Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Roosipärja ristisõjad ja neis saavutatud võidud
Autor: isa Ivo Õunpuu   
neljapäev, 09 oktoober 2014

MeSample Imageie siin Eestis oma protestantliku ja leige kultuur­kristliku taustaga ning religioosse ja kultuurilise harimatuse ja ignorantsuse ning praktilise ateismi harjumusega arvame, et religioon üldiselt ja eriti palvetamine on ühiskondlikus vald­konnas täiesti kasutu, mõttetu ja tulemusteta tegevus.

Äärmisel juhul on ta kasulik psüühiliste stresside maandamiseks, südame­rahu saavutamiseks ja muud laadi auto­sugestiivse psühho­teraapiaga seotud individuaalsete eesmärkide saavutamiseks.

Et palvel oleks ka selline ühiskondlik ja poliitiline mõju, mis võib muuta ajaloo käiku, pöörata ümber tervete rahvaste, riikide ja kontinentide ajalugu, seda ei usu tõenäoliselt isegi kiriklikus vormis usku praktiseerivad Eesti kristlased, kes on lasknud ennast kristlastena ühiskondlikusse teadmatusse ja letargiasse suigutada nii sekulaarse ja liberaalse humanismi ideoloogiast kui ka Kiriku ja riigi lahutamise postulaadist ning uskmatu ratsionalistliku teoloogia eksi­õpetusest, et Jumal ei sekku, ei taha või ei saa sekkuda loomulikesse sündmustesse ning inimkonna ajaloo käiku, neid juhtida või muuta.

Et see on alati nii olnud, on ka XX ja XXI sajandil ja saab alati nii olema, et Jumal sekkub ajalooliste, ühiskondlike ja poliitiliste protsesside käiku, juhib neid ja valitseb nende üle, kukutab ühtesid valitsusi ja valitsejaid ja seab teisi võimule, aitab ühtesid vägesid võidule ja toob teistele kaotuse, pöörab riike ja rahvaid või ka karistab ja lausa hävitab teisi, seda illustreerigu põgusalt järgnev ülevaade Roosipärja palvega seotud ajaloolistest sündmustest XVI–XXI sajandil. Neid sündmusi tasub eriliselt meenutada nimelt oktoobris, erilisel viisil Roosipärja palvele pühendatud kuul.

 

I. Lepanto lahing 1571 ja Roosipärja Kuninganna kirikupüha sisseseadmine

Esimeseks uusaja kõige märkimisväärsemaks sündmuseks, mis päästis Euroopa islamisatsiooni eest, oli 7. oktoobril 1571 toimunud lahing Lepanto all.

VII sajandil vallutasid muhameedlased Jeruusalemma. Järgmise sajandi jooksul vallutasid nad Põhja-Aafrika ja alistasid Hispaania. XIV sajandi alguses kutsus Türgi sultan muhameedlasi üles "pühale sõjale" ehk džihhaadile kristlaste vastu. Peagi saavutasid Türgi väed suure võidu lahingus Varna all (1444). Kümme aastat hiljem (1454) kaotavad kristlased Konstantinoopoli. XVI sajandi II poolel vallutasid türklased Küprose ja Kreeta saared.

Aastal 1571 sõitis suur Türgi laevastik vallutama Euroopat. Sultan Selim II kuulutas kõikides alistatud riikides islami sisse­seadmist ning endale terve Euroopa valitseja tiitli võtmist. Püha Peetruse basiilika kuplile Roomas pidi heisatama võidukas roheline lipp poolkuuga.

Neil dramaatilistel aegadel jõudis paavst püha Pius V, suur Roosipärja-palve edendaja, tänu määratutele jõu­pingutustele ja oma diplomaatilistele võimetele nn Püha Liiga – Hispaania, Veneetsia, Paavstiriigi ja Parma, Genua ja Sabaudia ühendatud laevastiku loomiseni. Paavst kutsus tervet kristlikku maailma üles Roosipärja palvetamisele islami üle võidu saavutamise intentsioonil.

Lahingu eelsetel päevadel ning selle toimumise ajal liikusid mööda Rooma tänavaid paavst Pius V poolt organiseeritud risti­käigud ning kõikides kirikutes, kloostrites ning ka sõja­laevadel leidsid aset palved võidu saavutamise intentsioonil.

7. oktoobril 1571. aastal puhkes Kreeka ranniku juures Lepanto linna lähedal suur merelahing. Kristlaste ühendatud laevastiku 24-aastase väejuhi, Püha Rooma Riigi keisri Karl V poja Juan de Austria lipulaeval "Real di Spagna" lehvis suur hele­sinine lahingu­lipp risti­löödud Jeesuse Kristuse kujutisega, mille oli kinkinud paavst Pius V. Islami ühend­laevastiku lipulaev "Sultan" purjetas Koraani värssidega tähistatud lahingu­lipu all. 7. oktoobri õhtul sai paavst Pius V erilise armu osaliseks, kui talle anti nägemus Lepanto all saavutatavast võidust.

Lahing kestis pikki tunde. Püha Liiga laevastiku võidu otsustas äkki puhkenud torm, mis paiskas segi Türgi laevastiku read ja segas nende taktikalisi manöövreid. Lepanto all langes kolm­kümmend tuhat muhameedlast, kolm ja pool tuhat võeti vangi, uputati 150 Türgi sõjalaeva, saadi saagiks sadu laevu ja tuhandeid suurtükke.

Vabastati viisteist tuhat kristlasest galeeriorja. Lahingus langes ka seitse ja pool tuhat kristlast. Peale lahingut külastasid Juan de Austria ja teised väejuhid mitmeid Maarja pühamuid, et tänada neis võidu eest. Kiir­läkituses Veneetsia senatile teatati: Non virtus, non arma, non duces, sed Maria Rosarii victores nos fecit – "Ei jõud, ei relvad, ei väejuhid, vaid Roosipärja Maarja andis meile võidu".

Paavst püha Pius V käskis Maarjale omistatud võidu taga­järjel 7. oktoobril pidada Itaalias ja Hispaanias "Võiduka Maarja" mälestus­püha. Tema ameti­pärija Gregorius XIII nimetas 1573. aastal selle püha ümber "Püha Maarja, Roosipärja Kuninganna" pühaks.

Paavst Clemens XI käskis pärast Sabaudia hertsogi juhitud kristlike vägede võitu Türgi vägede üle 1716. aastal Ungaris, Peterwardeinis, pühitseda seda püha terves katoliku Kirikus üle maailma ning paavst Leo XIII seostas plenaar­indulgentsi saavutamise pühal Missal osalemise, Roosipärja ja Loretto litaania palvetamisega sel pühal.

 

II. Poola kuningate võidud Türgi vägede üle XVII sajandil tänu Roosipärjale ja Maarjale

Poola rüütelkond kirjutas 1621. aastal Chocimu all türklaste vastu peetud lahingu eduka tulemuse Roosipärja palvete ja Jumalaema eest­palvete mõjule. Lootusetus olukorras, nagu näis, kus oodati türklaste uut rünnakut, käskis Krakowi piiskop korraldada Krakowis Roosipärja protsessiooni ja helistada Krakowi kirikute kelli. Paari päeva pärast kirjutati ootamatult alla Poola jaoks soodsatele rahu­lepingutele.

Ka Poola kuningas Jan III Sobieski tunnistas oma vägede võidu türklaste üle 1683. aastal Viini all Jumaliku Ettehoolduse teoks, kui ta kirjutas Poolasse: Veni, vidi, Deus vicit! ("Tulin, vaatasin, Jumal võitis!").

Enne lahingut palvetas Austria keiser Leopold I iga päev avalikult Roosipärga. 15-päevase Roosipärja-palvetsükli pidasid Roomas Võiduka Jumalaema kirikus karmeliidi mungad. Enne sõjakäigule asumist külastas Jan III Sobieski Jumalaema sanktuaariumit Częstochowas, et paluda seal Jumalaema abi. Ta kandis Roosipärga alati endaga kaasas ja palvetas seda iga päev. Lahingu­päeva hommikul osales ta Pühal Missal ja teenis sellel ise ministrandina.

Viini all saavutatud võidul on ka Roosipärjaga seotud vaimulik põhjus. Nimelt sai üks Rooma nunnadest nägemuse Maarjalt, milles anti talle paavstile ja Austria keiser Leopoldile edastamiseks teada, et juhul kui Roomas asuva Meie Võiduka Emanda kiriku juures asuva karmeliidi kloostri mungad palvetavad võidu saavutamiseks 1000 Roosipärga, siis võit kristlikule armeele ka kindlustatakse. Mida ka tehti ning lubadus Maarja poolt täideti.

 

III. Filipiinide säilitamine katoliikliku rahva ja riigina XVIII sajandil

Teistsugune "Roosipärja-sündmus" leidis aset Aasias. 1646. aasta märtsis ilmus protestantliku Hollandi laevastik Filipiinide ranniku alla. Hispaanlaste ja filipiinlaste käsutuses oli ainult kaks kaubalaeva. Sellal kutsus üks dominikaani ordu kõiki preestreid üles Roosipärga palvetama.

Sõdurid andsid tõotuse, et võidu korral teevad nad palja­jalu palve­rännaku Manilas dominikaani kloostri juures asuvasse Roosipärja Jumalaema sanktuaariumisse. Viis märtsist kuni oktoobrini üksteisele järgnenud hollandlaste rünnakut lõppes nende täieliku hävinguga. Filipiinid jäid katoliiklikuks. Paavst Pius XII nimetas Filipiine "Püha Roosipärja kuningriigiks".

 

IV. Võit Türgi vägede üle ja Balkanimaade vabastamine islami alt XVIII sajandil

XVII sajandi alguses ähvardasid Türgi väed Veneetsia Vabariiki. 5. augustil 1716 toimus Ungaris Paterwardeinis otsustav lahing. Kahesaja tuhande mehelise Türgi sõjaväe vastu astus Sabaudia hertsogi Eugeniuse kuue­kümne nelja tuhande meheline sõjavägi. Lahingu toimumise ajal organiseerisid Roosipärja vennas­konnad mitmel pool arvukalt Roosipärja palve­rongkäike.

Türgi armee hakkas kandma kaotusi ja varsti vabastati terve Balkan muhameedlaste võimu alt. Erilise tänu märgiks saavutatud võidu eest käskis paavst Innocentius XIII Püha Roosipärja Kuninganna kiriku­püha tähistada terves katoliiklikus maailmas.

 

V. "Ime Visla all" ehk bolševistliku revolutsiooni peatamine 1920. aastal Varssavi all

"Imele Visla all" eelnes poola piiskoppide üleskutse Roosipärja Ristisõjaks. Kolmkümmend tuhat inimest palvetasid Varssavi kuninga­palee esisel väljakul Roosipärga Poola päästmiseks bolševistliku okupatsiooni eest. Poolas viibinud Prantsuse kindral Weygand kirjutas, et kunagi pole ta näinud nii innukalt palvetavaid inimesi nagu sellal Varssavis. Częstochowasse Jasna Góra Maarja sanktuaariumisse kogunenud Poola piiskopid pühendasid terve maa Maarjale kui Poola Kuningannale.

 

VI. Austria vabanemine 1955. aastal Nõukogude okupatsiooni alt

Peale II maailmasõja lõppu jagati Austria nii nagu Saksamaagi neljaks okupatsiooni­tsooniks, rikkaim osa Austriast koos pealinna Viiniga jäi Punaarmee kontrolli alla. Nõukogude Liit ei kavatsenud loobuda selle territooriumi püsivast allutamisest endale. Austriat ähvardas jagamine vabaks Lääne-Austriaks ja kommunistlikuks Ida-Austriaks nagu toimus ka Saksamaal.

Frantsiskaani ordupreestri isa Peter Pavliceki inspiratsioonil organiseeriti Patu­kahetsuslik Roosipärja risti­sõda, mille eesmärgiks oli Fatima Jumalaema üleskutses sisalduvate palvete täitmine. Organiseeriti avalikke palvuseid, palve­rongkäike linnades (millest võtsid osa juhtivad Austria poliitikud) ja külades. Usklikud kohustusid kodumaa vabastamise eesmärgil palvetama oma koduses iga­päevaselt Roosipärga. Isa Pavlicek kutsus raadio kaudu lakkamatult austerlasi üles liituma Roosipärja Ristisõjaga.

Veel 1945. aasta detsembris kinnitas Nõukogude Liidu välisminister Molotov kategooriliselt, et igasuguse kokkuleppe sõlmimine Austriaga Nõukogude vägede välja­viimiseks on välistatud. Võimalused läbi­rääkimisteks olid praktiliselt ammendatud. Kuid Roosipärja Ristisõja raames palvetas sellal juba 10 protsenti austerlastest.

13. mail 1955 sõitis Austria liidukantsler Julius Raab Moskvasse. Päevikusse märkis ta: "Täna on Fatima ilmutuse aastapäev. Venelased on veelgi järele­andmatumad. Palvetan Jumalaema pole, et ta aitaks Austria rahvast."

15. augustil 1955 aga otsustas Nõukogude pool alla kirjutada kokku­leppele. Austriast pidid lahkuma kõik okupatsiooni­väed, kaasa arvatud Punaarmee. Viinis organiseeriti suured religioossed ja patriootilised pidustused, mille jooksul kirikutes helistati kolme ööpäeva jooksul kirikukelli. 12. septembril ütles Austria kantsler Raab ise palvet juhtides: "Oleme vabad! Täname sind selle eest, Maarja!"

 

VII. Kommunistliku riigipöörde luhtamine Brasiilias 1964. aastal

1960ndate aastate keskel ei õnnestunud Brasiilias kommunistide plaanid presidendi juhtimisel kommunistliku korra kehtestamiseks. Vastukaaluks kommunistide tegevusele tekkisid üle terve maa arvukad Roosipärja vennaskonnad.

Üle terve maa organiseeriti nn "Roosipärja marsse", näiteks kuuesaja tuhande osa­võtjaga marss Roosipärja palvetamise ja religioossete laulude laulmisega São Paolos, mis takistas valitsus­asutuste sõjalist ülevõtmist kommunistide poolt. Nende Roosipärja-aktsioonide lõpp­tulemusena hakkas sõjavägi rahva poole üle minema ning pro-kommunistlik president João Goulart (kes oli eelnevalt nimetanud Roosipärja palvetamist mõttetuks aja­raiskamiseks) otsustas lõpuks koos mitmete kommunistlike valitsus­liikmetega riigist põgeneda.

 

VIII. Marcose diktatuuri rahumeelne kukutamine 1986 Filipiinidel

Eelmise sajandi 80ndatel aastatel tuli Filipiinidel selle maa primas-piiskopi kardinal Jaime Sini ülekutsel üle kahe miljoni inimese Roosipärgadega käes tänavatele, et protesteerida president Fernando Marcose autokraatliku ja korruptiivse poliitika vastu. Pärast neli päeva kestnud lakkamatuid avalikke palveid andis president käsu ajada rahva­hulgad tankide abil laiali.

Kuid kaks miljonit inimest põlvitas kõrgele tõstetud Roosipärgadega näoga rahva poole sõitvate tankide suunas ja asus valjult palvetama. Paljud sõdurid asusid rahva poolele. Edasised katsed ajada rahvas laiali gaasiga (tuul pöördus äkitselt ja ajas gaasi ründajate peale), suurtükkide abil (sütikud ei toiminud ja ükski laengutest ei lõhkenud) ning lahing­helikopteritega (suurem osa ei tõusnud õhku ja õhku­tõusnud liitusid rahvaga) luhtusid imepärasel viisil ja ei toonud valitsusele oodatud tulemusi. Lõpuks oli Marcos sunnitud põgenema Ameerikasse Havaile ja Marcose valitsus kukutati.

 

IX. Sotsialistide korrumpeerunud valitsuse kukutamine ja FIDESZi konservatiivne pööre Ungaris 2006

Ungari primas-piiskop kardinal Jozef Mindszenty kirjutas 1956. aastal Budapestis anti­kommunistliku ülestõusu ajal, et kui kümnendik Ungari rahvast palvetab Roosipärga, siis Ungari päästetakse ükskõik millise välis­vaenlase või sisemise hädaohu käest.

2006. aastal, Ferencs Gyürcsany korrumpeerunud sotsialistliku valitsuse põhjustatud ühiskondliku kriisi ajal meenutas Ungari primas-piiskop kardinal Peter Erdö kardinal Mindszenty sõnu ja tegi üleskutse üld­rahvalikuks Roosipärja palveks Ungari rahvusliku taas­sünni intentsioonil.

Nelja järgneva aasta jooksul ühines Roosipärja Ristisõjaga üle kahe miljoni ungarlase. 2014. aasta parlamendi­valimistel said sotsialistid hävitava lüüa­saamise osaliseks ning on iseseisva jõuna poliitiliselt areenilt sisuliselt kadunud ning kristlik-konservatiivne FIDESZ sai mandaadi kaas­aegses Euroopas unikaalsete kristlik-konservatiivsete reformide läbiviimiseks.

 

LÕPPSÕNA JA ÜLESKUTSE

Nagu eelpooltoodud üldsegi mitte ammendavast loetelust selgelt näeme ja järeldada võime, on palve, eriti Roosipärja palve, mitte mingi sentimentaalne enese­lohutamine (tõsi küll, ta võib ka seda olla) või kui tsiteerida Roosipärja palve tagajärjel kukutatud Brasiilia presidenti João Goalartit, "mõttetu ajaraiskamine, mis tõmbab inimesi kõrvale reaalsest tööst parema ja õiglasema ühiskonna ehitamisel", vaid see on reaalne ja võimas inimesi ja tervet ühiskonda muutev tegevus, mille läbi ja abil on võidetud lahinguid, peatatud revolutsioone, kukutatud või sunnitud tagasi astuma valitsusi ja diktaatoreid, pööratud riike ja rahvaid (ja mitte ainult poliitiliselt, s.t väliselt, vaid ka sisuliselt, st religioosselt, moraalselt ja kultuuriliselt), hoitud terveid rahvaid ja riike hävingu eest ning pööratud neid tõelise taas­sünni ja õitsengu teele.

Kõige olulisemas ja kõike­haaravamas praktilises (s.t evangeeliumi universaalset sõnumit konkreetseteks praktilisteks nõudmisteks seadvas) sõnumis meie ajastule, mille Jumal andis Neitsi Maarja ilmumiste kaudu Fatimas 1917. aastal, kutsus Jumalaema üles igal korral iga­päevaselt Roosipärga palvetama ja kinnitas, et Roosipärg on ainus vahend, mis on inimestele antud püsiva rahu tagamiseks ning kõige edukaks palumiseks Jumalalt.

Eelneva üle tasub Eestimaa kontekstis hoolikusega järele mõelda, kuna just nimelt sel kuul võetakse kõige poliitilise tõenäosuse kohaselt vastu esimene seadustest, mis tähistab Eesti poliitika astumist olemuslikult uude etappi, nimelt üleminekut lihtsalt korruptiivsete, eba­õiglaste, ühist hüve kahjustavate ja kitsaste välismaiste või kodumaiste gruppide huvides seaduste vastu­võtmiselt oma rahva sügavaimate elu­põhimõtete hävitamiseks ja muutmiseks, kultuuri- ja moraali­revolutsiooni edendamise ning social engineering’u eesmärgil amoraalsete, loomu­vastaste ja jumala­teotuslike seaduste vastuvõtmisele.

Esimesel juhul on meil tegemist lihtsalt ebakompetentse, korruptiivse, iseenese ja võõraste gruppide partikulaarsetes huvides tegutseva ning rahvast võõrandunud poliitilise eliidiga, mida vähemal või rohkemal määral on ajaloos ikka juhtunud.

Teisel juhul on meil tegemist poliitilise eliidiga, kes on asunud programmilisse sõtta oma rahva vastu selle rahva orjastamise, selle rahva kui religioosse, moraalse ja kultuurilise nähtuse ja ajaloo subjekti hävitamise eesmärgil ning selle asendamiseks mitme­tahulise sotsiaalse ja informatsioonilise manipulatsiooni objektiks oleva rahvamassiga.

Esimest laadi tegevus toob endaga kaasa tavalised Jumala karistused sotsioloogiliste, majanduslike ja kultuuriliste seadus­pärasuste alusel, teist laadi tegevus toob endaga kaasa Jumala erakorralised karistused kuni paljude rahvaste hävitamiseni sootuks, nagu Jumalaema 1917. aastal Fatimas hoiatavalt ette kuulutas. See hirmutav ette­kuulutus kõlab selgelt kokku pühakirja sõnumiga (näiteks "Rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks" – Js 60:12).

Esimest laadi valitsuse eest tuleb paluda, teist laadi valitsuse puhul saab paluda ainult selle kukutamise ja asendamise eest. Ning mitte ainult selle asendamise, vaid ka poliitilise süsteemi ja sellega seotud sotsiaalsete, majanduslike, juriidiliste ja muud laadi olude fundamentaalse muutmise eest.

Seda ohtu ärahoidev või vähemalt saatuslikke tagajärgi leevendav Roosipärja ristisõda on võimalik ka Eestis, meie rohkem kui tagasi­hoidlikust religioossest ja moraalsest potentsiaalsest hoolimata.

Aeg on alustada Roosipärja ristisõda ka Eestis – ja seda mitte ainult käputäie katoliiklaste poolt, vaid ka õigeusklike, luterlaste ja kõikide teiste tõelisesse Jumalasse uskuvate Eesti elanike poolt, kes ei lase ennast petta selle demagoogia poolt, nagu segaks palvetamine Maarja kaudu õiget palvet Jumala poole või oleks sellega lausa vastuolus.

Aeg on hakata pihta tõelise, kõige fundamentaalsema ja efektiivsema tegevusega Eestimaa religioosse ja moraalse taassünni välja­palumiseks, tagamiseks ja kindlustamiseks, enne kui pole hilja. Maarjamaa 800. aasta­päeva tähistamine võibki olla viimaseks Eesti rahvale Jumalikust Ettehooldusest seatud reaalseks taassünni ja päästmise šansiks.

P.S. Igasuguste kaitsepolitsei, prokuratuuri ja muude institutsioonide ning nimetatud institutsioonide valve­koertena ajakirjanduses tegutsevate desinformatsiooni­töötajate aktsioonide ennetamiseks kinnitan, et "Roosipärja ristisõja" ja kõikide muude minu poolt vajalikuks peetavate militaarsete tegevuste vahendid on olemuselt eranditult rahu­meelsed ja vaimsed, religioossed, intellektuaalsed ja moraalsed. Kõige äärmuslikemate vajaduste korral võivad nad ulatuda sellisteni, nagu neid kasutati 1964. aastal Brasiilias, 1986. aastal Filipiinidel või 2006–2010 Ungaris.


Artikli ajalooline osa põhineb Dr Krzystof Kawęcki kirjutisel, mis ilmus Poola katoliiklikus internetiportaalis Fronda.

 

Isa Ivo Õunpuu artikkel ilmus esmalt portaalis De Civitate

 
< Eelmine   Järgmine >