Kas Euroopa Liit viib meid uude pimeduseaega? Kas moslemite Allah ja kristlaste Jumal on üks ja sama? Kas islam suudab Euroopa üle võtta? Endise Rochesteri piiskopi Michael Nazir-Aliga peetud vestluse vahendab nädalaleht The Catholic Herald.

Piibel õpetab inimese rikutuse kohta, et inimesel pole võimalik oma jõule ja nõule toetudes täita Jumala tahet ega tulla Tema juurde. Teisalt õpetab Piibel, et toetudes oma jõule ja nõule on inimesel ka pärast pattulangemist võimalik tegutseda paljudes elu ülesannetes. Teoloogid kasutavad neist kahest asjast rääkides mõisteid vaba tahe ja orjastatud tahe.

Kuri tahe viib mu patu sisse; aga kui olen pattu teinud, veeretan süü saatana kaela. Aga häda mulle! Sest ma ise olen oma pattude põhjus. Kuri ei sunni mind jõuga patustama, pattu teen ma oma vabal tahtel.

Millise sõnumi vaba rahvakirik enda kohta annab? Inimese jaoks, kes jälgis 24. veebruaril kirikueluga seotud sündmusi, tõuseb ühelt poolt silme ette ühiskonna eliidi osavõtul peetud nomenklatuurne jumalateenistus endises rüütelkonna kirikus Toompeal, kus praegugi ripuvad härraskiriku aegu meenutavad parunite vappepitaafid, ja teisalt all-linna baptistikoguduse korraldatud vastuvõtt kodututele ja vähekindlustatutele.

Seoses Jeesuse tagasitulekuga läheb täide ka Tn 12 kirjeldatud viimne kohus, milles igale inimesele antakse tema tegude eest tasuks kas igavene põrgu või igavene õndsus.

Karismaatilisele inimesele on minapildi kujundamine väga hektiline tegevus, mis ühelt poolt esitab suured ootused eriliseks suhteks Jumalaga, teiselt poolt aga kontrollib oma Jumala-suhet sellega, et imetabased sündmused tema elus toimiksid tõrgeteta.

Tõepoolest, kommunism, sotsialism ja kapitalism on pealtnäha (ühest konkreetsest vaatevinklist vaadatuna) väga erinevad mudelid (mis muudab tihti usutavaks ka nende antagonistliku esitlemise), ent sügavamas plaanis on nad olemusühtsed – kõigi kolme juureks on ateistlik humanism.

Autori ümbertöötatud versioon.

Kuid sajandite jooksul rahva elus olulist osa etendanud ning rahvuse elu ja kultuuri olulisel määral mõjutanud usu täielik väljatõrjumine avalikust elust on irratsionaalne. Tänapäeval on liiga valjuks läinud jutt ühe või teise inimgrupi õigustest. Traditsioonide ja kultuuriga põhjendatud palvetalitus või kristlik sümboolika ei kahjusta ateisti ega kellegi teise õigust oma veendumustele.

Ilmalik võim piirab kurja ja ohjeldab kuradi tööd. Džungliseaduste kehtimisel võimutseks ühiskonnas peagi kurjus, võimaldades igaühel teostada ennast lähtuvalt oma himudest ning hoolimata teistest.

Piiblitekstid kirjeldavad paastumist kristlase elu loomuliku osana. Selle kohta ei anta otsest käsku, kuid see kerkib nii ühes kui teises kohas esile kristliku vagaduse ühe vormina. Ometigi paastuvad vaid vähesed luterlased. Miks see nõnda on ning kas selles asjas oleks meil õppida varasemate põlvkondade usklikelt?

On oht, et praegusel maniakaalse egoismi ajastul keskenduvad nii „palve“ kui „paastumine“ vaid iseendale – palve minu tööde ja tegemiste kordamineku pärast, palve minu kõige lähedasemate inimeste pärast, palve minu haiguste ja murede pärast jne.