Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

JUTLUS: Ülemise toa saladus
Autor: Veiko Vihuri   
laupäev, 07 juuni 2014

Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ap 2:1-2

SuurActive Imageel Neljapäeval andis Jeesus kahele jüngrile sala­pärase ülesande: ta käskis neil Jeruusalemma minna, lasta end ühel vee­kruusi kandval inimesel juhatada mingisse majja ja öelda selle pere­mehele: „Õpetaja ütleb: „Kus on mu võõraste­tuba, kus ma võiksin süüa paasat koos oma jüngritega?“ Ja tema näitab teile suurt vaipadega kaetud ning valmis­seatud ülemist tuba, ja seal valmistage meile sööma­aeg!“

Nii seisab Markuse evangeeliumis. Luukas mainib, et need kaks jüngrit olid Peetrus ja Johannes. Jeesus oli kõne­aluse ruumi kinni pannud selleks, et veeta oma viimane õhtu koos apostlitega. Ta teadis juba, et üks jüngritest, Juudas Iskariot, oli Ta reetnud ning ootas sobivat hetke, et Õpetajat võimudele üle anda. Selles­samas ülemises toas sõi Jeesus samal õhtul koos oma jüngritega paasa­t ja seadis sisse Uue Lepingu sakramendi – armulaua.

Hilisem kristlik pärimus on samastanud „ülemise toa“ ehk püha õhtu­sööma­aja paiga selle kohaga, kus Püha Vaim jüngritele laskus. Tõsi, meie tänases tekstis ei ütle Luukas, oma­nimelise evangeeliumi ja ka Apostlite tegude raamatu autor, et nelipüha­päeval olid jüngrid koos nimelt samas majas, kus Jeesus püha õhtu­sööma­aega pidas. Väljend „ühes paigas“ võib käia mistahes hoone kohta. Kuid Apostlite tegude raamatu eelmises, 1. peatükis on öeldud, et „kui nad [s.t jüngrid pärast Jeesuse taevasse minekut] linna tulid, läksid nad ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida.“ Ehkki siin on „ülemise toa“ kohta kasutatud teist sõna kui Luuka evangeeliumis, on tõenäoliselt mõeldud sama ruumi, kus toimus püha õhtu­sööma­aeg ja kus jüngrid end pärast Jeesuse risti­löömist varjasid.

Igatahes olid kristlased hiljemalt 7. sajandiks veendunud selles, et Jeesuse ja apostlite õhtu­sööma­aeg Suurel Neljapäeval ning Püha Vaimu maha­tulek neli­pühal leidis aset samas majas ja samas „ülemises toas“, millest Luukas kirjutab: „Kui nelipüha­päev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid.“

Kui see pärimus peab paika, on see ütlemata kõnekas. Miks? Nelipühad on ju Kiriku sünni­päev. Mis on aga Kirik? Tänapäeval võib kuulda väga erinevaid määratlusi ja väiteid, eriti protestantismis, mis suhtub kriitiliselt hierarhiasse, institutsioonidesse ja kõigesse, mis näib piiravat uskliku õigust Jumalaga vahetult suhelda. Nii mõnelgi on raske uskuda, et Jumal on asutanud maa peale kindla­kujulise religioosse organisatsiooni. Katoliiklasest teoloogi Alfred Loisy sõnadega: „Jeesus tuli kuulutama Jumala riiki, sellest sündis aga kirik.“

Kui me mõtleme Jeesusest kui prohvetist, ravitsejast ja ränd­jutlustajast, kes kuulutas Jumala kuning­riiki, mis ei ole sellest maailmast, siis on tõesti raske kujutleda Teda alust panemas institutsioonile, mis põimub läbi riigi­võimuga ja saab sajandite vältel terveid ühiskondi koos hoidvaks ja suunda näitavaks võrgustikuks. Paavstid ja patriarhid, piiskop­konnad ja kiriku­provintsid, ordud ja kloostrid, kihel­konnad ja kabelid, kindla sisse­tulekuga ameti­kohad ja privileegid – kas tõesti kujutas Jeesus oma jüngreid, neid lihtsaid ja vaeseid Galilea kalureid välja saates midagi taolist ette?

Me ei tohi segamini ajada Kiriku toimimiseks vajalikke ajalikke struktuure ja seda, mis Kirik tõeliselt on. Püha­kiri kasutab Kiriku kohta erinevaid mõisteid ja kujundeid. Kirik on Jumala rahvas või kogudus. Kirik on Kristuse ihu. Kirik on tõe sammas ja alustugi.

Kirik on rajatud Kristuse toodud ohvrile Kolgatal. See on meie lunastuse alus. Kolgata ohver pole lihtsalt ajalugu, vaid saab meie jaoks tõeliselt kohal­olevaks iga kord, kui Issanda käsul pühitsetakse missat ehk armu­lauda, püha sööma­aega, mille Jeesus meile jättis. Armulaua­andides on Issand ise tõeliselt kohal, nii nagu kord ülemises toas jüngrite keskel viibides.

Mis on aga Püha Vaimu ülesanne? Miks Ta pidi jüngrite peale tulema? Kas Jeesuse õpetusest ja sõnadest ei piisanud? – Püha Vaim on nimelt see, kes meie südames usku äratab ja meid selle ohvri juurde ehk teisi­sõnu, Jeesuse enda juurde toob. Ta on see, kes meid Issandale pühitseb. Kui Kristus on Kiriku alus, siis Vaim on see jõud või kujundlikult väljendudes gravitatsioon, mis kaljule rajatud hoonet koos hoiab ja seda laiali lagunemast takistab. Katekismuse sõnadega:

„Mina usun, et ma omast mõistusest ega väest ei saa uskuda Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, ega tulla Tema juurde, vaid Püha Vaim on mind kutsunud evangeeliumi kaudu, oma annetega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nõnda nagu Ta kogu kristlikku kirikut maa peal kutsub, kogub, valgustab, pühitseb ja Jeesuses Kristuses hoiab õiges ja ainsas usus…“

Ristiusk on religioon, kus ajalooline või õigemini õndsus­looline perspektiiv on väga olulisel kohal. Jumala rahva jaoks on nii Vana kui Uue Lepingu ajal olnud tähtsad paigad ja kohad, kus Jumala ligiolek ja teod on saanud inim­konna ajaloos nähtavaks. Samas pole me läbi ajaloo reisivad kultuuri­turistid, kes otsivad minevikust elamusi. Meile on tähtis olevik – see hetk, milles me elame ja võitleme. Veelgi enam, meile on tähtis tulevik – igavene elu koos Jumalaga. Kristlik kirik pole rajatud mineviku­hiilgusele, vaid Jumala sõnale ja sakramentidele, mille kaudu Püha Vaim juhib meid kogu tõesse (Jh 16:13). Ja see teebki „ülemise toa“ ülimalt sümboolseks meelde­tuletuseks.

Sest ülemises toas andis Jeesus apostlitele õhtu­sööma­aja sakramendi. See sündis võõraste pilgu eest varjatult, ent ometi koos käsuga seda püha toimingut korrata, kuni Ta tagasi tuleb. Ülemises toas laskus Püha Vaim jüngritele. Siis tõttas kokku juba suur hulk inimesi, mistõttu peame eeldama, et jüngrid tulid kojast välja. Nõnda tuleb Kirik oma ülesande ja sõnumiga, Sõna ja sakramendiga kõikide inimeste ette, kutsudes neid meelt parandama ja Jumalaga osadusse astuma.

Nelipühal tuletatakse meile meelde, et mitte meie ei kanna Kirikut, vaid Jumala Vaimu poolt ellu kutsutud ja Kristusel rajanev Kirik kannab meid. Just Kirikus, Jumala rahva osaduses, leiame me lohutust ja elu ja kõike üli­rohkesti ning saame osa sellest, mille Issand on meile valmistanud.  Ühe õigeusu vaimuliku sõnadega: „euharistia [armulaud] on Püha Vaimu and, Tema pidev ja alati uuenev kohalolek meie elus, igaühe sügavaimas sisemises elus, meie kogudustes ja selles säras, mida igaüks meist ja me kõik üheskoos oleme kutsutud kogema ja edasi andma.“ Aamen.

 
< Eelmine   Järgmine >