Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Jeesuse pisuke karjake võidab (Ps 105)
Autor: Antti Laato   
reede, 06 veebruar 2015

JSample Imageeesus õpetas enda omadele, et nad ei pea kandma hoolt mingite maa­pealsete asjade eest. Nad saavad kord enda omaks taevase kuning­riigi (Lk 12:22–34): “Aga Jeesus ütles jüngritele: “Seepärast ma ütlen teile, ärge muretsege elu pärast, mida süüa, ega ihu pärast, millega rõivastuda, sest elu on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas. Vaadake kaarnaid – nad ei külva ega lõika, neil ei ole vara­kambrit ega aita, ning Jumal toidab neid. Kui palju enamat väärt olete teie lindudest! Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elueale küünra lisada? Kui te nüüd kõige vähematki ei suuda, mis te siis muu pärast muretsete? Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui iga­üks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdra­usulised! Ja teiegi ärge küsige, mida süüa või mida juua, ja ärge olge kärsitud, sest kõike seda taotlevad maailma rahvad. Teie Isa ju teab, et te seda vajate. Pigem otsige tema kuning­riiki, siis antakse kõik see teile pealegi! Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuning­riik! Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda.””

Psalm 105 selgitab neid Jeesuse sõnu suurepäraselt. Psalm käib läbi Iisraeli ajaloo ja näitab, kuidas Jumal on väeliselt olnud ligi kõikidel aegadel. Ta on päästnud enda omad, ehkki nad on sageli olnud nõrgad ja jõetud maailma tohututes poliitilistes keeristes või oma isiklikes raskustes. Jumal kaitses patriarhe, Aabrahami ja Iisakit ja Jaakobit ja nende perekondi, kui nad rändasid ühest paigast teise (Ps 105:12–15): “Neid oli väike hulgake ja nad olid seal ainult pisut aega ning võõrastena elanud. Ja nad rändasid rahva juurest rahva juurde, ühest riigist teise rahva juurde. Tema ei lasknud ühtegi inimest neile liiga teha ja ta nuhtles nende pärast kuningaid: “Minu võituid ärge puudutage ja ärge tehke kurja minu prohvetitele!””

Joosep saadeti Egiptusesse orjaks, et Jumal saaks tema kaudu hoida elus palju iisraellasi. Joosepil oli Egiptuses mitmesuguseid katsumusi, aga Jumal päästis ta (Ps 105:21–22): “Ta pani tema isandaks oma koja üle ja kogu oma omandi valitsejaks, nõnda et ta oma tahtmist mööda võis sundida tema vürste ja õpetada tarkust tema vanemaile.” Joosep sai armu mõista Jumala häid plaane. Oma kartlikele vendadele ütleb ta pärast oma isa Jaakobi surma (1Ms 50:19–21): “Aga Joosep vastas neile: “Ärge kartke! Kas mina olen Jumala asemik? Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis täna­päeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus. Ja nüüd ärge kartke, mina toidan teid ja teie väeteid lapsi!” Ja ta trööstis ning rahustas neid.”

Jumal kaitses oma rahvast ka Egiptuses. See sattus kitsikusse, aga Jumal päästis ta, tehes Egiptuses suuri tunnus­tähti. Sellele järgnes kõrbe­rännak, mille ajal Jumal kandis oma rahva eest hoolt. Egiptusest põgenemine ja kõrbe­rännak on eel­kujuks kõikidele Jumala hilisematele suurtele tegudele nagu rahva pääsemisele Paabeli vangi­põlvest (Js 40–66) või kristlaste pääsemisele patu orjusest (1Kr 10).

Jumala suured teod lõpevad psalmis üleskutsega (Ps 105:45): “Et nad peaksid tema määrusi ja hoiaksid tema Seadust. Halleluuja!” Paulus kuulutab evangeeliumi just nii nagu psalmis õpetatakse. Üles­kutse elada Jumala tahte kohaselt põhineb Jumala pääste­plaanile Jeesuses. See teoloogia on eriti olnud esil ristimis­õpetuses. Kristlane võttis ristimises vastu Jumala andeks­andmise anni. Ta on ristimis­basseinis puhtaks pestud ja väljunud sealt puhtana. Selle­pärast võib kristlast kutsuda üles elama Jumala tahte kohaselt (Rm 6:3–14): “Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka üles­tõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu. Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud. Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam, sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale. Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses. Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad. Ärge ka loovutage oma ihu­liikmeid üle­kohtu relviks patule, vaid loovutage end Jumalale nagu need, kes on saanud surnuist elavaks, ja oma ihu­liikmed õiguse relviks Jumalale. Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all.”

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >