Rahvakirik tähendab - kõige lihtsamalt öeldes - seda, et kogu rahvas või enamus rahvast kuulub kirikusse ning korraldab oma elu ja tööd ise demokraatilikul viisil.

EELK vastab selle rahvakiriku definitsiooni teisele poolele: tal on demokraatlik ülesehitus ning vähemalt ideaalis on kõik täisealised koguduseliikmed kaasatud kirikuelu korraldamisse samamoodi, nagu näiteks riigivalitsemisse. Tõsi, üksikasjades on erinevusi, näiteks ei vali koguduseliikmed kirikukogu päris nii, nagu riigikodanikud riigikogu, kuid põhimõte on sama.

Ent on ka põhimõttelisi erinevusi. Kui riigikodanikuks reeglina sünnitakse (passiiv), siis kiriku liikmeks saamine nõuab mõningat aktiivsust. Isegi lapsena ristitute puhul, sest nende vanemad peavad selleks midagi tegema - samal ajal kui oma lapsele kodakondsuse saamiseks ei ole vaja teha midagi.

Kiriku täisõiguslikuks liikmeks saamine nõuab veelgi suuremat aktiivsust: inimene peab minema leeri, saama ettevalmistuse ning andma tõotuse. See sarnaneb teise riigi kodaniku või kodakondsuseta inimese tegutsemisele kodakondsuse taotlemisel.

Aga kui kodakondsus on olemas, millised kohustused on inimesel siis oma riigi ees? Maksta makse, osaleda valimistel, mitte rikkuda seadusi. Eks ole, see kõik paistab suhteliselt sarnane sellele, millisena mõistab oma kohustusi suur osa kirikuliikmetest? Võib-olla EELK ikkagi ongi rahvakirik, vaatamata sellele, et temasse ei kuulu kogu rahvas ega isegi enamus?

Küsimuseks jääb, kui oluline on siinjuures inimese isiklik usk ja suhe Jumalaga. Jah, leerikursus ja tõotused küll, aga võrdleme taas kodakondsuse taotlemisega: kas vastava eksami sooritamine ning kodakondsuse saamisega kaasnevate kohustuste täitmine tagab armastuse oma riigi vastu ning selle tajumise oma riigina? Ja kas see on väga palju teisiti nende puhul, kes on kodakondsusesse sündinud?

Kui kirik on rahvakirik seetõttu, et sinna kuulub võimalikult suur osa rahvast, või seeläbi, et kirikusse kuuluv rahvas korraldab demokraatlikult kirikuelu, ei ole tagatud, et rahvakirik on rahva kirik - ning ühtlasi ka Kristuse kirik. See ei tähenda, et rahvakirik ei võiks olla Kristuse kirik.

Rahvakirik on Kristuse kirik, Jumala kirik siis, kui "kiriku asi" on ka kirikuliikmete asi. "Kiriku asja" saab lühidalt formuleerida nii: "Kirik ei pärine sellest maailmast, kuid ta on rajatud selle maailma jaoks. Oma kuulutusülesannet täites täidab ta Jumala tahet, mis seisneb selles, et kõik inimesed õndsaks saaksid." (Elmar Salumaa, Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk "Dogmaatika märksõnades". Tallinn 2008. Lk. 191) Niisiis on õndsusküsimus see, millesse suhtumine määrab, kas rahvakirik on ka inimese oma kirik ja samal ajal Kristuse kirik. Ning muidugi see, mida õndsuse all silmas peetakse ja kuidas või millele (kellele) toetudes arvatakse seda saavutavat.

Salumaa määratletud kiriku ülesandes tuleb välja ka teine, veelgi olulisem tingimus selleks, et kirik võiks olla rahvakirik ja samal ajal Jumala kirik: ta peab endale teadvustama, et ta on olemas selleks - ja üksnes selleks -, et kõik inimesed õndsaks saaksid. Kõik inimesed, s.t kogu rahvas (vrd Jh 11: 49-52).

Ei ole ilmtingimata vaja vastandada rahvakirikut ja tunnistuskirikut (või otsustuskirikut - mille puhul kirikusse kuulumine on seotud isikliku usuotsusega). Piisab sellest, kui mõtestada rahvakiriku mõistet Pühakirja ja Jumala õndsustahte valguses.

Viini peapiiskop kardinal Christoph Schönborn ütleb paari aasta taguses intervjuus rahvakiriku ja tunnistuskiriku (tema sõnastuses küll "otsustuskiriku") väidetavat vastuolu kommenteerides: "Kirik on alati mõlemat. Ta peab olema rahvakirik. Ja ta peab saama ka enam otsustuskirikuks. See tähendab, ta peab olema inimestest koosnev kirik, mis järgib Kristust ning otsustab selle kasuks, mida Kristus on juba teinud. Sest tema on juba meie kasuks otsustanud. Selles, et ta sai inimeseks, selles, et ta on meid lunastanud... Ja nüüd on meie asi tema kasuks otsustada. Rahvakirik võib selles aidata ... See (mida rahvakirik pakub) ei ole piisav, aga see on tähtis... Seepärast ei ole ma absoluutselt selle poolt, et rahvakirik kaoks. Küll aga selle poolt, et elav rahvakirik meid kutsuks, et me selgemalt otsustaksime järgida Kristust." (Katholische Nachrichten 18.06.2007)

Kas EELK on rahvakirik? Jah, kui ta teadvustab endale, et just selle rahva keskel on ta kutsutud kuulutama evangeeliumi Jeesusest Kristusest, et kõik inimesed õndsaks saaksid. Ainult siis on mõte ka sellel, et kogu rahvas või enamus rahvast kuulub kirikusse ning korraldab ise selle elu - mitte ainult demokraatia reeglite järgi, vaid ennekõike vastavalt Jumala õndsustahtele.

Kindlasti tuleb aga meeles pidada, et rahvakirik ei ole riigikirik. Peapiiskop Andres Põder ütleb 2007. aastal Tartus peetud ettekandes: "Me oleme mõistnud end rahvakirikuna, kuid kandnud vargsi kaasas riigikirikust pärit eluhoiakut - kirik on kellegi-millegi muu ettevõtmine kui mina ise ja minu suhe Jumalaga. Mina võin olla passiivne kõrvaltvaataja või lihtsalt kaasaskäija. Minu ja kogu rahva usu eest vastutab keegi teine. Kiriku majandusliku ülalpidamise eest patroon - mõisahärra, omavalitsus või riik, laste kristliku kasvatamise eest üldhariduskool. Selle paradigma muutmine on kõige otsustavama tähtsusega ja puudutab esmajoones kirikut ennast."