Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Sami Niemi: Lühidalt annetamisest
Autor: Sami Niemi   
neljapäev, 12 juuni 2014

IgActive Imagea kristlast kutsutakse jagama seda, mis tal on – oma raha, aega ja oskusi. Seda võib nimetada ohverdamiseks, annetamiseks või loobumiseks. Oluline on mõista, et me jagame laiali seda head, mida Jumal on meile kinkinud. Järgnevalt pisut kristlikust suhtumisest raha annetamisse.

 

Miks peab kristlane andma (oma) raha?

Esmalt võime jätta kõrvale Vana Testamendi templi­ohvrite süsteemi kuulunud õpetuse kümnisest. Paneme kõrva taha mõtted, et Jumala äravalitud rahvas tasus nõnda oma preestritele ja üldiselt leviitidele elatist ning et kümnise maksmine lähtus arusaamast, et kogu meie vara on saadud kingitusena Jumalalt. Vaadakem pigem Vanas Testamendis Aabrahami kümnise andmist (1Ms 14:17–20). Sellepärast, et esiteks toimus see enne käskude andmist ja teiseks alles pärast Melkisedeki antud õnnistust – seega mitte käsu sunnil või õnnistuse saamiseks, vaid südame sunnil.

Uus Testament õpetab ja kohustab kristlast andma raha kahel otstarbel: vaestele jagatavate almustena (Mt 6:3) ning evangeeliumi kuulutajate elatiste tagamiseks (Mt 10:10, 1Kr 9:14; 1Tm 5:8). Selle hulka kuuluvad koguduse ja selle jumala­teenistuse ühiste kulude katmine, vaeste koguduste ning misjoni­töö toetamine.

 

Kui palju peab andma?

Vana Testamendi õpetus kümnisest ei ole kristlasele kohustuslik! Seda võib küll kasutada näite või eeskujuna, kuid tuleb meeles pidada, et sellest ei saa teha endale seadust ja sundi. Uues Testamendis ei osutata mingile määrale, kui palju tuleks annetada. Ühel puhul kutsub Jeesus noormeest andma ära kogu oma vara (Mt 19:16–22) ning teisal tõstab esile lesknaise leptonid (Lk 21:1–4). Kuidas meie rahasse suhtume? Kas see valitseb meid või võtame me kõike, mis meil on, kingitusena, mida saame kasutada ja edasi anda?

 

Kuidas me peame andma ja milleks?

Uus Testament soovitab meil anda rõõmuga, nõnda nagu süda lubab (2Kr 9:7), siira südamega (Rm 12:8) ning ilma asjast numbrit tegemata (Mt 6:3). Küsimus on hoiakus. Palvetamine, tänamine ja abi palumine oma maja­pidamise on sama oluline kui see, et õpime andma. Siiski on oluline meeles pidada, et me ei saa annetustega ennast Jumala tahtest vabaks osta. See tähendab, et kristlane ei saa pärast oma annetuse tegemist ülejäänuga meele­valdselt ringi käia. Kogu maja­pidamine peab olema koos­kõlas Jumala tahtega.

Raha andmist on võimalik õppida ning toimida vastupidiselt oma loomusele. Küllap pole enamusele inimestest rahast loobumine omane, vaid meil tuleb oma palves paluda südame hoiaku muutust. Kristlane on kutsutud igati pingutama ning taotlema pühitsust ka majandus­asjades. Võib-olla on vaja õppida vabanema väärast hoiakust rahasse, iseloomustab seda siis liigne kiindumine või liigne hoolimatus.

 

Mida raha andmise eest saab?

Raha andmine jumala­riigi töö jaoks võib tuua õnnistuse majandus­asjades. Juba seegi, kui õpime suhtuma rahasse uut­moodi, võib tuua maja­pidamisse positiivseid muutusi. Ometigi on andmisest tõusev õnnistus eelkõige vaimulik. Annetusest saavad kasu kogudus ning lähedal ja kaugel olevad ligimesed.

Issand ei nõua mitte sinu raha, vaid südant. Raha kuulus juba niigi Temale ning on antud sulle kingitusena. Tee kõik oma valikud – ka need, mis puudutavad raha – nõnda, et sa võid sellest anda aru nii ligimesele kui Jumalale. Anna rõõmuga nii oma ajast kui oskustest, aga ka rahast nõnda, nagu suudad. Palu palvetades Jumalalt tarkust ja ustavust, et sa võiksid sellest, mis on sinu kätte antud, anda edasi nõnda, nagu Tema seda sinult ootab.

 

Tõlkinud Illimar Toomet

 
< Eelmine   Järgmine >