Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Jeesus on Jumala Poeg (Ps 82)
Autor: Antti Laato   
reede, 29 august 2014

PsalActive Imagem 82 algab omapärase kirjeldusega: “Jumal seisab jumalikus koguduses, ta mõistab kohut jumalate seas.” Kas see on Piibli aru­saama vastu, et ei ole teist Jumalat peale Jahve? Teksti hoolikas vaatlemine osutab siiski, et tekstis manitsetakse kohtunikke, kes langetavad inimeste kohta otsuseid, isegi surma­otsuseid. Neil tuleb ise­ennast tähele panna, sest nende kohtunik on oma­korda kõike­nägev Issand (Ps 82:6–7): “Mina küll ütlesin: Teie olete jumalad ja olete kõik Kõige­kõrgema lapsed. Siiski te surete kui inimesed ja langete kui kes tahes vürstidest.” Psalmi lõpus palutakse Jumalat (Ps 82:8): “Tõuse, Jumal, mõista kohut maailma üle, sest sina pärid kõik rahvad!”

Psalmi kõne jumalate kogudusest peegeldab siiski varajast iisraellaste viisi kirjeldada Iisraeli Jumala Jahve ja seda ümbritsevate rahvaste jumalate vahelist suhet (vt 5Ms 32:8; Ps 29; 82; 89:7). Jumalate kogunemisel osalesid Jahve ja teiste rahvaste jumalad. Iisraeli tabanud raskusi võis seletada sellega, et teiste rahvaste jumalad suutsid koos­olekul ajutiselt oma tahte läbi suruda. Siiski usuti, et viimaks viib Jahve Iisraeli hüvanguks ellu oma tahte. Hiljem taolist arusaama Jahve ja teise jumalate suhtest eriti ei kasutatud, kuna teiste jumalate olemas­olu seati kahtluse alla.

Moosese laul (5Ms 32) on varajane tekst, mida ilmselt on hiljem teoloogiliselt ümber töötatud. Eriti huvitav on 5Ms 32:8, mida Soome kiriku­piiblis tõlgitakse praegu: “Kui Kõige­kõrgem andis rahvaile päris­osa, kui ta jaotas inim­lapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid ja igale rahvale oma jumala.” Kiriku­piibli tõlge järgib Qumrani teksti, milles loetakse “Jumala poegade arvu järgi.” Taolist tõlgendust toetavad mõned Septuaginta käsikirjad. Osa käsi­kirjadest tõlgivad oma­korda “Jumala inglite arvu järgi”. Heebrea­keelse (nn masoreetilise) teksti hilisem lugemis­viis on “vastavalt Iisraeli laste arvule.”

Moosese laulu lugedes võib hästi ette kujutada, milline viis Jahve väge ja võimu austamiseks muistses Iisraelis valitses. Jahve oli absoluutne kuningas jumalate koguduses ja otsustas koguduse otsuste üle. Teiste rahvaste jumalad ei suutnud Tema otsustele vastu seista. Iisraeli katsumusi (5Ms 32:26, 30, 36, 39–43) võidi selgitada sellega, et teised jumalad suutsid ajutiselt tegutseda Iisraeli vastu. Aegajalt püüdsid jumalate koguduses haarata endale kohta teiste riikide kuningad: Paabeli kuningas (Js 14:13–15) või Tüürose kuningas (Hs 28:12–16) püüdsid poliitilise tegevusega vallutada Jumala valitsetava ilmutus­mäe. Nad heideti sealt alla surma­valda.

Pagenduse ajal 6. sajandil sai “jumalate kogudus” uue tähenduse. Jesaja raamatu peatükkide 40–55 järgi kaotavad jumalad oma sõna­õiguse. On vaid üks tõeline Jumal, kes ülendab Pärsia kuninga võimule ja loob oma rahvale uue võimaluse (Js 41:1–5; 41:21–29; 43:8–15; 44:6–8, 21–22, 45:11–13). Jahve kutsub teisi jumalaid rääkima ja nendib siis, et neist pole asja. Nad on tühi õhk (Js 41:21–24): “Tooge ette oma riiuasi, ütleb Issand, esitage oma tõendid, ütleb Jaakobi kuningas! Esitage ja kuulutage meile, mis on tulemas! Jutustage endisist asjust, missugused need olid, et saaksime südamesse võtta ja mõista nende tulemusi! Või laske meid kuulda tulevasi asju, kuulutage, mis tuleb pärast­poole, et me teaksime, kas te olete jumalad. Tehke ometi midagi, olgu head või kurja, et saaksime ühes­koos imetleda ja näha. Vaata, teie ei olegi midagi ja teie töö on tühjast: kes teid eelistab, teeb jäledust.”

Teiste jumalate “surres” said Jumala koguduse liikmeteks inglid. Tn 8–10 järgi esindavad ingli­vürstid teisi rahvaid. Taoline tõlgendus oli ilmselt eelistatud salmi 5Ms 32:8 Qumrani ja Septuaginta lugemis­viisides “vastavalt inglite (Jumala poegade) arvule”. Iisraeli ingel­vürstiks on Miikael, kes Ilmutus­raamatus sõdib saatana vastu ning kihutab ta koos tema väega minema süüdistaja kohalt taevast (Ilm 12). Qumrani kogukonnas tõlgendati psalmi viitena Melkisedekile, kes saabub aegade lõpul jumalatute üle kohut mõistma.

Jumalate koguduse käsituse kõrval oli muistses Iisraelis oma arusaam ka deemonitest. Need olid surmale ja õnnetustele spetsialiseerunud vaimsed jõud. Vana Testamendi tekstides esinevad nad Jumala kohtu­otsuste täide­viijatena (5Ms 32:24): “Neid peab kurnama nälg, purema palavikutaud (rešep) ja pahatõbi (qeteb); ma saadan nende kallale metsaliste hambad ja põrmus roomajate mürgi.” Rešep ja Qeteb olid varases kaanani mütoloogias haigusi levitavad deemonid. Jumala pühadust ümbritsesid hävituslikud jõud (Hab 3:3–5): “Jumal tuleb Teemanist, püha Paarani mäelt! Tema aulikkus katab taevaid ja maa on täis tema kiitust. Tema all on nagu valguse sära, tema kõrval on kiired, seal on ta võimsuse loor. Tema ees käib katk ja tema kannul tuleb taud.”

Pagendusejärgsel ajal, kui teiste jumalate olemaolu seati kahtluse alla, vaadeldi kurja uuest aspektist. Õpetus konkretiseerus arusaamaga saatanast (hb.k “vastupanija”). 4Ms 22:22, 32–33 järgi saadab Jumal ühe oma inglitest “saatanaks” Bileamile, et see ei neaks Iisraeli. Hiljem saab “saatanast” Jumala omade vaenlane. Ta püüab igati raskendada Jumala omade elu ja takistada Jumala pääste­plaanide teostumist maailmas. Ii 1–2 ja Sk 3 järgi on saatanal “avaliku süüdistajana” õigus sekkuda Jumala plaanidesse. Saatan püüab rikkuda Iiobi ja Jumala head suhet. Iiob on endas kindel ning teda tuleks kannatustega proovile panna. Saatan ründab Joosuat ja peab teda roojaseks. Joosua ei saa tegutseda pühas templis preestrina. Teatud puhkudel võib saatana tegevus kattuda “Jumala vihaga” (vrd 2Sm 24 ja 1Aj 21). Varane juudi eksegees tuletas deemonite maailma 1Ms 6:1-4 tekstist. Jumalate pojad olid langenud inglid, kes õpetasid inimestele patu saladusi.

Jeesus tuletas Psalmi 82 sõnadega juutidele meelde, et Jumal on loonud inimese elama Temaga lähedases osaduses. Jeesus on Inimese Poeg, taevast maa peale tulnud (Tn 7). Ta annab inimestele eeskuju sellest, kuidas tuleb elada. Jeesus ei pelga nimetada enda Jumala Pojaks (Jh 10:34–38): “Eks teie Seadusesse ole kirjutatud: Mina olen öelnud: Teie olete jumalad!? Kui see nimetab jumalaiks neid, kelle kohta Jumala sõna käis – ja Pühakirja ei saa teha tühjaks –, kuidas siis teie ütlete sellele, kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma, et ta teotab Jumalat, kuna ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg? Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind! Kui ma aga teen, siis uskuge tegusid, kui te mind ei usu, et te hakkaksite aru saama ja tunnetaksite, et minus on Isa ja mina olen Isas.” Jeesuse viis tsiteerida Psalmi 82 on julge, sest selle taustal on aimatav ette­kujutus jumalate kogudusest ja deemonite maailmast.

Juutide vastuväited sidusid deemonite maailma ja Jeesuse enese­käsituse Jumala Pojana ühte. Liites sellele Jeesuse sündimise neitsi Maarjast, hakkas kõik liigagi palju meenutama jumalate poegade seiklusi, kui nad tulid armatsema inimeste tütardega (1Ms 6:1–4). Kristlased lükkasid juutide taolise laimu tagasi (1Tm 3:16): “Tunnistatavalt suur on jumala­kartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse.”

Tekst räägib “jumalikkuse müsteeriumist” (to tes eusebeias mysterion), mis on seotud inkarnatsiooni saladusega. Teksti taustal on arvatavasti 1. Eenoki 8–11 sarnane traditsioon, milles deemonid ehk Jumala pojad (1Ms 6:1–4) annavad inimestele teadmisi kõigist jumala­kartmatuse (asebeia) saladustest. Nad õpetavad neile sala­teadmisi, astroloogiat, hoorust jne. 1. Eenoki 9:6 järgi Asasael, deemonite pealik, “on õpetanud kõike väära maa peal ja paljastanud igaveste aegade taevalikud saladused (mystçrion).” 1. Eenoki 9:7–8 järgi läks üks deemonite pealikest Semiaz koos teistega inimeste tütarde juurde, magasid nendega ning “rüvetasid iseennast ja paljastasid neile kogu patu.” Ilmselt on kristliku inkarnatsiooni saladust mingil ajal kritiseeritud ning kristlasi, kes tunnistavad Jeesuse Issandaks, Neitsi Maarja pojaks, on süüdistatud lihtsalt ühe deemoni kummardamises. Ristimis­koolis õpetatud ja avaldatud ning ristimis­talituses usutunnistuses välja öeldud kristlik müsteeriumi pilgati, seostades seda jumalatuse saladusega. 1Tm 3:16 vastab sellele süüdistusele ja nimetab, et tegemist on “jumalikkuse saladusega”.

Kristlane võib seda psalmi lugedes endamisi imetleda inkarnatsiooni saladust. Jumala Poeg sünnib inimesena Neitsi Maarjast ilma mehe või ingli sekkumiseta. Jumala Poeg sünnib inimesena, et päästa inimkond patu, surma ja pimeduse meele­valla käest.

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >