Hingeõndsuse seisukohalt ei ole küsimus konservatiivides ja traditsionalistides või liberaalides ja modernistides ega üldse arvamuste paljususes ja rikastavates erinevustes, vaid selles ühes ja ainsas usus, mis päästab.

Oletagem, et on olemas aparaat, midagi valedetektori taolist. Kui selle aparaadi külge seotakse kristlane, hakkavad mõõdikud lugemeid näitama. Tõelise hereetiku puhul hakkaks põlema punane tuli ja üürgama hoiatussignaal, kõigi õigeusklike puhul süttiks roheline tuli ja masinast kostaks kaunis meloodia.

Kogudusetöö igapäevamured, administratiivsed probleemid, bürokraatia ja erinevad maised asjatoimetused võivad tihtipeale varju jätta selle, mis on meie ameti puhul tõeliselt oluline ja olemuslik – eriti siis, kui meie töös ei tule just iga päev ette suuri imesid ja tunnustähti, mida Jeesus evangeeliumis mainib, vaid pigem kogeme rutiini, kahtlusi, ebakindlust ja oma inimlikku nõtrust.

Õpetuslause extra ecclesiam tragöödia on just nimelt selles, et seda hakati vastupidiselt algsele eesmärgile kasutama üldkehtivana “väljaspool olijate” kohta. Universaalse pääste sõnum muutus seega peaaegu universaalse hukatusse mõistmise õpetuseks. Inimeste arusaamades kinnistus viimane paremini kui esimene.

Ehkki võib tunduda, et arutelus naispreesterluse üle on kõik võimalikud poolt- ja vastuargumendid juba välja öeldud, on kõige olulisem argument jäänud ilmselt piisava tähelepanuta. Pean silmas Kristuse preesterlust. Preesterlus ei ole kellegi subjektiivne õigus, sest preesterlus tähendab Kristuse preesterlust.

Kõige imelisem areng seisnebki selles, et väljasolijad ei olegi enam nii väga väljas: sajandite jooksul kirikust väljaspool olevate skismaatikute ja hereetikutena sildistatud kristlasi tunnustatakse Kristuse ihusse ristitute ja Vaimu poolt elustatutena. Varem pääste mõttes ebatõhusateks nimetatud usulisi ühendusi tunnustatakse nüüd tõeliste partikulaarkirikutena.

Ega meil rohkem valikuid olegi: kas olla Jumalale "krooniks" ühel või teisel viisil - oma patu ja süüga või õiguse ja austusega.

Selle asemel, et üleoleva tooniga halvustada kristliku kiriku (nii ida kui lääne) ajaloolist praktikat ja võrrelda usust välja kasvanud austust sakramendis kohaloleva Kristuse vastu ühel jalal kirikusse hüppamise ja sealt väljaroomamisega, nagu üks noor Eesti teoloog endale lubab, võiks lihtsalt vaikses palves põlvitada Jumala saladuste ette ning paluda Pühalt Vaimult tarkust ja juhatust.

Kristluses on algusest peale olnud kõrvuti kaks äärmust: ühelt poolt evangeeliumi teatud eksklusiivsus ja päästmisele seatud tingimused, teisalt aga Jumala heldus ka nende vastu, kelleni see sõnum pole veel jõudnud. Järgnevalt vaatleme dogmadelugu, milles esimene arusaam saab üha domineerivamaks. Kui kumm on maksimaalselt pingule tõmmatud, algab lõdvenemise periood; pärast mäetippu jõudmist läheb tee allamäge.