Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Avalik kiri piiskop Mark Hansonile
Autor: Carl E. Braaten   
teisipäev, 29 mai 2007

Olen viiekümne aasta jooksul kirjutanud mitmeid raamatuid ja artikleid, jutlustanud ja avaldanud palju jutlusi, jättes endast maha pika paberirodu selgitamaks, mida tähendab olla luterlane. Selles ei ole midagi, mis sisaldaks liberaalset protestantismi, mida Karl Barth nimetas “hereesiaks” – hinnang, millega olen täiesti päri. Kui see on tõsi, et ELCA on muutunud lihtsalt üheks liberaalseks protestantlikuks denominatsiooniks, siis on see seisund sama mis hereesia.


Armas piiskop Mark Hanson!

Tervitus! Ma kirjutan murega, mida jagan teistega asjade teoloogilise seisu pärast Ameerika Evangeelses Luterlikus Kirikus (ELCA). Seda olukorda võiks kirjeldada “ajude äravooluna”. Teoloogid, kes on palju aastaid teeninud luterlust erinevate võimetega, on hiljuti ELCA-st lahkunud ja liitunud Ameerika roomakatoliku või ortodoksi kirikuga.

Miks?

Kui Jaroslav Pelikan lahkus ELCA-st ja sai Ameerika Õigeusu Kiriku liikmeks, leidsin ma, et see polnudki nii üllatav. Oli ta ju nii paljude aastate jooksul lugenud ja kirjutanud ida õigeusu kirikuisade kohta, seega võis ta loomulikult leida ennast selles traditsioonis ilma pikemata kodus. See oli pisut aega enne seda, kui ELCA-st lahkus Robert Wilken, juhtiv õpetlane patristika alal Virginia Ülikoolis, et saada roomakatoliiklaseks. Siis hakkasid nende eeskuju järgima teisedki luterlastest kolleegid. Jay Rochelle, kes oli palju aastaid minu kolleeg ja Chicago Luterliku Teoloogiakooli kaplan, ühines õigeusu kirikuga. Miks? Leonhard Klein, suure luterliku koguduse pastor Yorkis, Pennsylvanias, ja endine Lutheran Forum’i ja Forum Letter’ toimetaja, lahkus ELCA-st möödnud aastal ja asus õppima roomakatoliku preestriks. Miks? Tänavu lahkus ELCA-st Bruce Marshall, kes õpetas Püha Olavi Kolledžis viisteist aastat teoloogiat, et astuda roomakatoliku kirikusse. Miks? David Fagerberg, endine religiooniprofessor Concordia Kolledžis, kes pärineb samuti tugevast norra luterlikust perekonnast, lahkus ELCA-st roomakatoliku kirikusse ja õpetab nüüd Notre Dame’i Ülikoolis. Reinhard Huetter, saksa luterlane Erlangeni Ülikoolist, tuli Chicago Teoloogiakooli viisteist aastat tagasi õpetama teoloogiat ja eetikat, õpetab praegu Duke Divinity Schooli’is ja sai sel aastal roomakatoliiklaseks. Miks? Mickey Mattox, kes töötas hiljaaegu teoloogina Oikumeenilises Instituudis Strassbourgis ja õpetab nüüd Marquette’i Ülikoolis, on hiljuti alustanud roomakatoliiklaseks saamise protsessi.

Kõikidel nendel juhtumitel hõlmab üleminek ka abikaasasid ja lapsi, tehes selle usutavuse veelgi tugevamaks. Miks nad nii teevad? Kas nende otsustes on sõnum nende jaoks, kellel on kõrvad, et kuulda?

Kõik need kolleegid on oma otsust veenvalt põhjendanud oma peredele, kolleegidele, sõpradele. Kuigi kõnealustel isikutel on erinevad põhjused, on nende lugudes, mida nad räägivad, üks läbiv joon. See ei ole ainult õigeusu või katoliikluse tõmme, vaid samuti tõuge ELCA poolt, kui nad on ärevusega tunnistajaks nende kiriku vajumisele mädasohu, mida võiks nimetada liberaalseks protestantismiks. Nad on veendunud, et Ameerika Evangeelne Luterlik Kirik on muutunud lihtsalt üheks liberaalseks protestantlikuks denominatsiooniks. Seetõttu on nad otsustanud, et nad ei saa enam olla selle osa. Nad ütlevad, et iseäranis ei soovi nad, et nende lapsed kasvaksid kirikus, mis on nende meelest kaotanud juured selles suures evangeelses (väike “e”) ja katoolses (väike “k”) ortodoksses (väike “o”) traditsioonis, mis oli Lutheri reformatoorse õpetuse ja luterlike usutunnistuskirjade süda. Nad ütlevad, et roomakatoliku kirik on praegu palju külalislahkem konfessionaalse luterliku õpetuse suhtes kui see kirik, kus nad on ristitud ja konfirmeeritud. Kas see võib üldse võimalik olla?

Ma olen vähimagi kahtlemiseta otsustanud, et mina ei hakkaks kellekski teiseks kui selleks, kelleks minu Madagaskari misjonäridest vanemad on mind kasvatanud – luterliku tunnistusliikumise pärijaks. Arvasin, et olen teoloogiastuudiumi ja oikumeeniliste kohustuste kaudu õppinud, mida tähendab olla luterlane. Olen viiekümne aasta jooksul kirjutanud mitmeid raamatuid ja artikleid, jutlustanud ja avaldanud palju jutlusi, jättes endast maha pika paberirodu selgitamaks, mida tähendab olla luterlane. Selles ei ole midagi, mis sisaldaks liberaalset protestantismi, mida Karl Barth nimetas “hereesiaks” – hinnang, millega olen täiesti päri. Kui see on tõsi, et ELCA on muutunud lihtsalt üheks liberaalseks protestantlikuks denominatsiooniks, siis on see seisund sama mis hereesia. Minu silmis on kõige neetumaks asjaks see, kui ELCA vastu on võimalik esitada süüdistust, et ta on lihtsalt üks liberaalne protestantlik denominatsioon. Kas kõik need teoloogid on oma hinnangus ELCA suhtes eksinud?

Ma soovin, et võiksin seda eitada. Olen otsinud veenvaid tõendeid, mis selle kummutaksid, kuna ma ei kavatse lahku lüüa ja minema joosta. Ma ei tea ühtegi kohta, kuhu võiksin minna. Samas ma tean aga seda, et see luterlus, mida ma olen õppinud Nygrenilt, Aulenilt, Bringilt, Pinomaalt, Schlinkilt, P. Brunnerilt, Bonhoefferilt, Pannenbergilt, Piepkornilt, Quanbeckilt, Preusilt ja Lindbeckilt, mainimata neid vagasid misjonäre, kellelt olen õppinud Piiblit, katekismust ja kristlikku usku, ja mida on paljude aastate jooksul õpetatud luterlikes kogudustes ja seminaris, on nüüdseks kuni väljasuremise ääreni marginaliseeritud. Otsides tõendeid, mis veenvalt lükkaksid ümber süüdistuse, et ELCA on muutunud lihtsalt üheks protestantlikuks denominatsiooniks, tundub mõistlikuna uurida seda, mida on avaldanud kiriku kirjastus, teoloogilised õppeasutused, ajakirjad, üllitised, kirikukogu resolutsioonid, komisjoni avaldused, töörühma soovitused, piiskoppide avaldused ja tegevus. Tulemus on piinlik, sest nendes ei ole palju, mis süüdistuse kummutaksid. Nagu Erik Petersen on öelnud 19. sajandi saksa protestantismi kohta – kõik, mis on reformatsiooni pärandist alles jäänud, on tühjast pudelist tõusev aroom. Säilinud on palju vaga loba – kuid ka Adolf von Harnack oli vaga mees. Kõik vana kiriku hereetikud olid vagad mehed. Meie pastoreid ja ilmikuid on petetud rohke pietistliku aroomiga, kuid pudel ise on tühi. Küsige vaid nendelt suurepärastelt teoloogidelt – kõikidelt minu sõpradelt ja kolleegidelt, kes on ELCA-st lahkunud. Nad ei ole rumalad inimesed; nad ei räägi valet; nad ei langeta tormakaid otsuseid. Nad on tõsised kristlased. See, mis praegu toimub, ei ole midagi vähemat kui tragöödia. ELCA on eemaldumas meie aja parimatest ja säravamatest teoloogidest, ja mitte seetõttu, et kirik oleks liiga luterlik, vaid just sellepärast, et ta on arvatavasti muutunud lihtsalt üheks protestantlikuks denominatsiooniks. Ma söandan arvata, et olukord on selline, mis peaks panema teid ja kogu ELCA juhtiva kaadri koheselt muretsema. Aga võib olla ka nii, et need isikud, kes peaksid selle nähtuse üle muret tundma, ütlevad endamisi (küllap mitte valju häälega): “Hea, et lahti saime, need vastalised ei tüüta meid enam. Tore oleks, kui nende seltskonnast läheks rohkemgi.”

