| ARVAMUS: Kirik - vihmauss või toitev ema? |
| Autor: Toomas Nigola | |
| reede, 15 juuni 2007 | |
|
Credo in ... unam sanctam catholicam et apostolicam Ecclesiam. Paljunemine pooldumise teel – see näikse olevat praktikas üks protestantluse põhimõtteid. Usutunnistuse väljendust „katoolse (katoliikliku) ja apostelliku kiriku“ uskumisest on mitmetes protestantlikes ringides loobutud „kristliku ja apostelliku“ kasuks (ehkki, kui tingimata on vaja midagi muuta, sobiks sõna „kristlik“ oma tähenduselt vast paremini „apostelliku“ asendama). Miks häbenetakse sõna „katoolne“? Võibolla seepärast, et tunnistades üleüldise kiriku uskumist seisame silmitsi Issanda tahtega (vrd Jh 17) selges vastuolus elamise karmi reaalsusega – seega patus.1 Seistes silmitsi patu probleemiga, minnakse sedasama teed, mida laiadele hulkadele meeldida püüdev rahvakiriku traditsioon on läbi sajandite teinud reformatsiooni rõhuasetusega tegudest sõltumata õigeksmõistmisele – öeldakse, et arm üksi päästab ning sellega on kõik öeldud. Odav arm, nagu Dietrich Bonhoeffer seda nimetab,2 võimaldab mugavalt unustada Issanda tahte täitmise kitsa tee – õigeks mõistmisele lisanduva õigeks tegemise. Kiriku puhul väljendub see kristlaskonna nähtava ühtsuse seisundiga leppimises ning isegi uhkeldamises selle eraldatuse märkidega („Mina olen luterlane!“, „Mina baptist!“, „Meie kogudus on tõeliselt vaba ja sõltumatu!“ jne). Paljunemine pooldumise teel – võimalus vabalt jaguneda, valida seltskonda, kombeid ja õpetust oma maitse järele, ise peremees olla („Kirik kuulub rahvale“), see on satanism oma tavapärasel rafineeritud kujul. See on Piibli alglugudest tuttav soov olla „nagu Jumalad“ mitte ühtsuse-jumalanäolisuses, vaid hea ja kurja tundmises. See on vastandiks enese elust evangeeliumi kasuks loobumise alandlikule alistumisele, mis usalduses võtab vastu Jumala hoolitsuse ilma tingimusi esitamata. "Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud" (Jh 20:22j) ütles Jeesus apostlitele. Luterlik traditsioon tunneb seda võtmete meelevalda (Mt 16:19), mis apostlitelt on põlvest põlve edasi pärandatud. See on meelevald, mida keegi ei saa võtta, vaid ainult vastu võtta. Selle on Jeesus oma kirikule andnud, et tema kaudu kuni maailma ajastu otsani võimaldada inimestele pääsemist patust, surmast ja kuradi meelevallast. See on arm, mida Issand jagab kiriku kaudu. Arm, mis ei sõltu meist. Nii sõltub suhtumine kirikusse paljuski sakramentide mõistmisest. Kas vajame sakramente, mida Jumal meile kiriku kaudu jagab, eluterveks usueluks, või saab ka kuidagi nendeta läbi. Phillip Cary järgi võib see küsimus olla üheks võimalikuks kriteeriumiks kristlike usukogukondade liigitamisel protestantlikeks ja katoliiklikeks (ning Luther paigutub tema järgi kindlalt katoliiklikule poolele).3 Cary osutusel paneb protestantlik tüpoloogia oma lootuse üldisele tõotusele nagu „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse“ (Mk 16:16). Selle alusel on usu loogika järgmine: 1. kes usub Kristusesse, päästetakse; 2. mina usun Kristusesse; 3. järelikult mind päästetakse. Seega – olemaks kindel pääsemises, tuleb olla kindel oma usus, mitte ainult Kristuse tõotuses. Usk on siis reflektiivne: usk põhineb Jumala sõnal, kuid usukindlus peab sisaldama uskliku teadlikkust oma usust. Lutheri jaoks järgneb samal kirjakohal tuginev usukindlus pisut teisiti. Tema näeb siin Jumala sõna kahekordset struktuuri: esmalt pühakirja tõotus Kristusest, kes seab sakramendi ning seejärel sakramendi pühitsemisel lausutav sõna. Niisiis, lähtudes Mk 16:16 öeldust: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse,“ on usu loogika järgmine 1. ristimisel ütleb Kristus mulle: „Mina ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse“;4 2. Kristus ei valeta; 3. järelikult on mul uus elu Kristuses. Lutheri jaoks Rm 3:4 väide, et Jumal on tõemeelne, iga inimene aga valelik, üpris oluline. Ta viitab sellele kirjakohale korduvalt hoiatades, et ükski ei rajaks oma usku muule, kui Jumala sõnale (sh ristimisel öeldavale). „Iga inimene on valelik“ hõlmab ka mind ning just seepärast ei tohi ma oma lootust rajada oma sõnadele, isegi mitte oma usutunnistusele (olgugi, et ma ehk vahel tunnen end üpris kindlana usus), vaid ainult Jumalale, kes minu on ristinud ja selle kaudu mulle pääste tõotanud.5 Siit tuleneb ka õigustus väikelaste ristimisele. Märgakem hästi: Lutheri järgi ei rajane meie usk mitte isiklikul usukogemusel, nagu mõned kaasaja eksiõpetused väidavad,6 vaid Jumala poolt antud väga isiklikul tõotusel, mille vahendamise ta on andnud oma kirikule. Mõistes Lutheri kombel evangeeliumi sakramentaalse loogika abil isikliku „minu eest“ tõotusena, leiame end silmitsi seismas kaasaja massikultuuri näilikkusega läbi-imbunud inimesele väga harjumatu olukorraga: me ei ole ise peremehed ja valitsejad, vaid oleme sõltuvad vahenditest, millised Jumal on seadnud oma armu edasiandmiseks. Oleme sõltuvad kirikust ja üksteisest. Siin saab nähtavaks juba loomislugudest tuttav „inimesel ei ole hea üksi olla“ ning pahupidi pööratud pattulangemise „mina ise tahan – Jumala asemel – otsustada, kuidas ja mis“. Ehkki harjumatu meie kaasaegsele, pole selles olus midagi uut ega kindlasti mitte halba. Juba kirikuisade (Tertullianus, Cyprianus, Origenes, Augustinus jt) juures olid olulised kõned Kirikust kui usklike emast ning seda mitte ainult romantilise metafoorina, vaid kogetava reaalsuse sedastamisena: me sünnime tema kaudu; tema kaudu saame Eluks vajalikku toitu: Issanda Jeesuse Kristuse tõelist ihu ja verd jne. See kõne oli oluline ka reformaatoritele. Martin Luther näiteks kirjutab Suures Katekismuses Püha Vaimu kohta, et tal on „eriline kogudus maailmas, mis on otsekui ema, kes iga üksiku kristlase sünnitab ja teda kannab Jumala Sõna läbi“.7 Ka Calvin üllatas mitmeid oma kaasaegseid „kohutava katoliikliku jutuga“: „Nagu aga nüüd on meie eesmärk arutleda nähtava Kiriku üle, õppigem tema ühestainsast Ema nimest, kui kasulik, ei, kui hädavajalik on teada temast, sest pole muud võimalust ellu sisenemiseks, kui tema emaüsas kasvada ja tema poolt sünnitatud olla, kui ta meid oma rindadega ei toida ja, lühidalt, oma juhtimise ja valitsuse all ei hoia senikaua, kuni surelikust ihust pääsenuina saame inglite sarnasteks. Sest meie nõtrus ei luba meil saada vabaks tema koolist; peame jätkama tema õpetuse ja distsipliini all kuni oma elude lõpuni. Tuleb ka märkida, et väljaspool tema rüppe ei ole pattude andeksandmist ega mingisugust päästet“.8 Tänapäeva protestantluses on – kui EELK õpetaja ametivanne välja arvata – sellest pildist võrdlemisi vähe järel. Paljuütlev on Friedrich Schleiermacheri nägemus protestantliku ja katoliikliku kristluse vahest: „Esimene [protestantlik] teeb inimese vahekorra kirikuga sõltuvaks tema vahekorrast Kristusega, samas kui teine [katoliiklik] teeb inimese vahekorra Kristusega sõltuvaks tema vahekorrast kirikuga.“9 Seesugused antiteesid on muutunud teravateks ning protestantlus asunud rõhutama isiklikku usukogemust ja tundeid Kiriku ja tema usutunnistuse arvel. Katoliiklikud elemendid Lutheri kirjutistes heidetakse kõrvale kui munakoore tükid vastkoorunud tibul – kui olukorrast tingitud soovimatud kõrvalnähud, milledest tema hilisemad protestantlikud tõlgendajad on vabanenud. Kas aga liiga paljust pole loobutud? Kas ei tähenda ilmalikus ilmas moes oleva individualismi ja vabaduse rõhutamine ka kirikus, võitlemine „kiriku võimustruktuuride jumalikustamise“ vastu jmt usklike tõukamist sellesama protestantliku kindlusetuse ja segaduse rüppe, mille vastu Issand oma Kirikule ometi rohud on jätnud? Kui usk taandatakse emotsioonidele ja kogemustele, on tulemuseks küll tundmusterikkad koosviibimised, mis meeldivad neile, kes ei taha end siduda ega enesest loobuda, kuid mis ei paku päästekindlust ja selget õpetust neile, kes igatsevad pääsemist patust, surmast ja kuradi meelevallast. Niisamuti ka oikumeenia ja kristlaskonna lõhestatuse küsimusega: võib küll olla meeldiv ajada mingit „oma rida“ ning hoiduda omaette, omades ameteid, au ja tegevusvabadust, kuid kui see osutub vastuolus olevaks Issanda tahtega, mis õigustust meil siis on? Või peaksime parem loobuma Jeesust Issandaks (isandaks, peremeheks, käskijaks) nimetamast ja Jumala Kuningriiki nõudmast? Kui jah, tuleb loobuda ka „kiriku“ nimest (sest see viitab Issandale) ning ambitsioonist oma asja ajades ikkagi jumalikule autoriteedile pretendeerida, Piiblit tõlgendada jne. 1 Nii ka Karl Barth, „Kirik ja kirikud“, lk 22-23: „„õigupoolest polegi meil mingit õigust selgitada kirikute paljusust. Peame sellesse suhtuma nagu pattu: meie enda ja teiste omasse; ära tundma selle kui fakti, mõistma seda võimatu asjana, mis on sisse tunginud, süüna, mille peame võtma eneste peale ilma suutlikuseta endid selle alt vabastada. ... Peame palvetama, et saaksime selle andeks ja et see meilt võetaks ning olema valmis tegema mis iganes on Jumala tahe ja käsk selles vallas.““ 2 „Odav arm tähendab patu õigeks mõistmist ilma patuse õigeksmõistmiseta. Öeldakse, et arm üksi teeb kõik ja sellepärast võib kõik jääda endistviisi. “Teod ei suuda pattu lepitada.” Nii käib maailm edasi oma teed ja me kõik oleme patused, “isegi kui elaksime parimat elu,” nagu ütles Luther. Siis elagu kristlanegi nagu kogu maailm, kohandugu igas elusfääris üldlevinud maailmastandardiga ja ärgu arvaku ülbelt, nagu oleks ta armu all ja elaks uut, vanast patusest elust erinevat elu. Selline oli anabaptistide ja teiste nendetaoliste entusiastide hereesia.“ (traktaat Odavast armust) 3 Phillip Cary, Why Luther is Not Quite Protestant, ilmunud ajakirja Pro Ecclesia 2005. aasta sügisnumbris. 4 Ristimisel Kristus ise vaimuliku kaudu; need esimeses isikus lausutud sõnad kuuluvad talle. Vaimulikud on vaid Kristuse huuled, mille kaudu ta lausub ka absolutsiooni pihitalituses, „See on Minu Ihu“ armulaua seadmisel jne. Just seetõttu saab ka usk Lutheri jaoks olla usk oma ristimisse – uskuda Kristusesse tähendab uskumist tema sõnadesse „Mina ristin sind...“. 5 Uuestiristimise teemadel kirjutades väidab Luther, et „iga inimene on valelik ja Jumal üksi tunneb südameid ... kes rajab ristimise ristitava usule, ei saa iialgi kedagi ristida.“ Sest keegi meist ei tea, kellel just on õige ja tõeline usk, isegi mitte usklik ise: „ristitud inimene, kes võtab ristimise vastu omaenda usul rajanevalt ... ei ole kindel oma usus.“ („Uuestiristimisest“, Luther´s Works, 40:240) 6 Usukindluse rajamine vaimulikele elamustele, emotsioonidele või üleloomulikele nähtustele asetab uskliku sama ebakindlale pinnale, nagu ka päästekindluse rajamine usule omaenda ususse. Lõptulemuseks võib olla inimkeskne religioon, millel Jumalaga palju pistmist olla ei pruugigi. 7 EELK Konsistooriumi väljaandes lk 108 8 Institutio Christianae Religionis, 4. raamat 1. ptk 9 Schleiermacher, The Christian Faith, T&T Clark, Edinburgh 1928, lk 103 |
| < Eelmine |
|---|