Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Juudas Iskariot, hukatuse laps (Ps 109)
Autor: Antti Laato   
reede, 06 märts 2015

Sample ImageApostlite tegude raamatu alguses valitakse Juudas Iskarioti asemele teine apostel (Ap 1:15–26): “Neil päevil tõusis Peetrus vendade keskel püsti – rahvast oli koos umbes sada kaks­kümmend inimest – ning ütles: “Mehed-vennad! Täide pidi minema kirja­sõna, mis Püha Vaim on Taaveti suu läbi ette kuulutanud Juuda kohta, kellest sai Jeesuse kinni­võtjate teejuht. Ta oli ju meie sekka arvatud ja sama teenimine oli temagi osa. Just tema hankis üle­kohtu palgast enesele põllu, aga ta ise kukkus üle­pea­kaela alla, lõhkes keskelt ja kogu ta sisikond valgus välja. See on saanud teatavaks kõigile Jeruusalemma elanikele, nii et seda põldu nende murdes kutsutakse Hakeldamaks, see tähendab Vere­põlluks. Laulude raamatusse on ju kirjutatud: “Tema elupaik saagu tüher­maaks ja ärgu elagu selles keegi” (Ps 69:26), ja “Tema üle­vaataja­amet saagu teisele!”” (Ps 109:8)

Niisiis peab saama Jeesuse üles­tõusmise tunnistajaks koos meiega üks neist meestest, kes on meie hulgas olnud kogu selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis sisse ja välja, alates Johannese ristimisest kuni päevani, mil ta meilt võeti üles.” Ja nad esitasid kaks meest: Joosepi, keda kutsutakse Barsabaseks, hüüd­nimega Justus, ning Mattiase. Siis nad palvetasid: “Sina, Issand, kõikide südame­tundja – näita, kumma neist kahest sina oled valinud saama selle teenimis­koha ja apostli­ameti, kust Juudas on tagasi astunud, et minna paika, kuhu ta kuulub.” Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Mattiase peale, ja tema arvati ühena kahe­teistkümne apostli hulka.”

Psalmi 109 nähti kirjeldusena Juudas Iskarioti saatusest. Psalmi tekst on karm. Selles räägitakse inimesest, kes on vajunud sügavasse pimedusse. Ta ei saa enam tulla valgusesse, sest ta on kaotanud igasuguse aru­saamise õiglusest (Ps 109:16–20): “Sest see mees ei mõelnud teha head, vaid kiusas viletsat ja vaest ja meele­heitel olevat, et teda surmata. Ta armastas needmist – see tabagu teda! Temale ei meeldinud õnnistamine – see jäägu temast kaugele! Ta riietas end needmisega nagu kuuega – see tungigu nagu vesi tema sisemusse ja nagu õli ta kontidesse! Olgu see temale nagu riie, millesse ta ennast mähib, ja nagu vöö, millega ta alati ennast vöötab! Niisugune olgu mu peale­kaebajate palk Issanda käest ja nende palk, kes räägivad kurja minu hinge vastu!”

Psalmi sünget meeleolu selgitab hästi Johannese evangeeliumi kommentaar Juuda otsusele salata Jeesus – Tema on psalmis nimetatud patuta mees (Jh 13:21–30): “Seda öelnud, võpatas Jeesus vaimus ja tunnistas: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast reedab minu.” Jüngrid vaatasid nõutuses üks­teisele otsa ega osanud arvata, kelle kohta ta seda ütleb. Üks ta jüngritest, see, keda Jeesus armastas, oli tema kõrval lauas. Siimon Peetrus noogutas nüüd peaga selle poole, öeldes: “Küsi temalt, kes see on, kellest ta räägib?” See jünger nõjatus siis Jeesuse rinnale ja ütles talle: “Issand, kes see on?” Siis vastas Jeesus: “See­sama, kelle jaoks ma kastan palakese ja annan talle.” Siis ta kastis palakese ja andis Juudas Iskariotile, Siimona pojale. Ja palakese järel läks saatan temasse. Jeesus ütles talle nüüd: “Mida sa teed, tee kiiresti!” Lauas­istujatest ei taibanud aga keegi, mille kohta Jeesus talle nii ütles, sest mõned arvasid, kuna Juudas oli kukru­hoidja, et Jeesus ütles talle: “Osta, mida vajame pühadeks!” või et ta käskis anda midagi vaestele. Kui siis Juudas oli võtnud palakese vastu, lahkus ta kohe. Aga oli öö.”

Johannese sõnad “oli öö” kirjeldab psalmis valitsevat pimedust. Eksitusse sattunud Juudas käib pimeduses ilma valguseta. Ehkki ta reedab Jeesuse ja tõukab Ta surma pimedusse, lõpeb psalm õnnelikult, Jumal kaitseb Kristust ja vabastab Ta inimeste needuste ja õelate kavatsuste võrgust (Ps 109:21–31): “Aga sina, Issand, mu Jumal, tee minuga oma nime kohaselt, sest sinu heldus on hea: kisu mind välja! Sest mina olen vilets ja vaene, ja mu süda on läbi torgatud mu sees. Ma kaon nagu vari, mis pikemaks venib, mind raputatakse maha nagu rohu­tirtse. Mu põlved nõrkevad paastumisest ja mu liha kõhnub rasvatuks. Ma olen saanud neile teotuseks, mind nähes nad vangutavad pead. Aita mind, Issand, mu Jumal! Päästa mind oma heldust mööda! Tundku nad, et see on sinu käsi, et sina, Issand, oled seda teinud! Kui nad neavad, siis sina õnnista! Kui nad kipuvad kallale, siis jäägu nad häbisse, aga sinu sulane rõõmustagu! Mu vastased riietugu teotusega ja mähkigu end oma häbisse nagu üle­kuube! Ma tahan Issandat väga tänada oma suuga ja paljude seas teda kiita, sest tema seisab vaese paremal käel, et päästa tema hing hukka­mõistjate käest.”

Psalmi üle mõtiskledes saab kristlane aru Jeesuse sõnadest, et Juudast ei olnud võimalik enam aidata. Ta oli olnud Jeesusele liiga lähedal ja saanud Tema vaenlaseks (Jh 17:11–12): “Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide.” Juudas Iskariot oli psalmis ennustatud paadunud jumalatu inimene. Ta tahtis hävitada Jumala Võitu ja tõukas Ta pimedusse, kust ei saanud olla enam naasmist.

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >