Kogudusetöö igapäevamured, administratiivsed probleemid, bürokraatia ja erinevad maised asjatoimetused võivad tihtipeale varju jätta selle, mis on meie ameti puhul tõeliselt oluline ja olemuslik – eriti siis, kui meie töös ei tule just iga päev ette suuri imesid ja tunnustähti, mida Jeesus evangeeliumis mainib, vaid pigem kogeme rutiini, kahtlusi, ebakindlust ja oma inimlikku nõtrust.

Õpetuslause extra ecclesiam tragöödia on just nimelt selles, et seda hakati vastupidiselt algsele eesmärgile kasutama üldkehtivana “väljaspool olijate” kohta. Universaalse pääste sõnum muutus seega peaaegu universaalse hukatusse mõistmise õpetuseks. Inimeste arusaamades kinnistus viimane paremini kui esimene.

Ehkki võib tunduda, et arutelus naispreesterluse üle on kõik võimalikud poolt- ja vastuargumendid juba välja öeldud, on kõige olulisem argument jäänud ilmselt piisava tähelepanuta. Pean silmas Kristuse preesterlust. Preesterlus ei ole kellegi subjektiivne õigus, sest preesterlus tähendab Kristuse preesterlust.

Kõige imelisem areng seisnebki selles, et väljasolijad ei olegi enam nii väga väljas: sajandite jooksul kirikust väljaspool olevate skismaatikute ja hereetikutena sildistatud kristlasi tunnustatakse Kristuse ihusse ristitute ja Vaimu poolt elustatutena. Varem pääste mõttes ebatõhusateks nimetatud usulisi ühendusi tunnustatakse nüüd tõeliste partikulaarkirikutena.

Ega meil rohkem valikuid olegi: kas olla Jumalale "krooniks" ühel või teisel viisil - oma patu ja süüga või õiguse ja austusega.

Selle asemel, et üleoleva tooniga halvustada kristliku kiriku (nii ida kui lääne) ajaloolist praktikat ja võrrelda usust välja kasvanud austust sakramendis kohaloleva Kristuse vastu ühel jalal kirikusse hüppamise ja sealt väljaroomamisega, nagu üks noor Eesti teoloog endale lubab, võiks lihtsalt vaikses palves põlvitada Jumala saladuste ette ning paluda Pühalt Vaimult tarkust ja juhatust.

Kristluses on algusest peale olnud kõrvuti kaks äärmust: ühelt poolt evangeeliumi teatud eksklusiivsus ja päästmisele seatud tingimused, teisalt aga Jumala heldus ka nende vastu, kelleni see sõnum pole veel jõudnud. Järgnevalt vaatleme dogmadelugu, milles esimene arusaam saab üha domineerivamaks. Kui kumm on maksimaalselt pingule tõmmatud, algab lõdvenemise periood; pärast mäetippu jõudmist läheb tee allamäge.

Aga maailmalõpu märgid? Neid on õhus tõesti palju – sõjad, maavärinad, kliimamuutused, näljahädad ja kristlaste tagakiusamised. Tõsi, neid on alati teatud määral ka varem olnud. Need on alati kristlastele meelde tuletanud Jeesuse peatset tagasitulekut.

Kristus sündis siia maailma, et lõplikult ära võita patt, surm ja saatana võim. Selles seisneb meie lootus päästele, mis on viimselt igavene elu Jumala kirkuses. Sellest ei ole midagi ilusamat. Aastad ja ajastud – jah, need tulevad ja lähevad, aga meie Jumal püsib igavesti ning Tema tahe meid päästa ja enese juurde tõmmata ei muutu.

Nagu inglise kirjamees, filosoof ja teoloog Gilbert Chesterton on öelnud, õpetus pärispatust on ainus osa kristlikust kuulutusest, mida on võimalik tõestada nii-öelda eksperimentaalselt. See, et Kristuses pakutakse meile lunastust ja päästet, tuleb vastu võtta usus; see, et inimkond elab patus ja kurjuses, on kogetav, kui vaid mõeldakse elu üle.