Augsburgi usutunnistuse XIV artikkel on suunatud fanaatikute ja isehakanud kuulutajate vastu. Kuna kuulutusameti pidamise eelduseks on teatud välised märgid ja kutse, ei saa koguduses soleerida mitte igaüks, kes tahab mängida õpetajat ja juhti. See, kes pole Jumala Sõna ning Issandalt kirikule antud vastutusrikast ametit piisavalt tundma õppinud, saadab kiriku hukatusse.

„Teie pühadus on vastavalt Jumala armulikule juhatusele jäänud seisma kui Saksamaa nüüdseks laastatud luterliku kiriku viimane, kõigutamatu sammas, mille külge on Issanda nimel klammerdunud kõik need, kes veel siiralt on hoolinud õigest päästeteest, õigest Kirikust ja tema pühast usutunnistusest.“

Paavsti kriitika võrdõiguslikkuse seaduse aadressil ning eelnõu mahahääletamine parlamendi ülemkojas on Suurbritannia liberaalsed ringkonnad tagajalgadele ajanud. Räägitakse paavsti agressioonist ja türanniast ning anglikaani kirikus toimuvast „seksuaalsest puhastusest“.

XIII artiklis täpsustatakse sakramendi olulisust usu saamisel ja tugevdamisel. Usk ei rajane mitte üksnes Jumala Sõnale, vaid ka sakramentidele.

Rootsi kiriku kirikuvalitsus, piiskopid ja toomkapiitlid ning töötegijate ja liikmete valdav enamus ei ole lihtsalt vaimulikult haiged, vaid nad on vaimulikult täiesti surnud. Me hüüame suure murega Issandale, osutades Rootsi kirikule: „Issand, ta lehkab juba!“ See seltskond ajab antikristuse asja.

Lisatud viit dokumendile!

Kirik sureb vaimulikult päeval, mil ta loobub tõest ja ütleb: 2+2=5. Või kui ütleb, et 2+2=4 ja 2+2=5. Väline askeldamine ja ühiskondlik aktiivsus võib isegi kasvada, kirikule võidakse luua uus, väline identiteet, aga see kõik ei korva sisemist, vaimulikku tühjust ja tegelikku identiteedipuudust.

Õige meeleparanduse võib ära tunda sellest, et inimene saab jõudu loobuda oma patusest elust. Jumala Vaim, mis kutsub inimest meeleparandusele, annab talle ka jõudu loobuda patust. Vanale Aadamale on jutt õigest meeleparandusest ärritav, kuna ta tahaks jätta endale mingigi võimaluse teha pattu ja nõnda meelitada põrgusse kogu hing.

Protestantlike ühenduste liberaalne, nõrgenenud „kristlus“ ei suuda vastu panna islami pealetungile. Ainult ustav, traditsiooniline kristlus suudab sellele vastu seista, olla valmis kaitsma oma moraalseid positsioone. Selles võitluses võiksid ortodoksid ja katoliiklased, vaatamata kõikidele sajandite jooksul kuhjunud erinevustele, moodustada ühisrinde.