Pean teile ütlema, et olen lugenud kõiki teie piiskopikirju, mis on minu lauale jõudnud. Aga ma pean ka ütlema, et teie poolt esitatud ja vagade väljenditega kaunistatud veendumused ei ole kuigivõrd eristatavad teiste Ameerika konfessioonide liberaalsete protestantlike juhtide omadest. Ma ei vaidlusta teie poliitilist kallakut vasakule. Ma olen eluaegne liberaal, erinevalt oma paljudest sõpradest. Mina ja mu naine olime vastu ebaõiglasele sõjale Vietnamis ja me oleme samamoodi vastustanud Bushi valitsuse rumalat Iraagi-invasiooni. Me oleme samuti toetanud ELCA-d tema oikumeenilistes püüdlustes taastada piiskopiamet Called to Common Mission’i vastuvõtmise läbi, samuti ka Vatikaniga allakirjutatud “Õigeksmõistuõpetuse ühisavaldust”. Kuid ükski neist asjust ei ole võrreldav luterluse muutmisega liberaalseks protestantlikuks denominatsiooniks õpetuse, liturgia ja moraali vallas.

Kui ma lõpetasin oma õpingud Harvardis ja Heidelbergis, ordineeriti mind evangeelse-luterliku kiriku poolt ja ma teenisin kogudust Põhja-Minneapolises, õpetades samal ajal Lutheri Seminaris. Sel ajal olin ma koos Robert Jensoni, Roy Harrisville’i, Kent Knutsoni, James Burtnessi ja teistega kaastegev teoloogilise ajakirja Dialog asutamisel, et suunata kesklääne luterlust ülemaailmse luterliku teoloogia orbiidile. Tollal ei tegelenud ükski Lutheri Seminari professoritest küsimustega, mille olid tõstatanud Bultmann, Tillich, Bonhoeffer, Barth, Brunner, Aulen, Nygren ja paljud teised. Dialog omandas ajakirja kuulsuse, mida andsid välja noored tõusikud, kes arvasid, et nemad teavad paremini. Tollal tundus meile, et suurem osa meie professoritest ei olnud eriti teadlikud. Kuid nad olid head luterlased, ükski neist ei olnud hereetik. Hereesia ei olnud tollal üldse probleemiks. Ajakiri, mille meie rühmitus 1961. aastal asutas, on nüüdseks muutunud liberaalse protestantismi luterliku versiooni hääletoruks. Mina ja Robert Jenson astusime 1991. aastal ajakirja toimetajatena tagasi, et asutada uus ajakiri – katoolse ja evangeelse teoloogia ajakiri Pro Ecclesia. Viimase 14 aasta jooksul oleme avaldanud kõikidesse traditsioonidesse kuuluvate – luterlike, anglikaani, katoliku, evangelikaani ja ortodoksi – teoloogide artikleid, mis väljendavad tõde, mida me kõik jagame ühise alusena Suures Traditsioonis.

Dialog’i kohta ei saa seda enam öelda. Sellest on saanud Kalifornia religioosse eetose ja moraali funktsioon, enam mitte eriti luterlik, kui tühja pudeli aroom välja arvata. Kurb lugu. Ma olin selle toimetajaks 20 aastat ja Jenson 10 aastat, kuid nüüd on see meie meelest võib-olla enesele teadmatultki suuresti muutunud vastandiks sellele, mida meie mõtlesime. See ajakiri väljendab nüüd oma usku sellesse, et prohvetlik olla tähendab muutumist konfessionaalse bürokraatia suuvoodriks, see on, väheste teisitimõtlejate ründamist ELCA-s.

Kunagi kirjutab keegi kirikuloolane Ameerika luterluse ajaloo. Selles saab olema paar lõiku, milles üritatakse seletada, kuidas milleeniumivahetuse paiku sai alguse konfessionaalse ortodoksse luterluse enesehävitus ja kuidas see tegi läbi metamorfoosi liberaalseks protestantlikuks denominatsiooniks. Te avaldasite hiljuti Lutheran Magazine’is lootust, et luterlased võiksid varsti ühel päeval üheskoos katoliiklastega armulauda pühitseda. Minu vahetu reaktsioon oli, et see on järjest vähem tõenäoline, kuna ELCA on muutumas nende jõudude pantvangiks, mis on võõrad sellele rikkalikule traditsioonile, mida luterlased jagavad koos roomakatoliiklastega. Tegelikult on konfessionaalne kuristik hoopis laienenud. Nii palju siis “Õigeksmõistuõpetuse ühisavaldusest”! See kokkulepe muutub mõttetuks, kui luterlus kulgeb edasi mööda trajektoori, mis viib ta antinomianismi ridadesse.

Kuhu me siit edasi läheme? Mina ei lähe kuhugi. Kuid samas on minuni jõudnud kuuldused võimalikust kirikulõhest või midagi lahkulööva sinodi loomise kohta. Ükski neist asjust ei tule kasuks ühele, pühale, katoolsele ja apostlikule kirikule, mida me usutunnistuses tunnistame. Eks iga inimene ja kogudus teeb, mida peab sobivaks ja kohaseks, seistes silmitsi apostaasiaga, mis terendab meie armsa luterliku kiriku silmapiiril. Minu sõber Wolfhart Pannenberg on väitnud, et kirik, mis ei võta pühakirja tõsiselt, ei ole enam Jeesusele Kristusele kuuluv kirik. See ei ole tema ega minu mõtteavaldus, sedasama on öelnud iga ortodoksne teoloog Suures Traditsioonis, kaasa arvatud Athanasius ja Augustinus, aga ka Martin Luther ja Jean Calvin. Kas ELCA võtab pühakirja tõsiselt? Me saame seda varsti teada. Igaüks, kes pakub seda teemat hermeneutilise tüli pähe, ei ole aus – “meil on oma tõlgendus ja teil on oma”. Kes otsustab selle üle, kellel on õigus? Lõpp­tulemuseks on kiriklik anarhia, mida vahel kutsutakse pluralismiks. Igaühele oma. Chacun son gout!

Mul on väga kahju, et kirik, mille teenistusse mind ordineeriti rohkem kui poole sajandi eest, on jõudnud sellisesse õpetuslikult ebastabiilsesse olukorda. Minu isa ja tema kaks venda teenisid seda kirikut Madagaskaril ja Hiinas. Minu vend ja õde teenisid seda kirikut Kamerunis ja Madagaskaril. Minu nõod on ordineeritud vaimulikena teeninud seda kirikut aastakümneid nii kodu- kui välismaal. Tundes neid nii nagu ma tunnen, on mul kindlust väita neid uskuvat, et see kirik ei ole oma teatud väljendustes jäänud ustavaks mõningatele tõotustele, mida nemad kristlikusse vaimulikku ametisse ordineerimisel andsid.

Kas seda olukorda, mida ma kirjeldasin paksude värvidega, õnnestub veel päästa? Kas me oleme jõudnud punkti, kust pole enam tagasiteed? Kas me oleme lootusetult vajunud mülkasse, milleks Karl Barth pidas Kulturprotestantismus’t? Ma tean poolt tosinat luterlikku uuenduslikku rühmitust, kes püüavad meeleheitlikult kutsuda ELCA-d tagasi oma alustekstide ja traditsioonide juurde. Kas nad oleksid olemas, kui poleks probleemi, mis nõuab tähelepanu? Kui paljud kogudused ja pastorid on lahkunud või kavatsevad lahkuda ELCA-st teistesse ühendustesse?

Ühel päeval tuleb meil aru anda Jumala kohtujärje ees, mida me oleme teinud Jeesuse Kristuse kiriku heaks või vastu. Meie poolel ei seisa kedagi, kes aitaks meil leida sõnu, millega vastata. Meil kõigil on palju asju, mida kahetseda ja mille pärast anuda Jumalalt andestust. Ja me hüüame: “Issand, heida armu!”

Siiralt Kristuses, meie Issandas,

Carl E. Braaten



Tõlkinud Veiko Vihuri

 
< Eelmine