Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Ilmumisaja II pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 17 jaanuar 2015

Siioni pärast ma ei vaiki ega jää rahule Jeruusalemma pärast, enne kui tema õigus hakkab paistma ja tema pääste põleb otsekui tõrvik. (Js 62:1)

 Rooma martüroloogiumis ehk igapäevases märtrite ja teiste pühakute tegude, iseäranis aga nende surma – või nagu martüroloogium ise väga sageli ütleb, igavesse ellu sündimise – lugude kirjelduses, seisab 18. jaanuari kohta muuhulgas:

«Sealsamas püha Athenogenes, kirikuisade ajastu teoloog. Kui ta pidi põletatama, alustas ta rõõmsalt kiituslaulu, mille ta oli jätnud oma õpilastele ka kirjalikult.»

«Sealsamas» tähendab siin Pontust, Rooma diötseesi (mitut provintsi koondav haldusüksus), mis jäi Mustast merest (või nagu seda tollal tunti: Külalislahkest merest) lõunasse, ulatudes Väike-Aasiast Armeeniani. Kui on õige arvamus, et tegemist oli sama mehega, kellest martüroloogium kõneleb ka 16. juulil, siis on koht teada isegi linna täpsusega: «Armeenias (siin peetakse silmas taas sellenimelist Rooma provintsi) Sebastes keiser Diocletianuse all pühade veretunnistajatena piiskop Athenogenes ja tema kümme õpilast.»

Ega me sellest Athenogenesest kuigi palju tea. Suure tõenäosusega oli ta n-ö maapiiskop ehk tavaliselt linnas asunud piiskopi abiline või asetäitja maapiirkondades, kusjuures ei ole kindel, kas ta oli ka piiskopiks pühitsetud või teatud piiskoplikke funktsioone täitev preester (ehk midagi meie traditsioonis tuntud praosti või superintendendi sarnast). Sündinud oli ta millalgi 3. sajandil ning tema märtrisurm võis leida aset aasta 305 paiku, kuna martüroloogium märgib, et see toimus keiser Diocletianuse ajal, kes valitses aastail 284-305.

Athenogenese märtrisurma lugu on järgmine. Asevalitseja Philomachos korraldas suure peo paganlike jumaluste auks ning käskis kõigil Sebaste elanikel ebajumalaile ohvreid tuua. Enamus linnaelanikest olid aga kristlased, keeldusid pidustustel osalemast ja paljud neist tapeti seepeale märtritena. Asevalitsejale ei andnud asi aga rahu ja ta hakkas uurima, kuidas Sebastes ometi nii palju kristlasi on. Lähemal järelekuulamisel sai ta teada, et süüdlaseks on piiskop Athenogenes oma säravate jutlustega.

Valitseja andis oma sõjameestele käsu Athenogenes vahistada, teda mindi otsima väiksest linna lähistel asunud kloostrist, kust leiti aga ainult tema kümme õpilast. Viimased köideti ahelaisse ja heideti vanglasse. Püha Athenogenes läks seepeale linna kohtuniku juurde, et kinnitada oma õpilaste süütust, ent kuna nii tema kui ka õpilased keeldusid samuti ebajumalaile ohverdamast, piinati neid kõiki rängalt ja nad mõisteti surma.

Viimaks püha Athenogenes kas põletati elusalt või, teise pärimuse järgi, surmati pea maharaiumise läbi. Igal juhul aga taheti teda põletada, ja just sellega seoses on ta tuntud ühe vanima, Idakirikus tänaseni igapäevaselt lauldava hümni autorina.

Pärimuse järgi on selleks õhtulaul «Phos hilaron», mille tekst on eesti keeles selline:

«Oh Jeesus Kristus,
Sa igavese, taevase, püha, õndsa Isa
püha au lõbus valgus.

Päeva loojumise ligi jõudes
ja õhtust valgust nähes
laulame meie Sulle, Jumalale,
Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule.

Sa oled seda väärt, et Sulle alati
vagal häälel kiitust lauldaks,
oh Jumala Poeg, kes Sa elu annad;
seepärast austab Sind maailm.»

Aastail 330-379 elanud kirikuisa Basileios Suur kõneleb sellest laulust kui «Athenogenese hümnist» ning kasutab seda näitena selle kohta, millise andumuse ja südamehoiakuga Kristuse märtrid on surma läinud.

Kuna seda hümni lauldakse just õhtuteenistusel, «tulede läitmise ajal», nagu nimetatakse õhtupalvust vanakiriklikes «Apostellikes konstitutsioonides», siis on kahtlemata paslik mõelda seejuures püha Athenogenese hukkamisele tulesurma läbi. Aga veelgi enam sellele, et Kristuses särab igavese ja püha taevase Isa armastuse tuli ja valgus, mis omakorda peab lööma lõkkele meie elus ning täitma selle ja kogu maailma oma ülivõrratu kirkusega.

Kristus, see igavese Isa «lõbus valgus», on tulnud, nagu Ta ise ütleb, siia maailma «kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat» (Lk 4:18-19) Ta on tulnud selleks, et täita meile enne igavesi aegu tõotatud igavese elu lootus (Tt 3:2) – et anda meile elu ja teha meid Jumala Kuningriigi osalisteks (vrd Mk 1:15).

Püha Athenogenes ja teised pühad märtrid näitavad meile, et selleks on vajalik ustavus Kristusele. Mitte ainult taoline ustavus, mis ei luba meil enam ohverdada ebajumalaile (ükskõik, millisel viisil), vaid ustavus, mis seisneb ja väljendub tõelises meeleparanduses, s.t – nagu seisab näiteks meie kiriku vanas ristimiskorras – täielikus lahtiütlemises kõigest saatana ja pimeduse olust ja tööst ning ükspäinis Kolmainu Jumal teenimises ja Temale elamises.

«Siis oled sa toredaks krooniks  Issanda käes ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus,» kinnitab Issand prohvet Jesaja kaudu (Js 62:3). Siis «hakkab meie õigus paistma» ja meie «pääste põleb otsekui tõrvik».

On teada, et keiser Nero laskis kristlasi taga kiusates neid siduda postide otsa ja süüdata põlema nagu tõrvikuid, mille valgel ta oma meeltesegaduses kaarikuga kihutas. Võib-olla tegid seda teisedki tagakiusajad – kindlasti ei mõtle prohvet Jesaja mitte taolisel viisil tõrvikuna põlemist. Kuid on möödapääsmatult tähtis, et oleme kogu oma elu ja ka surmaga valmis andma head tunnistust Kristusest, «igavese, taevase, püha, õndsa Isa püha au lõbusast valgusest». Sebaste püha Athenogenese ja Kristuse enda eeskujul.

 
< Eelmine   Järgmine >