Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Je suis Jesus! Kirikust ja liberaalsest ühiskonnast
Autor: Fredrik Sidenvall   
kolmapäev, 11 veebruar 2015

Sample Image

Kohutavad terroriteod Pariisis ja nendele järgnenud suured meele­avaldused annavad meile, kristlastele, põhjust mõelda oma suhtele lääne liberaalsete demok­raatiatega. Triko­looridega (Prantsuse lipu värvides) kaunistatud Pariis nii veriste massi­mõrvade kui ka rahu ja vabaduse nimel peetud rahu­meelsete meele­avalduste toimumis­paigana viib mõtte vältimatult mõtte­loolisele seosele satiiri­lehe “Charlie Hebdo” ja 1789. aasta revolutsiooni vahel. Hüüd “liberté!” (vabadus) ei ole vaibunud. Põhilised vabaduse ja õigus on 225 aasta jooksul paljudes riikides kirjutatud seadustesse.

Riikides, kus kirikul on olnud kujundav ja kasvatav roll, näiteks nagu ka kuningate-aegne Prantsus­maa, on liberaalsed revolutsioonid sageli pööranud oma relvad kiriku vastu ning tõuganud ta avaliku elu äärealale. Seevastu riikides, kus kirik on võidelnud alt­poolt, on liberaalne seadus­andlus andnud kristlastele uusi võimalusi tegutsemiseks. Liberaalsetes demok­raatiates tegutseb kirik täna­päeval enamasti ilma privi­leegideta, reaalses ja ausas konkurentsis teiste religioonide ja ideo­loogiatega. Kuna usk on Püha Vaimu töö ning evangeelium on Jumala armu tasuta pakkumine, tuleb märkida, et see on kristliku kiriku jaoks üsna terve ja mõistlik olukord. Rooma impeerium, kus kirik esmalt kiiresti kasvas, ei pakkunud Jumala riigile mingeid lihtsamaid võimalusi tegutsemiseks.

Kui mõni ajalugu idealiseeriv kristlane vastandab end liberaalsele demok­raatiale ning igatseb ühtsemat ning rohkem ülalt juhitud ühis­konda, mida kristlus ühendab, siis peaks ta paluma endale paremat reaalsus­taju. Liberaalse demok­raatliku ühis­konna aluseks on (mõni­kord isegi eba­realistlikult) suur austus Jumala loodud inimese, tema mõistuse ja hea tahte vastu. Vabadused ja õigused loovad head eeldused ka kristliku kiriku tegevuseks. Oleks rõõmustav, kui just see oleks asi, mida Pariisis loosungiga “Je suis Charlie!” taotleti.

Prantsuse revolutsiooniga said alguse nii demok­raatlike vabaduste ja õigustega ühiskonna­korraldus kui ka eetika ja moraal, milles ühis­konna tagatavat vabadust peetakse väärtuste ja ideeliste aru­saamade aluseks.

Kiirpilk kõigile tuntud ajakirjale “Charlie Hebdo” annab aimu, millega tegemist: ideaalina seksuaalne ohjeldamatus, pühaduse pilkamine ning ligimese­armastuse puudumine jõhkrates kirjalikes rünnakutes, verbaalne vägi­vald ning pilkav lahmimine. Kuna ilmalikult mõeldakse, et “inimene saab õigeks üksnes patu kaudu”, kuulutatakse nüüd õigeks kõik selle tülgastava välja­ande solvavad pildid ja tekstid, sest terrori ohvritele ja sõna­vabaduse kaitsjatele tunnevad kõik ju kaasa. Kristlane peaks aga mõistma, et liberaalse demok­raatliku ühis­konna vabadusi, õigusi ja kohustusi saab täita ka muu sisuga kui vasak­poolsete kultuuri­tegelaste rünnakuga loomu­seaduse, pere­konna, Jumala ja Tema kiriku ning üles­ehitava kultuuri ja kasvatus­töö vastu.

Kristlane teab, et lääne ühiskonna tulevikku ei saa tagada mitte samastudes Jumalat pilkava ja solvava porno­graafilise satiiriga, öeldes “Je suis Charlie!”, vaid sellega, et me samastume Kristuses. Kui räägiksime prantsuse keelt, võiksime kuulutada: “Je suis Jesus!” – “Mina olen Jeesus!” Kristlane mõtleb nõnda: “Ma tahan kujundada oma elu sellega, et ma täielikult samastun Temaga, kes oli kõiges kuulekas Jumalale ning kes armastas enda omasid surmani.”

Ma tahan usus ja ristimises olla üks Temaga, kes võiks prantsuse keeles öelda: “Je suis homme!”, see tähendab: “Ma olen inimene!”. Kui Jeesus samastub meie, inimestega, ei tee Ta seda ajutiste loosungite või meele­avaldustega, vaid Ta saab tõesti üheks kogu meie häbi ja nõtrusega ning annab sellest vastust kohtu­järje ees ja surmas. Jeesuses on hea elu ja moraali alus. Temas antakse ka uut jõudu, et võiksime teha midagi sellist, mis on tõeline, hea ja kaunis. Ühis­kond ei saa head eetikat ja moraali kehtestada seadusega, vaid saab luua üksnes häid eeldusi selleks, et elav osadus Jeesuse ja Tema kirikuga toidaks ühis­konna eetilist elu­jõudu. Üksnes siis, kui inimesed üha enam samastuvad Jeesusega ning see muutub neis usuks ja eluks, saab lääne­riikides kasvada uus ühte­kuuluvus, rahu ja väärikus.

Pane tähele, et samastumine Jeesusega, ühte­kuulumine Temaga ei sõltu rassist, ühiskonna­klassist, soost või vanusest. Kuna Jeesus elab ja ootab meid tulevikus, ei tähenda ühte­kuulumine Temaga mitte tagurlust või nostalgiat, vaid ainsat arengut, millel on tõelise kasvamise eeldused. Kui need, kes samastuvad Jeesusega, mõjutavad üha enam ühis­konna­elu ja kultuuri nendes raamides, mida lääne demokraatia võimaldab, siis võib see mõne­võrra kasvatada muha­meedlaste võõristust. Samas võime aga näha, et kultuuride kokku­põrke põhjuseks maailmas ei olnudki vaen kristluse ja islami vahel, vaid jumalatu, lõbu­janune materialism lääne ühis­konna vasak- ja parem­poolsel tiival, aga ühtlasi nende vaen kristluse, judaismi ja islami vastu, mis kasvatas äärmuslikud liikumised idas ja lõunas tugevateks ja vägi­valdseteks. “Kristus on maailma rahu – Tema! – ja mitte keegi muu!”

 

Soome keele vahendusel tõlkinud Illimar Toomet

Algselt avaldatud väljaandes Kyrka & Folk 22.1.2015/4

Fredrik Sidenvall on Rootsi luterlik vaimulik

 

 
< Eelmine   Järgmine >