Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Harald Põld: Lasteristimisest ja "usuristimisest"
Autor: Harald Põld   
kolmapäev, 19 november 2014

ESample Imagerinevalt armulauast ei tõsta Harald Põld (kelle sünnist möödus 16. novembril 2014 sada neli­kümmend aastat) ristimist luterluse aluste või tunnuste hulka, arvatavasti seetõttu, et ristimisega ei seondu midagi spetsiifiliselt luterlikku.  Siiski peab ta laste­ristimise küsimust luterlikult seisu­kohalt ülimalt oluliseks: „Evangeelne-luterlik kirik on kõigist evangeelsetest kirikutest üle kogu maailma kõige kindlam laste­ristimise pooldaja. Seepärast on ta ka kõige valjem vastu­­seisja kõigile usu­voolu­dele, mis laste­­ristimist põlgavad“ (1927: 98).

Põld arutleb lasteristimise vajalikkuse üle pikalt, polemiseerides „usu­ristijatega“, eriti baptistidega (järjena ilmunud artiklis „Laste­ristimine ja „usu­ristimine““ jm) ning esitades tuntud argumente, mida võib leida ka mujalt. Muuseas pooldas ta Martin Lutheri vaadet intuitiivse teadvus­tamata usu­vormi, nn lapseusu olemas­olust juba imikutel. Silma­paistvad on ka tema kirjeldused usu ja mõistuse vahe­korrast.

Esitagem siinkohal olulisemaid lõike Põllu arutlustest, mis võiksid olla õpetlikud ka meile täna­päeval, kus laste­ristimise küsimus on seotud mitmete vaba­koguduste (neli­pühilaste jt) n-ö kirikuks-saamisega oikumeenilises protsessis. Ärgu olgu Põllu vana­stiili karmi­võitu sõnad (ka usu ja mõistuse suhte aadressil) meile liiga häirivad. A. H.

Tähelepanuväärne on juba Jeesuse ristimise juures, et siin tegutseb Kolmainu Jumal ise. Poeg on oma jumalikkuse poolest käsu­andja, inim­likkuse poolest aga ristitav isik. Jumal Isa ütleb ristimis­sõnad: „See on mu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ Ja Püha Vaim on hõljumas Isa ja Poja vahel (Mk 1:9jj). Jeesuse ristimine on ainus koht Uues Testamen­dis, kus Kolmainsus ilmutas ennast kahele inimlikule tunnistajale – Ristija Johannesele ja Jeesusele. Siit selgub ka meie ristimise tähendus. Meid ristitakse Jeesuse käsul ja meid ristitakse Kolmainu Jumala sisse. Ja ristimis­käsk on ainus Jeesuse sõna, kus ta nimetab selgesti kolmainu Jumalat (Mt 28:18). Ka meie ristija on kolm­ainus Jumal ise. Ainult vett paneb patune inimene, nagu seal Ristija Johannes. Nii on ristimine ikka ainult Jumala tegu: see on uuesti­sünnitamise tegu (1925: 18).

Nii nagu Püha Vaim tuli neitsi Maarja peale ja neitsi sai seeläbi ihuli­kult käima peale (Lk 1:35), tuleb Püha Vaim risti­mises meie peale ja paneb meie sisse kadu­matu seemne (Jh 1:13 3:5), millest sünnib uus inimene meie sees, kes on Kristus ise, ja meie saame uuteks inimesteks. Uuestisündimine, Kristuse sündimine meie sees, on meie julgeks­saamine oma hinge­õndsuse pärast, see on kind­la usu tõusmine sel­lesse, et me oleme Jumala lapsed. Ja uuesti­­sündi­mine on Vaimu vala­mine meie sisse (Rm 5:5 8:14), nii nagu ristimine oli selle Vaimu välja­valamine meie peale. Sest nelipüha­ime ei olnud ainult Püha Vaimu välja­valamine jüng­rite peale. Seda ta oli küll nähtavalt nähtava kinnitusena sellele ristimi­sele, mille nad said varem, kui Jeesus jüngreid tegi ja ristis (1Jh 4:1–2). Kuid nelipüha­ime oli ka ja oli seda iseäranis – Püha Vaimu välja­vala­mine nende sisse, nagu ka on öeldud: „Ja nad kõik said täis Püha Vaimu“ (Ap 2:4). Nii sündis Kristus nende sees – sündis uus inimene. Nii said nad selle elu, millest nad tun­nis­tasid: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees“ (Gl 2:20).

Neist tähelepanekuist järgneb iseenesest, kuidas Kristuse kogudust ehk kirikut nähtavalt ehk välis­pidiselt tuleb ehitada. Seda tuleb teha risti­mise läbi ja õpetamise läbi. Viimast läheb selleks tarvis, et tõuseks usk, mis tekitab uuesti­sündimise ja Vaimu välja­valamise meie sisse. See toi­ming vastab täielikult sellele käsule, mille kiriku ehitaja Püha Vaim an­dis taevasse­mineva Issanda suu läbi (Ap 1:2) tema jüngrite kogudusele: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud“ (Mt 28:19–20) (1924: 284–285).

Usuristijad aga seavad mõistuse usule tingimuseks seetõttu, et neil ka teine aru­saamine on usust, kui meil luterlastel. Räägib ju pühakiri ise kahe­sugusest usust: ühest, mis on inimliku tarkuse sõnades, ja teisest, mis on Jumala väes (1Kr 2:4–5). Esimese jaoks on muidugi mõistust tarvis, sest tarkuse asukoht on mõistuses, teine teeb aga tööd inimese juures ka mõistust kõrvale jättes, sest Jumala vägi saab täiesti ka ilma meie mõis­tuseta meie sees toimida. Kui Jumala töö valmis, ei jää mõistuse osaks muud, kui sellele alla anda ja seda tunnistada. Selle tunnistamises hakka­vadki usu­ristijad vastu Jumala seadusele vastu. Kõige halvem on aga, et nad hakkavad vastu ka Jumala sõnale, kui nad tõendavad: lapsel ei ole­vat usku.

Kellele peame julgema me endid rohkem põhjendada: kas usu­ristijate väitele või Jeesuse sõnadele, kes selgesti ütleb, et lastel on usk ja kes kõige valjumat karistust ähvardab neile, kes lapsi halvemaks teevad, kui nad on. Seda sõna peaksid kõik need uhked seletajad tähele panema, kes ütlevad, nagu sagedasti oleme kuulnud: „Vast­sündinud last ristida ehk kassi­poega vette kasta, on üks ja seesama!“ Niisuguse pilkamisega ei saa mööda tõsi­asjadest ega saa Jumala selget sõna ümber lükata.

Sest nõnda kirjutab evangelist Matteus: „Selsamal tunnil astusid jüng­rid Jeesuse juurde ja küsisid: Kes küll on suurim taeva­riigis? Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma  ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taeva­riiki … Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veski­kivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse““ (Mt 18:1–3.6).

Selge peaks selles loos olema iseenesest, et siin pole juttu vaimulikest lastest, nagu mõned usu­ristijad püüavad väita, vaid juttu on päris lihali­kest lastest. Aga sellise väär­seletuse võimalust nägi Jeesus vist ka ette, kui ta all­pool lauses „laste“ asemel ütles veel selgemini: neist „pisikes­test“. Jeesus ütleb siis igatahes, et lastel on usku. Kui ristimine nõuab eeldusena usku, siis on see tingimus laste juures täidetud. Jeesus ise on tunnistaja. Tõeks jääb siis ka see, mida prohvet Jeremija ütleb uue sea­duse kohta: „Nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured“ (Jr 31:34). Luterlased jäävad nende Jumala enese sõnade juurde püsima ja tunnevad endid igatpidi õigustatuna oma lapsi ristima (1927: 115).

Kellele aga ristitud laps sugugi ei meeldi, on – kurat. Tema neelaks lapse hea­meelega ära, kuid ta ei saa lapsele midagi teha ega saa lapsega midagi peale hakata. Miks aga kurat lapsele ligi ei pääse, selle põhjuseks on, et lapsel ei ole veel mõistust. Sest inimese mõistus on uks, mille kaudu kurat kõigepealt ja kõige hõlpsamini inimese hingesse pääseb. Ilma mõistuseta pole usk­matust ja uskmatus on esimene asi, mida kurat inimesse püüab is­tutada, sest uskmatus on kõigi pattude aluseks ja pattude patt. Uskmatus on peapatt ja teised patud, millele kurat ahvatleb, on ainult abinõud, et inimest uskma­tuses kinni pidada. Uskmatus aga on Jumala sõna valeks pidamine ja seetõttu ka vale armas­tamine. Valeta­mi­ne ja uskmatus on ühe ja sama pahe kaks kül­ge. Ka valetada on võimatu ilma mõistuseta ning kõige kavalama­tel valetajatel peab olema kõige teravam mõistus.

Kui nüüd laps kasvab ja mõistusele tuleb, siis algab kohe kuradi töö tema kallal ja tema esimene mure on last, kes risti­mise läbi on Jumala lapseks saanud, Jumala juurest ära kiskuda ja oma lapseks teha. Selleks püüab kurat kõigepealt lapse mõis­tust enese meelevalla alla saada. Ja on lausa imestamis­väärt, kui vara lapsed, kes kõrvalt – ei vanemate ega teiste suust – ühtki valet pole kuulnud, juba valetada oskavad ning vahel koguni nii tõsise näoga, et vaevalt oskad lapsest aru saada, kui ta juba va­letab. Muidu laps ehk veel palju mõtelda, küsida ega pärida ei oska, aga vale on juba tema sees. Igast lapsest kurat sel teel küll jagu ei saa – on lapsi, kes jäävad tõesse. Aga pal­jud ta tõmbab nõnda ju õige vara oma võrku ning on selles asjas vahest kõige agaram just jumala­kartlike vanemate laste juures.

Niipea kui laps saab suuremaks, on hinge­vaenlane ametis, et last uskma­tuks teha. Paljudel juhtudel on temale juba vane­mad ise abiks: nad on lask­nud küll lapse ristida, aga usku nad ei taha õpetada või lükkavad õpetamise edasi, kuni lapse mõistus kasvab – seega ka siis kangem on vastu panema usu mõjudele. Teistel juhtudel, mida on veel enam, tuleb kool temale appi: see, kes on usu­õpetuse vastane või kui ta usku õpetab, siis se­gast ja kahva­tut, mis ei jäta jäädavaid muljeid südamesse, vaid arendab lugu­pidamatust usu vastu. Nii saab kurat kätte oma ees­märgi. Sest kui usk on riisutud ehk sellest ei hoolita, pole ristimisest enam aitajat ega kasu. On ju Jeesus ütel­nud: „Aga kes ei usu, see mõistetakse hukka“ (Mt 16:16).

Et inimese mõistus on ukseks kuradile ja kurat sellest kõige ennem kinni haarab, seda näitab juba esimene pattu­lan­gemise lugu (1Ms 3). Seal püüdis madu Eevat uskmatuks teha Jumala sõna vastu, temale Jumala käsku tühise ja valena esitades ning temale suurt tarkust ja tundmist lubades, kui ta usu maha jätab ega hooli Jumala käsust. Ja see on kuradi võte veel täna­päevalgi: mõis­tuse kaudu saab ta praegugi inimesi kõige hõlpsamini Jumalast lahti kiskuda, kui ta neid julgeks teeb oma tarkuse ja teadmise peale ja neid õpetab nende oma mõistust kõigi asjade mõõdu­puuks tegema. Inimene hakkab siis nõudma, et kõik, mis talle esitatakse ja paku­takse, peab paindu­ma tema mõistuse alla ja mahtuma selle sisse ning heidab kõrvale ja salgab maha kõik, mis tema tarkusega ja mõtlemis­viisi ehk loogikaga kokku ei käi. Seetõttu saab ka usk inimesele väga harva tulla mõistuse kaudu, kuna uskmatus alati seda teed käib ja need kaks ei sobi kokku.

Nii on lugu päris vastupidine ega saa sugugi öelda: lapsel ei saa olla us­ku, sest tal pole mõistust. Siit saab aga taas selgeks Issanda Jeesuse manit­sus uskumise suhtes: „Kui te ei pöördu ega saa nagu lapsukesed, siis te ei saa taeva­riiki“ (Mt 18:3).

Kui kuradil läheb korda niiviisi inimeselt tema lapsepõlve usk riisuda ja mõistuse kaudu istutada temasse uskmatust – ja see läheb tal suure­malt jaolt ikka korda –, siis kaotab inimene ka Jumala lapse tunnistuse oma südamest ja jääb võõraks Jumalale. Teda ei kutsu keegi enam Jumala lap­seks ja ta ei tunne ennast ka ise seda olevat – ja ta ei ole ka enam Jumala laps ses mõttes, et ta tahaks isa silma all elada ja isa juures olla. Ta on nüüd ka­dunud laps, raisku­läinud laps, surnud laps (Lk 15:24). Et jälle Jumala laps olla, peab ta ümber pöörduma ja isa juurde tagasi tulema – ta peab päästetud saama, üles ärkama ja uuesti elavaks saama, vana inimese maha panema ja ehtima ennast uuega. Kui ta ümber pöördub, annab Jumal kui isa temale uued riided ning uued kingad ja sõrmuse sõrme (Lk 15:22).

See on püha Vaimu uuendamine ehk uuesti sündimine. Siin ei ole aga uut ristimist tarvis. Uuesti­sündimise jaoks on inime­ne pestud juba lapse­põl­ve ristimises. Ristimises on ta juba kadunud ja surnud lapsena maha maetud – uut matmist talle vaja ei lähe. Et vana Aadam on visa hingega ning enne täiesti ei sure, kui inimene mulda mae­takse, siis ei aita uus veeriputami­ne midagi. Selle­sama endise vee sisse peab teda alla vajuta­ma ja uputama,  nagu ütleb nii kujukalt Luther Väikeses katekismuses (IV,4): „See tähendab, et vana Aadam meie sees peab iga­­päevase patu­­kahetsemise ja meele­paranda­mise läbi uputa­tama ja surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma üles uus inimene, kes elab õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti!“

Küll aga läheb pöördujale sellesama lapsepõlve ristimis­vee juures tarvis Vaimu uuendamist, usu uuendamist, et jälle õigeks lapseks saada – nagu ka Paulus õigeks­saamise kohta ütleb, et Jumal on meid õndsaks (mis on sama kui õigeks) teinud uuesti­sünni pesemise (s.o. ristimise vee) ja Püha Vaimu uuendamise kaudu (Tt 3:5). Kui toimub selline uuenda­mine, siis tuleb pööre ning ilmale tuleb Pühast Vaimust sünnitatud ini­mene: ta on siis Pühast Vaimust sündinud, ülevalt sündinud, uuesti sündinud. Vee­ristimisega sai inimene juba lapse­põlves endale ühtlasi ka Jumala lapse õigused – nüüd tuleb ta Jumala juurde ja hakkab tarvitama neid õigusi: nõudma pattude andeks­andmist ja õigeks­­mõistmist. Nüüd­sest peale hakkab ta jälle uskuma ja oma endise lapse­põlve pöörab ta nii ümber, et kasvab jälle lapse­usu sisse, mida ei anna mõistus, vaid mida jagab Püha Vaim – ja mis ei ole inimeste tarkuse sõnad, vaid Jumala vägi (1Kr 2:5). Nüüd on inimene Vaimuga ristitud (1927: 170–171).

Mina aga võiksin kõrgelt ja kallilt selle peale kihla vedada, kas ku­radil pole mitte nõu seda kõike korda saata märatsejate ja taas­ristijate kaudu, et ta laste­ristimise ära kaotab ja paljalt vanu ning suuri ristida tahab. Sest tema mõtted on tõesti järgmised: kui ma laste­ristimise kaotada saaksin, siis ma kaupleksin juba ka vanadega, et nad ristimisega viivitaksid või seda edasi lükkaksid, kuni nende vallatused on lõpule jõudnud – ehk siis viimse tunnini. Seejuures hoiaksin ma neid jutlusest eemal, et nad mida­gi Kristusest ega ristimisest ei õpiks ega peaks sellest lugu. Nii saaksin ma suure hulga inimesi enda poole juba siin maailmas, kus vägevateks ees­kujudeks on türklased, pärslased, tatarla­sed [= islami­usulised ja zoroastristid – A. H.], juudid ja paganad, nii et nad hiljem kiruma hakkaksid ja ütleksid: Mis ristimine? Mis kristlased? Kuhu hulgad jäävad, sinna jään minagi. Arvad sa, et Jumal kahe ehk kol­me kristlase pärast kogu maa­ilma hukka ei mõistaks? Miks minagi peak­sin elama nende põlatud, väheste kerjuste ja viletsate inimeste seltsis?

Püha Augustinus kirjutab enese kohta, et tema ema ja teised sõbrad viivitasid tema ristimisega ja ei tahtnud teda lasta ristida noor­mehe­eas, et ta pärast pattu ei langeks, vaid tahtsid oodata, kuni noor­põlv on möödas ja ristimine oleks püsivam. See hea tahtmine viis selleni, et Augustinus ikka kaugemale hakkas eemalduma ja kauemini eemale jääma ristimisest ning evangeeliumist, kuni ta manilaste eksi­õpetusse langes ja mõlemaid, s.o. Kristust ja oma ristimist, naljaks pidas kuni oma kolme­kümnenda eluaastani – ja üksnes nii suurte raskustega pääses taas Kristuse juurde ja välja vale­­õpetusest, et tema ema pidi selle­pärast nutma palju palavaid pi­saraid ning raskesti kahetsema oma head tahtmist ja vagadust, mille abil ta oli aidanud viivi­tada oma poja ristimisega.

Sest kurat näeb küll, kui toored ja jumalatud on inimesed, nii et vae­valt kümnes osa küsib selle järele, mis on ristimine, ja iialgi selle peale ei mõtle ega Jumalat selle eest ei täna, et nad on ristitud, veel vähem aga selle peale mõtlevad, et nad ristimise eest hoolt kannaksid ning laitmata eluga selle järele käiksid. Mis saaks veel siis, kui nad üldse ristitud ei oleks ja jutlusel ei käiks, kui juba nüüd on raskusi, et kristlane olla ja sel­leks jääda, ehkki iga päev õpetatakse, palutakse, toimetatakse ristimist? Nii on ikkagi ka selline ristimine ning õpetus suureks kasuks ja tugevaks manitsuseks, mis viimaks ometi mõningaid inimesi mõjutab selleks, et nad kauge­male mõtlevad kui ristimata pagan (1927: 145–146).

 

Kirjandus

Kirik ja tema ülesanne pühakirja järele. Meie Kirik 1924: 259-260, 266-269, 275-276, 282-285, 291-293, 299-300 ja 307-309.

Ristimine ja misjon. Meie Kirik 1925: 17-19.

Lasteristimine ja „usuristimine“. Meie Kirik 1927: 98-100, 106-107, 114-115, 122-125, 132-133, 138, 145-147, 156-157, 162-164, 170-172, 178-180 ja 186-188.

 
< Eelmine   Järgmine >