Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Jeesus on uus Joosua, kes viib kristlased igavesse rahusse (Ps 95)
Autor: Antti Laato   
reede, 28 november 2014

KSample Imageristlased tõlgendavad psalmi kirja heebrealastele valguses, mille järgi Jeesus on uus Joosua, kes viib kristlased taevasse, igavesse sabati­rahusse. Psalmi tsiteeritakse korduvalt kirja 3. ja 4. peatükis (Hb 3:7–11,15; 4:3,5,7).

Psalm kutsub iisraellasi Jeruusalemma templisse jumala­teenistusele Jumalat kiitma ja ülistama (Ps 95:1–2): “Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma pääste­kalju poole! Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiitus­lauludega!” Kõiki kohal­viibijaid kutsutakse üles meelde tuletama, kes Issand on. Ta on suur Jumal, kes on teinud kogu loodu ja valitseb seda oma väega. Iisraellaste tuleb meeles pidada, et Issand on teinud ime­tegusid ja lunastanud ta Egiptuse orjusest. Sellepärast tuleb neil kuulata oma Jumala häält ning mitte paadutada oma südant, nagu nad tegid seda kõrbes. Siis vandus Jumal oma vihas, et Tema rahvas ei pääse hingamisse.

Kirjas heebrealastele kirjeldatakse Moosese järglast Joosuat Jeesuse eelkujuna. Nii nagu Joosua juhatas oma rahvast, nõnda juhatab Jeesus kristlased Tõotatud maale. Psalm tunnistab kirja kirjutajale, et ehkki rahvas pääses Joosua juhatusel Tõotatud maale, ei juhatatud teda hingamisse. Ta põhjendab seda nii (Hb 3:15–19): “Selles ütlemises: “Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal” – kes siis olid need kuuljad, kes nurisesid? Eks ju kõik need, kes olid Egiptusest välja läinud Moosese juhtimisel? Aga kelle peale ta viha tõusis nelja­kümneks aastaks? Eks nende peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna? Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõna­kuulmatud? Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.”

Kirjas heebrealastele kutsutakse kristlasi rändama uue Joosua, Jeesuse jälgedes ning kuulama Tema sõna. Kristlased kuuluvad sellesse privilegeeritute hulka, kellel on võimalus pääseda igavesse sabati­rahusse (Hb 4:1–3): “Kartkem siis, kuni tõotus saada tema hingamisse on veel jõus, et kedagi teie seast ei leita maha jäänud olevat! Meile on kuulutatud evangeeliumi nõnda nagu neilegi, kuid kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei talletunud usu läbi kuulajaisse. Meie aga, kes oleme uskunud, saame hingamisse, millest ta on öelnud: “Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!”

Psalm sisaldab kristlaste jaoks olulist üleskutset. Päralejõudmiseks tuleb neil kuulata uue Moosese või uue Joosua häält (Hb 4:8–11): “Sest kui Joosua oleks nad viinud hingamisse, siis ta ei oleks rääkinud pärast seda ühest teisest päevast. Nii on siis Jumala rahva hingamis­aeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõna­kuulmatuse eeskujul!”

Kirjas heebrealastele hoiatatakse korduvalt, et kristlane võib langeda. See, kes on õppinud tundma Jeesuse armu ja armastust, on jõudnud Tõotatud maale nii lähedale, et ta ei tohi oma usuga mängida. Kui ta arvab, et võib usust taganeda, siis ei ole tal mingit garantiid, et ta saaks osadusse Jumalaga naasta (Hb 6:4–6): “On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust, kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid ning ometi ära taganenud – neid on võimatu uuendada jälle meele­paranduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks.”

Isakodust lahkuv kadunud poeg ei saa kalkuleerida, et niipea, kui tal on tuju, saab ta tagasi tulla. Maailma pimedus võib kista ta sellistesse keeristesse, et naasmine on võimatu (Hb 10:26–27): “Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest, vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased.”

Kristlane tohi kuulata Jumala sõna poole südamega. Jumala sõnal on suur vägi ning kõige halvemal puhul võib see paadutada (Hb 4:12–13): “Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kahe­terane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees – tema ees, kellele meil tuleb aru anda.”

Siiski on kristlasel alati peidupaik Jumala aujärje ees (Hb 4:14–16): “Et meil nüüd on suur ülem­preester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! Sest meil pole niisugune ülem­preester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!”

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >