käsitleb neid paganatena.


Neljas tundemärk: piht


Jumala rahvast tuntakse avaliku võtme tarvitamise järgi, mille Kristus neile on üle andnud (Mt 18,18). Kui kristlane teeb pattu, tuleb teda korrale kutsuda, aga kui ta end ei paranda, tuleb ta siduda ning välja tõugata. Kui ta aga parandab ennast, tuleb talle kuulutada pattude andeksandmist. Seda mõistetakse võtme kasutamisena. Esineb kahesugust võtme kasutamist: avalikku ja eraldist. Sest mõned on nii hirmunud ning meelt heitnud südametunnistusega, et nad ei suuda end lohutada, kuni nad vaimulikult üksikult saavad patukustutuse. Teisalt on mõned nii paadunud, et nad ei taha andeks­andmist paluda ning oma patust vabaneda ei südames ega vaimuliku ees. Seepärast peab võtme kasutamine olema nii eraldine kui avalik.

Kus sa siis näed, et inimeste patte andeks antakse või kutsutakse neid korrale, avalikult või eraldiselt, seal tea, et siin on Jumala rahvas. Sest kus pole Jumala rah­vast, seal pole võtme tarvitamist - ja kus ei tarvitata võtit, seal pole ka Jumala rahvast. Kristus on võtme pärandanud kui välise märgi ja õndsusvahendi, millega Püha Vaim Kristuse lunastussurma kaudu langenud patuseid jälle pühitseb, ja mille kaudu tuleb kristlastel tunnistada, et nad on püha rahvas Kristuse valitsuse all siin maailmas. Need aga, kes ei taha pöörduda ega end pühitseda lasta, tõugatakse pühast rahvast välja.


Viies tundemärk: ametid


Kirikut tuntakse väliselt sellest, et ta kutsub inimesi oma teenistusse ja omab kindlaid ameteid. Sest peavad olema piiskopid, pastorid ja jutlustajad, kes avalikult ja eraldiselt jagavad ning teostavad eespoolt öeldut kiriku pärast ja tema nimel, palju enam aga veel Kristuse poolt seatu põhjal, nagu ütleb Paulus:

Ta andis inimestele ande ja tema on pannud mõned apostleiks ja mõned proh­veteiks ja mõned evangeeliumi kuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle” (Ef 4,8.11j).

Terve kogudus ei saa ühte teha. Mis võiks küll juhtuda, kui igaüks tahaks kõ­nelda ehk jagada ning ükski ei annaks kohta teistele? Jutlustamine, ristimine, patu­kustutuse andmine ja armulaua jagamine peab antama ühe hooleks. Teised peavad sellega rahul olema ning nõustuma. Kui sa taolist näed, siis ole kindel, et siin on kristlik püha rahvas.

Kui praegu ei ole enam apostleid, evangeliste ega prohveteid piibellikus mõttes, siis on nende kohale astunud teised ning astuvad maailma lõpuni, sest kirik ei saa lakata püsimast. Seepärast on alati apostleid, evangeliste ja prohveteid, kes teevad ning soovivad Jumala tööd, ükskõik mis nimi neile ka antaks. Nagu ülalöeldud nelja suure pühaduse juures, mille kaudu kirikut pühitsetakse, nõnda kehtib ka siin, et sa ära küsi, kes ning kuidas keegi on, kes on ametis. Las ta olla nagu tahab ja kuidas suudab. Et ta on ametis ning koguduse poolt sallitud, siis ole sinagi sellega rahul. Tema isik ei tee sulle Jumala sõna ja sakramente ei halvemaks ega paremaks. See pole ju tema isiklik omand, mida ta räägib või annab. Kui ta õpetab ja talitab õigel viisil, teeb kõike Kristus, sinu Issand, ja Püha Vaim. Tõsi, avalikke pahesid ei või ega saa kirik sallida. Aga sina ära ole rahulolematu nuriseja, sest sina kui üksik ei saa olla terve kogudus.

Kus sa siis selliseid ameteid ja nende kandjaid näed, seal ole kindel, et siin peab olema püha kristlik rahvas. Kirik ei saa olla ilma piiskoppideta, pastoriteta, jut­lus­ta­jateta, preestriteta, sest ka need ei saa olla ilma kirikuta. Mõlemad kuuluvad kokku.


Kuues tundemärk: palve


Püha kristlikku rahvast tuntakse väliselt palve ja selle järgi, et Jumalat avalikult kiidetakse ning tänatakse. Kui sa näed ehk kuuled, et palutakse või õpetatakse palve­tama Meie Isa, lauldakse Jumala sõna järgi ja usule vastavalt psalme ehk vai­mu­likke laule või siis õpetatakse avalikult usutunnistust, kümmet käsku ehk üldse katekismust, siis ole kindel, et siin on püha kristlik Jumala rahvas.

Ka palve on üks väärtuslikemaist pühitsusvahendeist, mille kaudu kõik saab pühaks, nagu ütleb Paulus. Nii on psalmid õiged palved, millega Jumalat kiidetakse, tänatakse ja austatakse. Ka usutunnistus ja kümme käsku on pühitsusvahend, millega Püha Vaim pühitseb Kristuse rahvast. Me kõneleme siin palvetest ja lauludest, mis on mõistetavad ning millest võidakse õppida ja ennast parandada.


Seitsmes tundemärk: kannatus


Püha kristlikku rahvast tuntakse väliselt püha risti pühakspidamisest. Ta peab kuradi, maailma ja omaenda liha poolt kannatama õnnetust ja tagakiusamist, kiusatust ning kurja, nagu me palume Meie Isa palves - olema seesmiselt kurb ja hirmutatud, väliselt vaene, teotatud ja nõder, et ta saaks oma pea, Jeesuse Kristuse, sarnaseks. Selle kannatuse põhjuseks on, et ta püsib Kristuse ning Jumala sõna juures ja kanna­tab nõnda Kristuse pärast.

Kristlased olgu ustavad, tasased, kuulekad, teenigu ihu ja varaga ülemust ja iga­üht ning ärgu tehku kellelegi ülekohut. Aga ometi ei tule ühelgi rahval maailmas sää­rast kibedat vaenu taluda kui nendel. Neid neetakse ja peetakse kõige kahjulikumateks inimesteks kogu maailmas. Jah, need arvavad end koguni teenivat Jumalat, kes neid poovad, uputavad, mõrvavad, piinavad, jälitavad, vaevavad. Keegi ei halasta nende peale, vaid neid joodetakse ka mürriga ja sapiga, kui neil on janu. See kõik ei juhtu mitte seepärast, et nad oleksid abielurikkujad, mõrvarid, vargad või petjad, vaid et nad hoiavad end ainult Kristuse poole ega taha omada ühtki teist jumalat. Kus sa nüüd taolist näed või kuuled, seal tea, et siin on püha kristlik kirik - Kristuse sõna järele:

Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugust kurja. Olge rõõmsad ja ilutsege, sest teie palk on suur taevas” (Mt 5,11j).

Sellise pühadusega teeb Püha Vaim Jumala rahva mitte üksnes pühaks, vaid ka õndsaks. Sest kui sind Kristuse pärast hukka mõistetakse, ära neetakse, sõimatakse, laimatakse, vaevatakse, saab “vana Aadam” tapetud. Ta peab õppima kannatlikkust, leebust, kiitust ja tänu ning kannatuses rõõmsaks jääma. See tähendab Püha Vaimu läbi pühitsetud ja uuendatud olla uueks eluks Kristuses ning seeläbi õpitakse Jumalat uskuma, teda usaldama, tema peale lootma ja teda armastama, nagu ütleb Paulus:

Me teame, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud” (Rm 5,3jj).


+ + +


Need on nüüd tõesti seitse peamist tunnust, mille kaudu Püha Vaim teostab meis igapäevast pühitsust ning uuendamist Kristuses. See toimub vastavalt käsu esimesele tahvlile, mida seeläbi täidame ka meie, mitte küll nii täiuslikult nagu Kristus seda on teinud, ometi me järgneme talle oma lunastuses ja pattude andekssaamises, kuni ka meie ükskord täiesti pühaks saame ja andekssaamist enam ei vaja, sest sellega täitub eesmärk! Neid seitset tundemärki tahaksin ma nimetada küll seitsmeks sakramendiks. Et aga sõna “sakrament” on muutunud ebaselgeks ja teda pühakirjas teisiti tarvitatak­se, pean ma jääma “kristliku pühitsuse seitsme põhiõpetuse” või “seitsme õndsus­vahendi” nime juurde.


Muudest tundemärkidest


Väljaspool neid peamisi tunnuseid leidub veel teisigi nähtavaid märke, millest tuntakse püha kristlikku kirikut. Püha Vaim nimelt pühitseb meid ka kümne käsu teise tahvli puhul, kui ta aitab meil südamlikult austada isa ja ema ning vanemail kristlikult kasvatada lapsi ja ausalt elada. Kui me ustavalt ja kuulekalt teenime isandaid ja üle­maid ning nemad jällegi armastavad, kaitsevad ja varjavad oma alluvaid. Kui me ei pahandu kellestki, ei pea viha, vaenu, kadedust ega ihka kättemaksu oma ligimese vastu, vaid meelsasti andestame aitame raskusest välja ning anname nõu. Kui me pole liiderlikud, joomahullud, uhked, ülbed, vaid kasinad, kombekad, mõõdukad, sõbrali­kud, taktitundelised ja alandlikud. Kui me ei varasta, ei röövi, ei võta liigkasu, ei ihnutse ega tüssa, vaid oleme halastajad, lahked, vähenõudlikud, helded. Mitte silma­kirjalikud, petlikud, valevandujad, vaid tõearmastajad, püsivad - ja mida veel võiks nimetada ning esitatakse Pauluse poolt alati üksikasjalikult käsu viisi järgi (Rm 13,1jj Gl 5,19jj Ef 6,1jj).

Kümmet käsku ei vaja me ainult selleks, et käsu viisi kaudu teada saada, mis jääb meie tegemistes võlgu, vaid ka nägemiseks, kui kaugele meid oma pühitsusega on viinud Püha Vaim ning mis meil veel puudub, et me poleks liigjulged ega mõtleks, nagu piisaks meile juba kõigest. Ei, me peame pühaduses lakkamatult kasvama ning üha rohkem saama “uueks looduks Kristuses” (2Kr 5,17). Pühakirjas öeldakse:

Aga kasvage meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse armus ja tunnetu­ses” (2Pt 3,18). Ja samuti: “Vennad, me palume ja manitseme teid Issandas Jeesuses, et teie, nõnda nagu te meilt olete õppinud, kuidas elada ja olla Jumalale meeltmööda, nagu seda ka teete, et te kasvaksite veel täiuslikumaks” (1Ts 4,1.10).

Need tunnused ei ole siiski nii kindlad, nagu esmalt mainitud, sest neid tegusid teevad ka mittekristlased ning näivad vahel kristlastest pühamadki. Siiski ei lähtu nende tegu nii puhtalt ja ühemõtteliselt südamest Jumala pärast. Pigem otsivad nad sellest midagi muud, kuna neil pole õiget usku ega tõelist jumalatunnetust. Kristlaste seas aga tegutseb Püha Vaim, kes pühitseb südant ning laseb kasvada vilja “heast ja kaunist südamest”, nagu ütleb Kristus tähendamissõnas neljasugusest põllust (Lk 8,15). Sellega oleme me selgelt esile tõstnud, mis, kus ja kes on püha kristlik kirik, püha kristlik rahvas. Kui meil on need tundemärgid, siis ei puudu meil midagi, selles oleme me kindlad. Ja väljaspool neid tunnuseid võib puududa kõik muu - ning puudub küll ka alati.


Lutheri teosest “Kontsiilidest ja kirikutest” (1539, Weimarer Ausgabe kd 50).

Tõlgitud teosest: Freiheit und Bindung. Vier Schriften Martin Luthers.

Über­tragen und herausgegeben von Günter E. Th. Bezzenberger.

Edition Sonnenweg im Aussaat Verlag. Neukirchen-Vluyn 1996.

Tõlkinud Arne Hiob

Artikkel on saadaval ka PDF vormingus.

 
< Eelmine   Järgmine >