Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Misjonär dr Richard Reusch (7): Üks päev minu "polikliinikus" Nkoarangas*
Autor: Richard Reusch   
reede, 20 veebruar 2015

Sample Image15. mail s. a. astusin akna juurde ja ehmatasin peaaegu: suure puu ümber, mille all harilikult haigeid wastu wõtan, oli kogunud suur hulk mehi, naisi ja lapsi; muist seisid, teised istusid ehk lamasid maa peal, kuidas juhtus. Kell oli alles 7, aga juba oli paar­sada inimest koos, iga üks lootis esimesena arsti­abi saada. Kõige esmalt walisin wälja ussi­haiged ja kogusin need rühmadesse, igasse ühte 40–50 inimest. Õnneks olin mõni päew tagasi 4 ämbrit ussi­rohtu keetnud; terwe pada kuulsa rohuga toodi kohale. Haiged astusid ligi ja jõid kibedat wedelikku üsna wapralt, olgugi ka kortsus nägudega …. Et rohi aitaks, pidi seda kolm korda poole­tunniliste wahedega joodama; siin aitas mind asja läbi­wiia – nende kahju­rõõm, kes juba teist ja kolmat jooki olid suure jõu­pingutusega alla neelanud ja mingil kombel ei sallinud, et keegi kaas­haigetest jooksma paneks, enne kui kõik wiimaseni oli läbitehtud; wäe­wõimuga toodi jooksikud katla juurde; pealt­waatajad naersid rõõmsalt, teiste kortsus nägusid tähele pannes. Kell 1/2 8 algasid need ise­sugused “joodud” ja k. 1/2 1 ajal oli 219 haigel korda läinud katelt üsna tühjaks juua; neegri kõht nõuab suurt portsjoni!

Siis andsin weel 32 haigele köha wastu eukaliptuse-õli ja läksin lõunale. Järgnesid 18 inimest, kes jookswa­haigust põdesid; neile jagasin amool-õli, mille tõttu walu warsti wäheneb. Mäda­paiseid ja kärnu rawitsesin jälle ise­rohtudega; kärnad kaowad, kui raswast ja wääwlist tehtud salwi hoolega tarwitatakse – ainult tuleb alati walwata, et salwi mitte ära ei söödaks – mis juba mitu korda ette tulnud. Silma­haigetele teen kompressa tina­weega wõi tee­weega. Põletiku tõttu walatawaid kurgu­rahusid määrin joodiga. Kõrwa­haiguste juures tarwitan “kõrwa-õli” … Walju kisaga tulewad minu juurde kaks hamba­waluga piinatud meest; wõtan tangid kätte, puhastan neid ja hammast, panen tangid hamba külge, tõmman – juba ongi wäljas; neeger waatab kohkunult hamba ja tangide peale ja ei tea mitte, kas rõõmustada wõi hädaldama hakata? Seltsi­mees aga kinnitab, aralt tangide peale wahtides, hamba­walu olla tal nüüd kadunud, ta tulewat homme – ja ongi tulemata jääma.

Werekihwtituse wastu tarwitan kompressa äädika­hapu sawi­mullast, palawiku wastu jagan hiniini, influentsa wastu – asperiini. Üks kõhu­haigetest kaebab, tal olla hirmus südame­walu. “Näita, kus kohas sul süda walutab?” – Ta näitab kõhu peale. “Nii, nii – mis oled sa eila õhtu söönud?” Üsna “pisut” olla ta wõtnud: 35–40 türgi­nisu-kooki, suure hulga ube ja raswast liha: nüüd walutawat süda nii koledasti, kuid tema ei teadwat, millest see wõis tulla! Annan temale kaks aloe-pilli, milledest ta ühe kohe alla neelab; et aga mitte mingit kibedat järel­maiku tunda ei ole, waatab ta umb­usaldusega mu peale – ega see wist ei aita; annan temale siis nõu, teise pilli hammastega katki hammustada; nüüd on mees nähtawasti rahul – kole kibe maik tõendab, et see rohi wägew ja kasulik on.

Lõpuks arstin haawu, mis enamasti täitsa hooletusesse on jäänud – sagedasti mitu tolli laiad ja täis mäda. Wahel pean mädanenuid warbaid maha­lõikama, küüsi kõrwaldama; seda tegewust ja ka haawade puhastamist saadab hirmus, kõrwu­lõhestaw kisa, nutt ja hulumine. Sel päewal oli nii­suguseid haigeid 82.

Päike oli looja minemas, kui oma tööga walmis sain. Pesin ja puhastasin ennast, panin teised riided selga ja lugesin, kui palju haigeid ja abi­tarwitajaid sel korral mu juures oli käinud – neid oli 441! Õhtul walmistasin arstirohud järgmise päewa jaoks; kui magama läksin, mõtlesin tänu­meelel kõikide nende peale, kelle juhatuse all Leipzigis rawitsemist ja arstimist olin õppinud; Jumal andku, et ka sellest arstimise­tööst palju õnnistust tuleks haigetele neegritele.

 

* See kirjeldus on wõetud Leipzigi Misjoni­lehest, okt. k. nr.; misjonär R. Reusch, – kes Tartu usu­teadus­konna lõpetanud ja Leipzigis kui misjoni­seminari õpilane ka sealses diakonissade majas haigete rawitsemist ja arsti­teaduse algaineid tundma õppinud – töötab nüüd ühes misj. Blumer’iga Afrikamaal Aruschas ja nagu näha, käiwad ka siin – otsegu sise­misjoni tööski – käsi-käes iga abi­andmine ihu poolest ja waimulik töö hinge kallal.

 

Ajalehest Meie Kirik nr 51, 1923, lk 404–405

Kirjaviis muutmata

 

Loe Richard Reuschi elukäigust kõnelevaid osi siit:

Misjonär dr Richard Reusch (1)

Misjonär dr Richard Reusch (2)

Misjonär dr Richard Reusch (3)

Misjonär dr Richard Reusch (4)

Misjonär dr Richard Reusch (5)

Misjonär dr Richard Reusch (6)

 
Järgmine >