Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Andres Põder 65
Autor: Enn Auksmann   
neljapäev, 20 november 2014

Εις πολλά έτη, Δέσποτα!

Sample ImageArvatavasti nägin Andres Põtra esma­kordselt millalgi 1990. aastate algupoolel, kui ühel püha­päeval Pärnu Eliisabeti kirikusse jumala­teenistusele läksin. Täpse aasta­numbri võiks välja selgitada seoses sellega, kuidas too jumala­teenistus algas. Nimelt sisenes Andres Põder kirikusse kõige­pealt ülikonna väel, astus koguduse ette ja teatas näost särades, et nüüdsest peale on ametlikult lubatud jälle tarvitada ajaloolisi liturgilisi rõivaid, nimelt valget talaari ehk albat ja selle peale käivat värvilist stoolat. Seejärel kadus õpetaja mõneks hetkeks ning naasis kirikusse ja alustas jumala­teenistust juba mainitud liturgilistes rõivastes.

Hilisematest kokkupuudetest enne minu asumist Pärnusse on olnud kõige meelde­jäävamaks Andres Põdra osalemine Hiiumaal korraldatud kuulutus­nädalal, mis jättis vägeva mulje paljudele kuulajatele, kuna tema karuse häälega peetud misjoni­jutlused olid oma elavuse ja sügavusega äärmiselt mõjurikkad.

Pärnus avanes Andres Põder aga minu ja mu pere jaoks ka hoopis teisest küljest: väga lihtsa, südamliku, sõbraliku, külalis­lahke ning kaasinimese suhtes avatud ja huvi tundva inimesena. Muidugi mitte üksi, vaid koos oma suure­pärase abikaasa Marjega.

Andres Põtra kui teoloogi, vaimulikku ja ülem­karjast hinnates tahan tuua esile kolm võib-olla objektiivselt mitte kõige tähtsamat omadust, mis aga minu jaoks isiklikult on tema puhul väga tähtsad.

Esiteks tema ärksus. Olen näinud Andrest ka hetkedel, mil ta on olnud väga väsinud – või murest ja valust koormatud. Aga sellest hoolimata ei ole ta vähemalt minu juures­olekul kunagi kaotanud võimet huvituda ja asjadesse süveneda. Pigem on see väsimusegi puhul olnud oma­laadseks viisiks puhata: unustada välised mured ning tegeleda millegagi, mis seda tõeliselt väärib. Andresega on just seetõttu huvitav arutleda, et ta on ka ise – isegi kui ollakse milleski täiesti eriti meelt – arutelust huvitatud, nii tulemuse kui ka protsessi enda pärast.

Siit jõuame teise, minu arvates Andres Põdra jaoks väga ise­loomuliku omaduseni: talle meeldib vaielda. Vähemalt nii mulle tundub. Aga mitte sellepärast, et ta peaks end ilm­eksimatuks (kuigi tal on meie vaidlustes lõpp­tulemusena vist enamasti õigus olnud), vaid seepärast, et asjade läbi- ja selgeks mõtlemine on tema enda jaoks tähtis ning ta teeb seda hea meelega mitte üksi, vaid kellegagi koos. Olen nende vaidluste eest väga tänulik ning loodetavasti neist ka palju õppinud.

Kolmandaks aga tuleb kindlasti märkida, et vaidlusteski – isegi nendes, mis kipuvad minema päris tuliseks – on Andres sõbralik ja suunatud mitte oponendi põrmustamisele, vaid tõele. Tõele, mida tuleb püha Pauluse sõnul rääkida armastuses. Siin on kindlasti abiks Andrese väga hea huumori­soon, seda nii hea inimliku nalja­viskamise kui ka taolise, jumaliku, huumori mõttes, mis lubab olukordi ja inimesi – eeskätt iseennast – läbi näha, väärtusetut väärtusetust lahutada ja asju õigesse järje­korda panna.

Tunnistan, et mul on kahju, et meie kiriku­seadused lubavad peapiiskopil nii varases nooruses emerituuri jääda. Loodetavasti et tähenda see aga muud kui seda, et Andres Põder pääseb nüüd kiriku­juhi administratiiv­ülesannetest ning saab veelgi enam keskenduda sellele, milleks ta on piiskopina kutsutud, muu­hulgas ka ülal nii subjektiivselt esile­toodud omadustele toetudes.

Soovin peapiiskop Andresele rohket Jumala õnnistust ning jään rõõmuga ootama meie järgmisi kohtumisi, vestlusi ja vaidlusi.

 

Enn Auksmann

20 aastat noorem ametivend

 

Foto: toomkirik.ee

 
< Eelmine   Järgmine >