Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: XVI pühapäev pärast Nelipüha
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 27 september 2014

Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära. (Lk 10:41–42)

Neid JeActive Imageesuse sõnu teavad kindlasti paljud. Nende lahti seletamine ei olegi aga niisama lihtne, kuna on üsna kindel, et ei oleks õige vastandada siin Marta külalis­lahkust ja hoolt Maarja tegevusetusele – umbes nii, nagu võib vahel olla perekonna­suhetes, kui ülekohtuselt ei osata hinnata nende hoolitsust, kes on kogu aeg olemas ja lähedal, ning sellele eelistatakse kaugemal olijaid, kes vaid haruharva ja korraks külla satuvad.

On selge, et me ei saa mõelda Jeesusest kui kellestki, kes laseb end Maarja justkui näilisel andumusel petta ja meelitada, või kellestki, kes ei ole võimeline hindama teda kostitava perenaise vaeva ja külalis­lahket armastust. Siin peab peidus olema midagi muud.

Ehk aitab neid Jeesuse sõnu paremini mõista see, kui tõlget veidi kohendada (ja tõlgendus­võimalusi kasutades tagant aidata): "Marta, Marta, sa oled mures ja hirmul, sind vaevavad paljud asjad, aga vajalik on vaid üks. Maarja on valinud välja selle ainsa hea osa, mida temalt kunagi ära ei võeta."

Me arvame enamasti, et Jeesus peab Martale vastates silmas sedasama, mida Martagi – aga just Jeesuse vastuse teine pool näitab, et Jeesus mõtleb midagi hoopis muud. Kui Ta kinnitab, et "seda head osa" ei võeta Maarjalt mitte kunagi ära, siis ei saa Ta pidada silmas toda konkreetset Jeesuse jalgade ees istumist, kuna see lõppes üsna pea. Miks peaksime siis aga arvama, et Ta ka Marta puhul pidas silmas just ainult neid asju, mille pärast Marta Tema poole pöördus: "Issand, kas Sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!" (Lk 10:40)

Jah, Marta "oli ametis mitmesuguste toimetustega" (Lk 10:40), aga Jeesus nägi välisest enamat, Ta nägi Marta südamesse. Ja seda "oli ametis" võiksime tõlkida ka hoopis teisiti: et ta oli ähmi täis või täielikult omadega puntras – ja see on enamasti põhjustatud millestki hoopis enamast ja sügavamale ulatuvamast kui lihtsalt see, et sulle on ootamatult külla sattunud terve trobikond noori mehi, kellele kõigile sa pead peaaegu ilma igasuguse ettevalmistus­ajata süüa pakkuma.

Sa oled hirmul, sa muretsed, sa näed vaeva, oled segaduses, sa ei tea, kuhu ja kuidas edasi, oled tõepoolest mitte ainult ähmi täis, vaid omadega täielikult puntras…

Me ei tea Martast tegelikult suurt midagi. Teda austatakse küll kui maja­perenaiste eeskuju ja kaitsjat, kuid Pühakirja ja kiriku traditsiooni järgi ei olnud ta abielus, nii et vähemalt vanematesse kiriku­kalendritesse on ta märgitud püha neitsina (siinkohal on huvitav, et uuemates liturgilistes tekstides ei kasutata tema puhul mitte neitsite, vaid pühade naiste mälestuse pühitsemiseks antud pühakirja­lugemisi ja palveid).

Hoolimata sellest, et me Martast palju ei tea, võime püüda teda mõista ja ennast tema olukorda panna. Tal on õde ja vend, tal on oma majapidamine, ta kuulub Jeesuse sõprade ja poole­hoidjate hulka ja, eriti selle viimase tõttu, mida aeg edasi, seda tumedamaks tulevik muutub ning seda enam võib selle vaga naise südames võtta maad mure ja selgusetus. Keda või mida uskuda? Mis kõigest saab?

Jah, Marta uskus. Ta kinnitas seda siis, kui Jeesus tuli tema surnud venna Laatsaruse hauale: "Jah, Issand, ma usun, et Sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema!" (Jh 11:27) Aga see on tulevik, tõenäoliselt väga kauge tulevik. Kuidas tulla toime praegu? Kuidas tulla toime kõigi nende naabrite ja arvatavate heasoovijatega, kes hoiatavad Jeesuse eest ning ütlevad, et igal juhul oleks parem selle seltskonnaga mitte tegemist teha…

Kuigi Marta uskus Jeesusesse ning teda austatakse Jumala pühakuna – kas see tähendab, et tema hinges ei võinud olla kahtlusi? Kahtlusi, mida oligi kiusatus üritada vaigistada rohkete toimetustega – ainult et need toimetused kaotavad just seetõttu oma mõtte, et mida kõvemat lärmi sa püüad nendega teha, seda valjemini hüüab see hääl, mille summutamiseks nad on mõeldud.

Ei, me ei tea päris täpselt, mida Jeesus nägi Marta südames ning mida Ta tegelikult kuulis, kui Marta oma kaebusega Tema ette tuli. Aga Jeesuse vastus oli just see, mida Marta vajas. See ei olnud mitte niivõrd hurjutamine, millena see võib samuti kõlada, vaid pigem julgustus ja kinnitus.

"Ära muretse," ütleb Jeesus siin Martale. "On üks asi, mida ei võeta sinult kunagi ära ja millest tasub kinni hoida – ainult sa pead selle ise kõige muu keskelt välja otsima ning sellest kinni haaramiseks kõigel muul minna laskma. Kas sa oled selleks valmis?"

Platon selgitab oma dialoogis "Kratylos", mida tähendab kreekakeelne sõna "agathon" – hea. Ta ütleb, et see tuleneb sõnast "agastos", mis tähendab imetlusväärne. Looduses on tema sõnul palju asju, millel on head omadused, aga kui miski on täiuslik ja seetõttu imetlus­väärne, siis on see tõeliselt hea.

Kas Platonil on siin õigus või mitte, aga küllap peab Jeesus Martale vastates silmas mitte seda, et Maarja on valinud midagi, mis on "kah hea" (või eestlaslikult: "Pole paha!"), vaid midagi, mis on justnimelt "see [ainus tõeliselt] hea" – ning hävimatu, kuna seda ei võeta temalt kunagi ära.

Mis see on? Õigem oleks öelda: kes see on. See on Tema, Jeesus – inimeseks saanud Jumal. See on Tema, kes annab ennast, ülima, ainsa tõelise hea meie, patuste inimeste eest. Ning ainus tõeline, täiuslik hea on meie jaoks ühenduses ainult Temaga. See ongi ühendus Temaga – nüüd ja igavesti, kuna see on ainus, mida ei võeta meilt kunagi ära, kui oleme selle välja valinud ja sellest ise ei loobu (vrd Rm 8:31–39).

Midagi väga olulist on meil siin õppida nii Platonilt kui Maarjalt: see ainus tõeline hea on imetlus­väärne. Ja ei peaks seda olema mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas. See tähendab, et peame Maarja õigete valikute kiitmisele lisama iseenda õiged valikud, võtma aega Issanda jaoks, Tema jalge ees istumiseks, Tema ees põlvitamiseks ja kummardamiseks, endale vähemalt aeg-ajalt ka hoitavalt neid sõnu meelde tuletades, mis Ta ütles Ketsemani aias oma jüngritele: "Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata!" (Mt 26:40)

Pidagem meeles: see on ainus tõeliselt hea osa, mida ei saa meilt kunagi ära võtta, kui me seda ise ära ei anna.

 
< Eelmine   Järgmine >