Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Täna toetad perekonda, homme reedad kodumaa
Autor: Veiko Vihuri   
laupäev, 26 juuli 2014

Umbes selline mulActive Imageje jääb viimastel päevadel Ekspress Grupi ja ka Eesti Rahvus­ring­häälingu (kas keegi üldse enam imestab?) üles klopitud meedia­kärast Siht­asutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) rahastamise ümber. Tänasest Eesti Päeva­lehest võis lugeda, et SAPTK on mingil hämaral viisil seotud lausa Ukraina separatistide nina­meestega.

Katsed näidata, et SAPTK rahastajate või vähemalt ideeliste toetajate seas on Putini režiimiga seotud isikud, teenivad vaid üht propagandistlikku eesmärki – tuleb jätta mulje, et perekonna ja traditsioonide kaitsjad esindavad kurjust, pimedust ja tagurlust. On ju Putin lasknud Venemaal vastu võtta „homofoobsed“ seadused ja flirdib õige­usuga („progressiivse üldsuse“ meelest risti­usu eriti patriarhaalse ja kivinenud, bütsantsliku versiooniga), esinedes kristlaste ja kristlike väärtuste kaitsjana ning pidurdades progressi ja vabadust.

Samal ajal on meie patroonid USA ja Suur­britannia, kellele ainsana (vist?) saame Putini Venemaa rünnaku korral loota, seadnud oma poliitiliseks ees­märgiks inim­õiguste ja vabaduse levitamise sildi all „homo­abielude“ läbi­surumise kogu maailmas. USA ase­presidendi Joe Bideni sõnul on nn homo­­õiguste kaitsmine tsiviliseeritud rahvaste tunnuseks ja seda tuleb pidada olulisemaks kui austust kohalike tavade ja traditsioonide vastu. „Mind ei huvita, milline teie kultuur on,“ ütles Biden. Hüva, härra asepresident, me peame seda meeles.

Kuid tuleb tunnistada, et aprillis riigikogu menetlusse võetud kooselu­seaduse eel­nõuga on kaasnenud oskuslik ja järjekindel meedia­kampaania. Liiguvad kuuldused suurtest rahadest ja professionaalsetest suhte­korraldus­firmadest. Igal juhul on kooselu­seaduse vastaste ja Putini ühte paati panemise võte hästi töötanud, sest Ukrainas süveneva konflikti taustal on kasvanud eestlaste patriotism ja vastu­meelsus agressiivse idanaabri tegemiste suhtes.

Teisalt on just kooselu­seaduse eelnõu ümber toimuv halastamatult esile toonud Eesti nn demokraatia silma­kirjalikkuse. Usun, et eelnõu esitajad saavad tegelikult ka ise aru, kui räpast asja nad ajavad. Eks nende hulgas ole nii põhi­mõttelisi revolutsionääre kui tuule­nuusutajatest (kuigi seekord kannab tuul kohale eriti paha lõhna) kaasa­jooksikuid, kes püüavad iga korra ajal pumba juures olla.

Miks aga on vait Eesti vaimu­inimesed, kes muidu on nii tundliku närviga? Miks kuuleme vaid sellest, et üks tuntud muusik kutsus boikoteerima üritust, kus pidi esinema Putinit fännav märuli­staar, või sellest, et üks tuntud kirjanik boikoteerib vene­keelse märgistusega piima? Kas vaimu­inimeste korrumpeerumine ja hirm süsteemiga pahuksisse sattuda on juba nii suur, et ei taha ega julge häält teha? Või ei tööta enam sisemine, moraalne kompass?

Ja miks vaikivad Eesti ajakirjanikud, meie „vaba“ ajakirjandus? Tõsi, Postimehe vanem­toimetaja Priit Pullerits hoiatas oma blogis, et selles küsimuses on ajakirjandus valinud poole. „Kooselu­seaduse üle peetavas debatis on Eesti ajakirjandus näidanud end putinliku propaganda­vahendina,“ kirjutas Pullerits juuni alguses, ja iga uus Jumala päev näitab, et tal on kahjuks õigus.

Ka Toivo Tänavsuu esines igati vapralt ja väärikalt ETV „tasa­kaalustatud“ saates. (Kes ei tea, siis „tasa­kaalustatus“ Eesti Rahvus­ring­häälingu moodi on ühes saates kolm eelnõu pooldajat ja üks vastane – täpselt nii toimiti ka Vikerraadio saates „Kirikuelu“.) Aga no kuulge, kas siis „neljandat võimu“, seda demokraatia vahikoera, ei huvitagi, kuidas välis­saatkondade ja lobi­gruppide ning maksu­maksja raha toel surutakse läbi seadust, mis avab täiesti uue peatüki meie ühiskonna sotsiaalses korralduses? Või on meedial endal suu ümber rasvavõru? Või hoopis meele­kohal püssi­toru? Kuid peale Ekspress Grupi välja­annete ja „erapooletu“ Rahvus­ringhäälingu on ju muidki kanaleid ja lehti, mis saaksid soovi korral teha seda, milleks nad on kutsutud ja seatud – nimelt uurivat ajakirjandust.

Võitlus kooseluseaduse vastu on muutumas üha enam võitluseks Eesti tõelise vabaduse ja väärikuse eest. Me võitlesime nõukogude ikke vastu, et säilitada oma kultuur ja keel ning võita tagasi meilt röövitud riiklik iseolemine. Nüüd tuleb meil seista autoritaarse liberalismi tülgastava orjuse vastu, välismaise diktaadi ja end Karl Vaino kombel võõr­isandate teenistusse müünud valitseva kliki vastu, kes armastavad küll demokraatiast rääkida, ent kelle teod näitavad midagi muud.

Ühendagem jõud ja seiskem oma riigi väärikuse, traditsioonide ja alus­veendumuste eest. Kasvõi veel viimast korda. Praegu on veel võimalus, praegu on veel aega.

 
< Eelmine   Järgmine >