Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Märtrite ja pühakute palve taevas (Ps 79)
Autor: Antti Laato   
reede, 13 juuni 2014

IActive Imagelmutusraamatus lohutatakse märtreid. Kui keeruline tuhande­aastase rahu­riigi tõlgendamine ka poleks, on tekst ühes kohas täiesti selge. See on Jumala märtritele antav tasu maa­pealsete kannatuste eest (Ilm 20:4–6): “Ja ma nägin troone ja neid, kes nende peal istusid; ja kohus anti nende kätte; ning ma nägin nende hingi, kelle pead olid kirvega maha raiutud Jeesuse tunnistamise pärast ja Jumala sõna pärast, ja kes ei olnud kummardanud metsalist ega tema kuju ega olnud võtnud tema märki oma otsaette ega käe peale. Nad tõusid ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat. Aga muud surnud ei tõusnud ellu, kuni need tuhat aastat said täis. See on esimene ülestõusmine. Õnnis ja püha on see, kes saab osa esimesest üles­tõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meele­valda, vaid nad on Jumala ja Kristuse preestrid ning valitsevad koos temaga kuningatena tuhat aastat.”

Ilmselt saavad märtrid pärast verist surma jätkata oma elu Jeesuse juures. Paulus avaldab lootust, et kohe pärast surma läheb ta Jeesuse juurde (Fl 1:18–26): “Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada, sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et – nagu alati, nii ka nüüd – Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi. Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast. Ja selles veendunult ma tean, et jään elama ja jään teie kõikide juurde teie usu edenemiseks ja rõõmuks, et teie kiitlemine Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu selle tõttu, et ma tulen tagasi teie juurde.”

Aga mida siis märtrid ja sihile jõudnud pühad taevas teevad? Ilmutus­raamat annab teada, et nad räägivad Jeesusega tagakiusu lõppemisest maa peal (Ilm 6:9–11): “Kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli. Nad hüüdsid suure häälega: „Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?” Neile igaühele anti valge rüü ning neile öeldi, et nad veel natuke aega puhkaksid rahus, kuni saab täis nende kaassulaste ja nende vendade arv, kes veel tapetakse nõnda nagu nemadki.”

Märtrite palve lähtub psalmist (Ps 79:5–8): “Kui kaua sa, Issand, oled lõpmata vihane ja su püha viha leegitseb nagu tuli? Vala oma viha­leek paganate peale, kes sind ei tunne, ja riikide peale, kes su nime ei kuuluta! Sest nad on söönud ära Jaakobi ja on puu­paljaks teinud tema eluaseme. Ära tuleta meelde meie vastu esivanemate paha­tegusid; tõtaku meid kohtama sinu halastus, sest me oleme väga kurnatud!” Seega märtrid palvetavad maapealse ahistatud koguduse pärast.

Psalmis öeldakse, et Jumala viha tabas rahvast õiglaselt. Isad on astunud üle Jumala tahtest ning sellepärast tabas neid häving. Peale­kasvav põlvkond palvetab, et Jumal neid uuendaks (Ps 79:9): “Aita meid, meie pääste Jumal, oma nime auhiilguse pärast, ja tõmba meid välja ning tee lepitus meie pattude eest oma nime pärast!” Eelmiste põlv­kondade eksimused lasuvad järel­tulevate põlv­kondade turjal. Kristliku kiriku ajalugu on seda korduvalt näidanud. Ometigi on alati võimalik naasta Jumala juurde ja läbi kannatuse luua uut. Kristlikule teoloogiale on see arusaam tuttav. Välist ahistust Kristuse nime pärast võib pidada Jumala viisiks kasvatada (1Pt 4:12–19): “Armsad, ärge võõrastage enestes tule­kuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel. Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim. Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana! Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega! Sest käes on aeg kohtu­mõistmisel alata Jumala kojast; aga kui esmalt meist, missugune lõpp ootab siis neid, kes ei võta kuulda Jumala evangeeliumi? Ja kui juba õige pääseb vaevu, kuhu siis satub jumala­kartmatu ja patune? Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.” Peetruse kirja järgi saab kristlane taga­kiusu ajal õppida Kristuse kannatlikkust ja alandlikkust. Ka Jeesus palvetas oma taga­kiusajate eest.

Ilmutusraamatus aitavad märtrid oma palvetega maa peal elavaid kristlasi, kui neid taga kiusatakse. Psalm 79 on taevas olevate märtrite ja pühade palve kristliku koguduse eest. Ilmutus­raamatus leidub mitmeid viiteid psalmi sõnumile. Ilm 11:1–2 räägib Jumala templist kristliku koguduse võrdkujuna: “Mulle anti varda sarnane pilli­roog ja öeldi: „Tõuse ja mõõda ära Jumala tempel ja altar ning need, kes seal kummardavad! Väljaspool templit olev õu jäta välja ning ära mõõda seda, sest see on antud paganaile ning nad tallavad püha linna neli­kümmend kaks kuud.”

Samamoodi tallavad võõrad rahvad Jeruusalemma (Ps 79:1): “Jumal, paganad on tulnud su pärisossa; nad on rüvetanud su püha templi, on teinud Jeruusalemma kivivaremeks.” Ilmutus­raamatu järgi kaitsevad kristlasi kaks tunnistajat, kelle Antikristus (sügavusest tõusev metsaline) surmab (Ilm 11:7–10): “Kui nad on lõpetanud tunnistamise, siis hakkab metsaline, kes tuleb üles sügavusest, nendega sõda pidama ja võidab nad ära ning tapab nad. Ning nende korjused lebavad suure linna tänavail, mida hüütakse vaimulikul viisil Soodomaks ja Egiptuseks, kus löödi risti ka nende Issand. Inimesed rahvaste ja suguharude ja keelte ja paganahõimude seast näevad nende korjuseid kolm ja pool päeva ega lase nende korjuseid panna hauda. Ja need, kes elavad ilmamaal, rõõmustavad nende pärast ja hõiskavad ning läkitavad üksteisele kinke, sest need kaks prohvetit olid rängasti vaevanud ilmamaa asukaid.” Psalmi järgi Jumala omi tapetakse ja jäetakse matmata Jeruusalemma tänavatele (Ps 79:2–3): “Nad on su sulaste laibad andnud söögiks taeva lindudele ja su vagade liha metsloomadele. Nad on valanud nende verd nagu vett Jeruusalemma ümber ja ei ole olnud matjat.”

Psalmis palvetatakse, et Jumal maksaks kätte Jeruusalemma vaenlastele, kes on tapnud süütuid inimesi (Ps 79:10–12): “Mispärast peavad paganad ütlema: “Kus on nende Jumal?” Saagu teatavaks paganate seas meie silma all, et kätte makstakse su sulaste veri, mis on valatud! Lase tulla oma palge ette vangide ägamine; oma käsivarre suurusega jäta ellu surma­lapsed ja tasu meie naabritele seitsme­kordselt sülle nende teotamised, millega nad on teotanud sind, Issand!”

Ilmutusraamatu järgi saab see teoks siis, kui Jumal saadab maailmale loodus­katastroofe (Ilm 16:4–6): “Kolmas valas oma kausi välja jõgedesse ja vee­allikaisse ning need muutusid vereks. Ja ma kuulsin vete inglit hüüdvat: “Õige oled sina, kes oled ja kes olid ja kes tuled, sina Püha, et sa nõnda oled kohut mõistnud, sest nemad on valanud pühade ja prohvetite verd ning verd oled sina andnud neile juua. Nad on seda väärt.”

Taevases liturgias ülistatakse Jumalat, kes viimaks maksab hoorale kätte kristlaste surma eest (Ilm 19:1–2): “Pärast seda ma kuulsin otsekui suure rahva­hulga valju hääle­kõma taevast hüüdmas: “Halleluuja! Pääste ja kirkus ja vägi on meie Jumalal, sest tema kohtu­mõistmised on tõelised ja õiged! Ta on ju mõistnud kohut suure hoora üle, kes laostas ilma­maad oma hooramisega, ning ta on oma sulaste vere temale kätte maksnud!

Psalm aitab kristlastel paremini mõista, kuidas Uue Testamendi ülestõusmis­lootusest lähtuvalt sündis nägemus taevas eest­palvet tegevatest märtritest ja pühadest. See teoloogia on säilinud ja arenenud katoliku ja õigeusu traditsioonis. Luterlik teoloogia ütles sellest lahti mitmete väär­arusaamade leviku pärast. Ometigi on sellel olemas piibellik taust.

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >