Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Kannatuspühapäev
Autor: Enn Auksmann   
reede, 20 märts 2015

Parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. (Mk 12:2)

 Pärast seda, kui Jeesus oli oma surmaeelse nädala alguses palmiokste lehvides ja kiituslaulude saatel Jeruusalemma tulnud, viibis Ta päevast päeva templis. Ühel korral neist ajas Ta pühakojast välja kõik, kes seal müüsid ja ostsid, ning «lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid», hüüdes «Eks ole kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele? Aga teie olete selle teinud röövlikoopaks!»» (Mk 11:15-17)

Jeruusalemma preesterkond mõistis seda täiesti õigesti otsese rünnakuna enda vastu, kuna kõik nimetatud asjad – ohvriloomade ja -lindude müümine ja ostmine ning annetuseks vajaliku raha vahetamine – kuulusid otseselt templiteenistuse juurde. Järelikult ei saanud küsimus olla mitte üksikutes väärnähtudes, mida kindlasti ette tuli, vaid kogu templiteenistuses üldiselt.

Seepärast on täiesti mõistetav, et asjaosalised tulevad, end veidi kogununa, Jeesuse juurde ja nõuavad Temalt aru: «Millise meelevallaga Sa seda kõike teed? Või kes on andnud Sulle selle meelevalla, et Sa seda teed?» (Mk 11:28) Jeesus ei anna neile otsest vastust, vaid jutustab tähendamissõna viinamäest, selle omanikust ja ülekohtustest rentnikest.

Viinamägi on Iisrael. Viinamäe omanik on muidugi Jumal. Ning – nagu evangeelium selgelt kinnitab – rentnikud on «ülempreestrid ja vanemad» (Mk 11:27; 12:12) Aga mis on see vili, mida Jumal oma rahvalt ootab ja rahva ilmalike ja vaimulike juhtide käest nõuab?

Võime seda küsimust vaadata kahelt poolt, lähtudes sellest, milline tähendus oli templiteenistusel omas ajas ning milline see oli eelkujutisena Kristusest.

Moosese Seaduses ettekirjutatud erinevad ohvrid näitavad meile, et templiteenistuse ülesandeks oli väljendada Iisraeli rahva pühendumust, tänu ja austust Jumalale, teostades samal ajal ka lepitust tahtlike või tahtmatute üleastumiste eest ning puhastades ja tervendades nii patust kui süüst ja kõigist nende tagajärgedest.

See tähendab, et kogu ohvriteenistus oli tegelikult märgiks sellest, et Iisraeli rahvas mõistab oma olemasolu puhtalt Jumala armu kingitusena ja ennast Temast üdini sõltuvana, ning annab end täielikult üle Temale, Tema hoolde, Tema kätte, Tema meelevalda – aga mitte ainult oma maa ja riigi ning rahva üldise heaolu, vaid ka igaüks isiklikult oma ihu ja hinge, oma südame ja meele, oma mõistuse ja tahte (vrd 5Ms 6:5 ja nt Hs 11:19).

Sellest peab võrsuma ning selle viljana küpsema Jumalale meelepärane elu – elu Tema tahte, Tema käskude järgi –, aga sellest veelgi väärtuslikumana näeb Jumal inimese seesmise andumuse ja Tema poole sirutumise siirust: «Sest tapaohvrid ei meeldi Sulle, muidu ma annaksin neid; põletusohvrist ei ole Sul head meelt. Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.» (Ps 51:18-19)

Just seda viinamäe isanda sulased aga rentnike käest vilja nõutama tulles ei leidnud: «See rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk.» (Js 29:13)

Templiteenistuse formaalsete rituaalide rutiinseks täitmiseks taandumise tagajärjeks oli ka teine, veelgi suurem eksitus: märki hakati pidama tõelisuseks, eelkujutises hakati nägema lõplikku, midagi, mis on väärt, et sellest iga hinna eest kinni hoida – endale vaimse või mingit muud laadi mugavuse tagamiseks: «Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!» (Mk 12:7) See tähendab: tehkem kõik, mis vaja, et saaksime rahulikult jätkata, nagu oleme harjunud.

Apostel ütleb Kirjas heebrealastele: «Et Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari, mitte nende hüvede täiskuju, siis see ei või mitte kunagi teha täiuslikuks neid, kes tulevad Jumala ette igal aastal nendesamade ohvritega, mida nad alatasa ohverdavad.» (Hb 10:1) – seda ei tahtnud ülempreestrid tunnistada, ning asjaolu, et Jeesus oma tegutsemisega (näiteks kõige ohvriteenistusega seotu templist väljakihutamisega) just sellele viitas, tegi kogu loo nende jaoks eriti ebamugavaks. Sest kes ikka tahaks oma head, harjunud ja sissetöötatud kohta kaotada?

Siinkohal ei pea sugugi arvama, nagu oleks kõik preestrid olnud silmakirjatsejad või muud selletaolist – mõtleme kasvõi püha Ristija Johannese isa, vaga Sakariase peale. Siiski tuleb ilmselt tõdeda, et suur osa, tõenäoliselt valdav enamus preesterkonnast ei mõistnud Moosese kaudu Iisraeli rahvale antud kultustoiminguid Kristuse kui tõelise ja igavese Ülempreestri tulemise ja töö eelkujutisena.

Paradoksaalsel kombel saavad ülempreestrid aga just oma mõistmatuse ajel nendesamade vanade ettekuulutuste täideviijaiks või vähemalt selle püha müsteeriumi kõrvalosatäitjaiks: «Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja.»«Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, siis Ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega; minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas Ta meile igavese lunastuse.» (Hb 9:11-12)

Vilja nõuab ja ootab Issand oma rahvalt endiselt. Ta on andnud oma viinamäe teiste rentnike kätte, ja meie kõik oleme valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, kes on kutsutud viima Kristuses Jumalale kiitusohvrit, see tähendab Tema nime tunnistajate huulte vilja, ning kuulutama Tema kiidetavust, kes on meid kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse (1Pt 2:9; Hb 13:15).

 
< Eelmine   Järgmine >