Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

PERSOON: Metropoliit Kornelius: elu Jumala teenistuses
Autor: Veiko Vihuri   
teisipäev, 17 juuni 2014

Moskva PatActive Imageriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Kornelius tähistab 19. juunil 90. sünnipäeva. „Ilma jumala­teenistuseta ei saa elada, jumala­teenistused annavad mulle jõudu,“ ütles Kornelius mõne aasta eest antud intervjuus.

Metropoliit Kornelius, ilmaliku nimega Vjatšeslav Vassiljevitš Jakobs, sündis 19. juunil 1924 Tallinnas pärast revolutsiooni Eestisse sattunud tsaari­armee polkovniku perekonnas. Teenimine kirikus algas juba lapse­põlves altari­poisina. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1943. aastal teenis Vjatšeslav köstrina Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani) kirikus.

1945. aasta augustis pühitses tollane Tallinna ja Eesti ülempiiskop Pavel ta diakoniks, 1948. aastal aga pühitses piiskop Issidor ta preestriks. Isa Vjatšeslavist sai Haapsalu Maarja Magdaleena koguduse esipreester.

Oma esimeses koguduses tuli noorel vaimulikul hakkama saada nii eesti keele kui rahvuslikul pinnal tekkinud vastu­oludega. „Asja tegi raskeks veel seegi, et eestlaste ja venelaste suhted selles koguduses olid pinevad,“ kirjutas ta hiljem. „Need kaks ja pool aastat, mis ma Haapsalus teenisin, olid minu jaoks väga vajalikud.“

 

Vangistus ja naasmine Eestisse

Pärast Leningradi Vaimuliku Seminari lõpetamist 1951. aastal suundus isa Vjatšeslav teenima Vologda piiskop­konda, põhjuseks naise tervislik olukord. 27. veebruaril 1957 aga vahistas Vologda oblasti KGB ta “nõukogude­vastase agitatsiooni” (s.t usulise sisuga raamatute omamise ja usklikega vestlemise) eest. 16. mail 1957 mõistis Vologda oblasti­kohus isa Vjatšeslavi süüdi ja karistas teda kümne­aastase vabaduse­kaotusega.

Metropoliit Korneliuse mälestustest võib lugeda: „Mäletan, kuidas mind käeraudu pandi. Küsisin veel kellegi käest, et milleks neid käeraudu tarvis on. Mulle vastati: „Aga järsku te hakkate rahvast õnnistama!““

Kinnipidamisaeg möödus Mordva (Dubravlagi) poliit­vangilaagrites.

„See oli minu jaoks õnnelik aeg – see juhtus pärast Stalini surma,“ rääkis metropoliit Kornelius 2012. aastal väljaandele Eesti Ekspress.

„Hruštšovi ajal oli elu vangilaagrites hoopis kergem – baraki­uksed olid lahti, käisime sisse ja välja, sugulased said külla tulla. Ja lõpuks ma pääsesin kümne aasta asemel kolme aastaga. Aga muidugi... inimesed tahavad alati paremat...“

1960. aastal tuli isa Vjatšeslav tagasi Eestisse ja määrati Tallinna Ristija Johannese kiriku esipreestriks (kirik asub Nõmmel, Tähe ja Raudtee tänava nurgal), kellena ta teenis kuni piiskopiks pühitsemiseni.

 

Ülemhingekarjaseks vöötamine

1990. aastal valiti tollane Leningradi ja Novgorodi metropoliit ning Tallinna piiskopkonna valitseja, Eestis sündinud Aleksius (Ridiger) Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks. Tallinna piiskopi­toolile tuli leida uus ülem­hinge­karjane. Valik langes mitra­kandja ülem­preester Vjatšeslav Jakobsile.

21. augustil 1990 pühitseti lesestunud ülem­preester Petseri Jumalaema Uinumise kloostris mungaks. Talle anti uus nimi (erandlikult lubas patriarh selle ise valida): Kornelius. Järgnesid kiired ülendamised – 6. septembril ülendati ta arhimandriidiks, 14. septembril aga nimetati Tallinna piiskopiks ja patriarhlikuks vikaariks. 15. septembril 1990 pühitses selleks puhuks kohale sõitnud Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II arhimandriit Korneliuse Tallinna Neeva Aleksandri katedraalis piiskopiks.

„Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.“ Neid Jeesuse sõnu Peetrusele meenutas Kornelius piiskopiks pühitsemise puhul.

Järgnesid keerulised ja sündmuste­rohked aastad. Eesti sai iseseisvaks, õigeusklikud jagunesid kahe jurisdiktsiooni vahel, tekkis vaidlus kiriku nime ja registreerimise, samuti kirikuvarade kuuluvuse üle.

Alates 6. novembrist 2000 kannab valitseja Kornelius Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi tiitlit. Kulus veel paar aastat, ja tema juhitud kiriklik struktuur registreeriti ametlikult Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku nime all.

2011. aasta rahvaloenduse andmeil on Eestis end õigeusklikuks pidavaid inimesi rohkem kui luterlasi. Kuna suurem osa õigeusklikest kuulub MPEÕK-sse, siis ilmselt on metropoliit Korneliusest saanud Eesti suurima kiriku juht.

 

Elu Jumala teenimises

Peame endastmõistetavaks, et arenenud ühiskonnas jääb inimene 65-aastaseks saades pensionile, hakkab tegelema oma hobidega ning „vananeb aktiivselt“. Kel kopsakas pensioni­sammas, sellel elu alles ees (kui panga reklaami uskuda).

Piiskop aga elab Jumalat teenides ja Jumala teenimisest: „Laupäeval-pühapäeval pean Nevski katedraalis jumala­teenistusi, sageli olen veel mõnes teises kirikus. Ilma jumala­teenistuseta ei saa elada, jumala­teenistused annavad mulle jõudu.“

Tõsi, 1999. aastal esitas metropoliit Kornelius seoses 75-aastaseks saamisega Pühale Sinodile pensionile jäämise palve. Püha Sinod aga palus tal teenimist jätkata. See oli viisteist aastat tagasi…

„Aeg on nii kaugel, et ma valmistun tasapisi surmaks. Mõtlen, mida Jumalale ette kanda, kui aeg kätte jõuab. Ei, surma ma ei karda. Aga Jumala ette astumine – seda tuleb tõsiselt võtta.“ Nii kõneles Kornelius veidi rohkem kui aasta eest ajakirjanikule.

Aga kuidas tähistab valitseja oma 90. sünnipäeva? Ikka jumala­teenistusega. Kolmapäeval, 18. juunil kl 18 toimub Tallinna Neeva Aleksandri katedraalis õhtu­teenistus ja neljapäeval, 19. juunil hommikul kell üheksa jumalik liturgia.

18. juunil kl 14 toimub Vene Kultuurikeskuses metropoliit Korneliuse jutluse­raamatu presentatsioon ning näidatakse filmi „Дорога к Богу“ („Tee Jumala juurde“). Oodatud on kõik huvilised.

Metropoliit Kornelius on teeninud vaimulikuna peaaegu 70 aastat.

„Ma pole kunagi soovinud saada ülemhinge­karjaseks, ent nähes selles teenimises Jumala kutset, võtsin selle vastu ja kannangi nüüd,“ kirjutab valitseja Kornelius oma mälestustes. „Kogu minu elu näib olevat selle kutse järgi käimine, mis on toonud mulle suurt rõõmu.“

Τον Δεσπότην και Αρχιερέα ημών, Κύριε φύλαττε, εις πολλά έτη, Δέσποτα!

 

Vaata lisaks:

Elu ühes päevas: Metropoliit Kornelius (Eesti Ekspress, 2. detsember 2012)

Õigeusu hingekarjased Eestimaal. Elulood. Kirjad. Jutlused. Päevikud. Tallinn: Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, 2002.

 
< Eelmine   Järgmine >