Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Valge Pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
reede, 10 aprill 2015

«Teie olete nende asjade tunnistajad.» (Lk 24:48)

 Jeesus ilmus pärast ülestõusmist mitmel korral oma jüngritele, nii selleks, et neid julgustada ja kinnitada, kui ka selleks, et neile kõike toimunut – oma kannatusi, surma ja ülestõusmist – selgitada. Nii ka kahele Emmause poole teel olnud jüngrile kohe ülestõusmispäeva õhtupoolikul ja veel samal päeval veidi hiljem kõigile, kes olid koos Jeruusalemmas.

Püha Luukas jutustab sellest nõnda: «Siis Ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: «Nõnda on kirjutatud, et Kristus pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja Tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast.»» (Lk 24:45-57)

Sellele selgitusele lisas Jeesus «töökäsu»: «Teie olete nende asjade tunnistajad.» See sõna – «tunnistaja» – vääriks kindlasti omaette käsitlust. Kreeka keeles on see «martys» – siit on paljudesse keeltesse, ka eesti keelde, tulnud veretunnistajaid tähistav sõna «märter» (ja pea kõigist Jeesuse esimestest tunnistajaist saidki sõna otseses mõttes märtrid ehk veretunnistajad).

Aga tuleme tagasi selle juurde, mida nad – olgu märtrid või mitte – tunnistama peavad: seda, kuidas Kristus on kannatanud ja kolmandal päeval surnuist üles tõusnud, et Tema nimel kuulutataks meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas.

Nagu sageli, on ka siin huvitav vaadata, milliseid ajavorme evangeeliumi algtekstis kasutatakse. «Peab kuulutatama» tuleks originaalist lähtudes tõlkida «peab saama/olema kuulutatud» – niisiis on tegemist millegagi, mis tuleb ära teha. Hoopis teisiti on aga tunnistajaks olemisega – siin kasutatakse kreeka keeles olevikku, s.t jätkuvat (ja lõputa) teguviisi. Niisiis ei piirdu ega lõpe Kristuse ja Tema lunastustöö tunnistajaks olemine sellega, et Temast on kuulutatud, vaid selles peitub midagi enamat.

Sarnane lugu on Jeesuse sõnadega, millega Ta jätkab: «Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse.» (Lk 24:49) Ka siin kasutatakse oleviku vormi, kusjuures seda lauset võiks ehk tõlkida ka hoopis nii (kuigi siin on  tõlke kõrval ka tubli annus üpris subjektiivset tõlgendust): «Ja vaata, minust lähtuvalt on teie peal minu Isa tõotus (või tõotatud õnnistus) 

Jeesus käsib oma jüngritel püsida Jeruusalemmas seni, kuni neid «rüütatakse väega kõrgelt» või – ka nii võib tõlkida – «panevad ülle väe kõrgelt» (Lk 24:49). Kui see on sündinud, siis on aeg Jeesusest jätkuvalt lähtuva Isa õnnistuse väes kuulutada meeleparandust pattude andeksandmiseks, kuni kõik rahvad on seda kuulnud, ning jääda igavesti Jeesuse ja Tema lunastustöö tunnistajateks.

Kui suur on sellega kaasnev vastutus, sellest annavad meile aimu aastasadu varem prohvet Sakarja kaudu Jeruusalemma rahvale öeldud sõnad: «Nagu te olete olnud needuseks paganate seas, Juuda sugu ja Iisraeli sugu nõndasamuti – kui ma teid päästan, saate te õnnistuseks.» (Sk 8:13) Jumala õnnistust enda peal kandes ja ustavalt Tema rõõmusõnumit kuulutades on Jeesuse tunnistajad ka ise õnnistuseks kõigile inimestele kuni ilmamaa otsani. Vastupidi aga, oma kutsumust ja seega Issandat ennast ära salates ning oma elu ja olemusega millestki hoopis muust tunnistades, asendub õnnistus needusega.

Sellega on nii, nagu ütleb 13. sajandil elanud Magdeburgi Mechthild, saksa müstik ja tsistertslasest nunn, juhatades sisse oma nägemuste raamatut, mille pealkiri on «Jumaluse voogav valgus» ning mis ilmus hiljuti ka eesti keeles: «Ma saadan selle raamatu sõnumikuks kõigile vaimulikele inimestele, halbadele ja headele, sest kui sambad varisevad, ei saa hoone püsima jääda.» (originaalis: «Dis buoch das sende ich nu ze botten allen geistlichen lüten: beidu, boesen und guoten; wand wenne die süle vallent, so mag das werk nüt gestan.»)

Pühakiri nimetab ka apostleid – vähemalt tähtsamaid nende seas – sammasteks (vrd Gl 2:9), ja vagal Mechthildil on täiesti õigus, et nende langemisel on oht, et kogu ehitustöö võib kokku variseda. Muidugi on Kristus tõotanud sedagi, et põrgu väravad ei suuda Tema kirikust võitu saada (Mt 16:18), aga see ei kahanda kuidagi Tema tunnistajate vastutust ega tee olematuks kahetsusväärset tõsiasja, et nende väärituse ja valetunnistuse tulemusena võivad paljud kogeda end Jumalast eemale peletatuna ja Tema riigist välja tõrjutuna.

Milline on taolise, oma ligimesele pahanduseks saava, õnnistuse asemel needuseks oleva inimese saatus, sellest annavad meile aimu Jeesuse poolt jüngritele öeldud karmid sõnad: «Kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse. Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu kiusatus tuleb!» (Mt 18:6-7) 

See, mida Jeesuse tunnistajad peavad kuulutama – «meeleparandus pattude andeksandmiseks» –, näitab meile, mida Jeesuse tunnistajaks olemine tegelikult tähendab: see tähendabki elu meeleparanduses. Aga meeleparandus – kreeka keeles «metanoia» – ei tähenda mitte ainult kahetsust oma pattude pärast ega palvet nende andeksandmiseks, nagu seda sagedasti mõistetakse, vaid see on kahetsusest lähtuv ning kogu inimese olemust, mõtlemist ja eluviisi haarav muutus. Seda muutust kuulutada, sellest tunnistust anda ei ole võimalik – vähemalt mitte usaldusväärselt – ilma, et samasugune muutus leiaks aset ja saaks nähtavaks ka kuulutaja enda elus.

Kui see nii ei ole, siis ei jäägi muud kui koos Magdeburgi Mechthildiga tõdeda, et «kui sambad varisevad, ei saa hoone püsima jääda». Igapäevases meeleparanduses elav Jeesuse tunnistaja ei ole aga Jumala abiga ja Tema armu läbi enam mitte needuseks oma ligimestele, vaid õnnistuseks.

 
< Eelmine   Järgmine >