Psalm räägib Jumala suurusest Loojana. Jumal mitte üksnes ei ole loonud maailma, vaid peab elu jätkuvalt üleval. Uus Testament annab psalmile selle tähenduse, et Jeesus Kristus on Looja ja elu ülal­pidaja. Oleme juba mitmel korral märkinud, kuidas Õpetus­sõnade järgi (Õp 8:22–31) osales Jumala Poeg loomises. Sellele viitab Kirja heebrealastele algus (Hb 1:1–3). Samas peatükis kasutatakse ka Psalmi 104, kirjeldades Jumala ingleid, kes saavad vaadata Jumala Poja enne­olemist (pre-eksistentsi) enne tulemist maailma (Hb 1:5–14): “Sest missugusele inglile on Jumal kunagi öelnud: “Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.”? [Ps 2:7] Ja veel: “Mina olen temale Isaks ja tema saab minule Pojaks!”? [2Sm 7:14; 1Aj 17:13] Aga kui ta toob oma esma­sündinu maa peale, siis ta ütleb: “Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda!” [5Ms 32:43; Ps 97:7] Inglite kohta ta ütleb küll: “Ta teeb oma inglid tuulteks ja oma teenijad tule­leegiks.” [Ps 104:4] Aga Pojale ta ütleb: “Sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti ja õiglus on su kuninga­kepp. Sa oled armastanud õigust ja vihanud üle­kohut, seepärast on Jumal, sinu Jumal sind võidnud rõõmu­õliga enam kui su kaaslasi.” [Ps 45:7–8] Ja: “Sina, Issand, oled alguses rajanud maa ja taevad on su käte­töö. Need hävivad, aga sina jääd seisma, kõik nad kuluvad nagu kuub ja sa keerad nad kokku just nagu rõiva, nagu kuue, ja nad muudetakse. Aga sina oled ikka seesama ja sinu aastad ei lõpe.” [Ps 102:26–28] Või mis­sugusele inglile on ta kunagi öelnud: “Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jala­järiks!”? [Ps 110:1] Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes üks­kord pärivad pääste?”

Kirjutaja tsiteerib ridamisi Vana Testamendi tekste, näidates, et Jumala Poeg on kõrgem inglitest. Inglid on teenijad vaimud, kelle ülesanne on eel­kõige kanda hoolt nende eest, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse kui Jumala Pojasse. Kirja kirjutaja märgib, et Jumala Poeg ei saa olla ingel ning ükski ingel ei või asuda Jumala Poja kohale. Jumala Poeg tahab päästa inimesed ja teha nad Aabrahami lasteks (Hb 2:14–18): “Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis on ka Jeesus ise otse samal viisil liha ja vere omaks võtnud, et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle – see tähendab kuradi –, ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu elu­aja orja­põlves. Sest ega ta ometi hoolitse inglite eest, vaid ta hoolitseb Aabrahami soo eest! See­pärast ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et temast saaks halastav ja ustav ülem­preester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks. Sest seetõttu, et ta ise on kannatanud kiusatuna, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.”

Teisalt räägib psalm Jeesuse meele­vallast viia maa peal ellu oma pääste­plaan. Ristimis- ja misjoni­käsus ütleb Jeesus, et Temal on kogu meele­vald taevas ja maa peal. Tema juhitud misjoni­töö ulatub kogu maailma. Psalm viitab Jeesuse loodud vaimulikule elule maailmas (Ps 104:27–30): “Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal. Sa annad neile, ja nad korjavad kokku; sina avad oma käe, ja nende kõhud saavad täis head. Sa peidad oma palge, ja nad ehmuvad; sa võtad ära nende hinge­õhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu. Sa läkitad välja oma vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo.” Tegemist pole mitte materiaalse leivaga, vaid tõelise elu leivaga, mida süües kristlane elab igavesti (Jh 6:35): “Jeesus ütles neile: “Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.””

Psalmi sõnakasutus on taustaks ka Jeesuse võrdumile sinepi­seemnest (Mk 4:30–32): “Ja Jeesus ütles: “Millega võiksime võrrelda Jumala riiki või millise tähendamis­sõnaga teda kujutaksime? Sinepi­ivakesega, mis on, kui see külvatakse maha, väiksem kõigist seemneist maa peal. Ent kui see on külvatud, siis see sirgub ja kasvab suuremaks kõigist taimedest aias ja ajab suured oksad, nii et taeva linnud võivad teha pesa selle varjus.”” Psalmis kirjeldatakse Jumala õnnistust, mis katab kogu loodut. Salm 12 räägib lindudest, kes saavad siristada puu­okste vahel vee­oja ääres: “Taeva linnud asuvad elama nende äärde, okste vahel nad teevad häält.”

Luther võttis oma katekismusesse söögi­palve Psalmidest 104 ja 145. Meie Isa palves palutakse “iga­päevast (epiousion) leiba”. Kreeka sõna epiousion on keeruline tõlkida ning selle tähenduseks on peetud “iga­päevast” või “homset” leiba. Kiriku­isa Hieronymus kirjutab Mattuse evangeeliumi kommentaaris, et ta on leidnud heebrea­keelsest evangeeliumist tõlke­vaste mahar, mis tähendab “homse päeva” leiba. Hieronymuse järgi on tegemist üle­loomuliku leivaga, mida kristlased saavad süüa üks­kord Jumala juures taevas, aga siin, armu ajal, saavad nad sellest juba osa armu­lauas.

Psalm õpetab kristlasi lootma kindlalt Jumala abile ja paluma Temalt vaimulikke ja ajalikke ande. Jumal on rikas andja ja vastab hea meelega enda omade palvetele.

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi