Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Ülestõusmisaja VI pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 24 mai 2014

Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand, pane tähele ja tee see teoks iseenese pärast; mu Jumal, ära viivita! (Tn 9:19)

 Ülestõusmisaja VI pühapäev kannab ladinakeelset nime Rogate - Palvetage. Erinevalt teistest ülestõusmisaja pühapäevadest ei ole pärine see nimi antud päeva missa alguspsalmist, vaid on kinnistunud tänu 5. sajandil alguse saanud traditsioonile tähistada nii seda pühapäeva kui sellele järgnevat esmaspäeva, teisipäeva ja kolmapäeva, s.t kolme Taevaminemispühale eelnevat päeva, eriliste paastu-, meeleparanduse ja palvepäevadena.

Selle tava algatajaks peetakse 5. sajandil elanud Kagu-Prantsusmaal asuva Vienne’i linna piiskoppi Mamertust. Vienne oli, muide, üks praeguse Prantsusmaa varasemaid kristlikke keskusi, mida nimetatakse tihtipeale ka Rooma martüroloogiumis (kristlike märtrite ja tunnistajate igapäevases loetelus) ning mille evangeliseerijaks oli pärimuse järgi püha apostel Pauluse õpilane Crescentius (eestikeelses Uues Testamendis Kreeskens - vt 2Tm 4:10).

Vienne’i piiskoppi püha Mamertust on nimetatud 5. sajandi suurimaks ja sõltumatuimaks vaimuks, kelle kohta öeldi, et ta teadis kõike, mida inimene on võimeline teadma, ning et ei olevat olnud ühtegi küsimust, millele ta polevat osanud vastata.

Tema endaga seoses on, tõsi küll, mitmeid vastuseta küsimusi. Näiteks ei ole teada, kes olid tema vanemad ja millal ta oli sündinud (arvatakse, et umbkaudu aasta 400 paiku). Samuti ei ole teada midagi tema elu kohta enne ta asumist piiskopiametisse – on arvatud, et ta oli abielumees, niisiis tuli tollal veel ette, et piiskopidki olid, erinevalt hilisemast kirikukorraldusest, abielus.

Mamertuse lihaste laste kohta teated puuduvad, küll aga on teada, et ta oli hilisema Vienne’i piiskopi püha Avituse, viljaka kirjamehe ja ariaanluse tõrjuja, ristiisa. Püha Avitus on oma kirjatöödes toonud pühale Mamertusele sügavat tänu ja suurt kiitust.

Oma, nagu öeldud, sõltumatu või koguni isepäise vaimu tõttu sattus piiskop Mamertus küll vahepeal vastuollu koguni paavsti endaga, kuid oma piiskopkonnas oli ta armastatud ja austatud, eriti seetõttu, et tänu tema eestpalvele pääses Vienne kahel korral hävimisest suures tulekahjus, samuti loodusõnnetuste ja halva ilma põhjustatud näljahädadest ning vaenuvägede rüüstamisest.

Just kõikvõimalikke rahvast tabada võivaid õnnetusi silmas pidades seadiski püha Mamertus oma piiskopkonnas kolmele Taevaminemispühale eelnevale päevale palve-, meeleparanduse ja paastumise kohustuse. Kuna juba esimesel aastal oli näha, kui hea mõju taolistel palvepäevadel on, korrati seda järgnevatelgi ning ajapikku levis tava üle terve Gallia ja Hispaania, koguni Britanniassegi, kuni see viimaks 8. sajandil kogu kiriku poolt üle võeti. Lisaks isiklikule palvele, meeleparandusele ja paastumisele korraldati neil kolmel Taevaminemispühale eelneval päeval ühiseid protsessioone läbi linnade, külade ja maakohtade, lauldes ja palvetades litaaniapalveid ning pühitsedes seejärel palvemissat.

Püha piiskop Mamertus suri 11. mail 475. või 477. aastal, olles eelnevalt jõudnud osaleda 475. aastal toimunud Arles’i sinodil, millel mõisteti hukka preester Luciduse väärõpetus predestinatsioonist (ettemääratusest).

Nii ülestõusmisaja VI pühapäeva kui sellele järgnevate palvepäevade sisuks ja eesmärgiks on hüüda Jumala poole, et Ta pööraks inimeste pealt ära oma õiglase karistuse meie pattude eest, hoiaks meist eemal kõik kurja ja õnnetused ning meid ja meie tööd õnnistaks, nii et kõik, nii meie põllumaad ja kätetöö kui kogu meie elu võiks kanda head vilja. Väga selgelt tuleb see esile ka selle teksti kaudu, millena need vanad litaaniapalved on jõudnud meie laulu- ja palveraamatusse:

Issand, halasta! […] Kristus, halasta! […] Issand, halasta! […]
Ole meile armuline! Heida armu, armas Issand Jumal! […]
Kõigi pattude eest, kõigi eksituse eest, kõige kurja eest, kuradi pettuse ja kavaluse eest, kurja ja äkilise surma eest: Hoia meid, armas Issand Jumal!
Sõja ja verevalamise eest, mässu ja vaenu eest: Hoia meid, armas Issand Jumal!
Katku ja kalli aja eest, rahe ja välgu eest, tule- ja veekahju eest, igavese surma eest: Hoia meid, armas Issand Jumal! […]
Kõigi meie kannatuste sees, kõige meie heaolu sees, meie surmatunnil, viimsel kohtupäeval: Aita meid, armas Issand Jumal!
Meie vaesed patused palume: Et kuule meid, armas Issand Jumal! […]

Püha Mamertuse isikut silmas pidades – nii vähe, kui me sellest ka teame – ning tema poolt sisseseatud palvepäevadele ja temale kui suurele eestpalvetajale mõeldes on huvitav täheldada kahte väga kõnekat asjaolu.

Esiteks: ei pruugi olla sugugi juhuslik, et ta oli nende kolmekümne piiskopi hulgas, kes Arles’i sinodil osaledes mõistsid hukka preester Luciduse väärõpetuse predestinatsioonist – taolise arusaama jumalikust ettemääratusest, mille puhul inimesel ei ole võimalik ei enda ega maailma elus toimuvasse kuidagi sekkuda või seda mõjutada. Kui see oleks tõesti nii, siis milleks palve? Pühakiri tunnistab, et palve on väga suur jõud, iseäranis «õige inimese mõjuvõimas eestpalve» (vrd Jk 5:16-20, mis on Taevaminemispüha eelsete palvepäevade vanakiriklik epistel).

Ning teiseks: meile öeldakse, et piiskop Mamertus oli 5. sajandi suurim ja sõltumatuim vaim, kes teadis kõike, mida inimene on võimeline teadma, nii et polnud ühtegi küsimust, millele ta ei oleks osanud vastata. Ja sellegipoolest oli ta suur palvetaja…

Või oli ta suur palvetaja just seetõttu, et ta oli niivõrd suur ja sõltumatu ning nõnda mõõdetamatu tarkusega? Sest tõelise tarkuse ning tõelise suuruse ja tugevuse juurde kuulub ka oma piiride tajumine, oma tegelikkuse, võimete ja võimaluste realistlik hindamine. Ning siit on juba vaid üksainuke samm siira ja alandliku palveni.

Meie ajal ei ole asjad teisiti. Tõsi, me oleme tihtipeale unustanud, et meie igapäevane elu sõltub paljudest meist sõltumatutest asjadest, ent seesama elu tuletab end just seetõttu vahel vägagi valusasti meelde. Seepärast tasub meil otsida ajaloo hämarusest üles see nii hästi ära unustatud vana hea tava ning püüelda selle poole, et püha Mamertuse poolt kunagi nii viljakate ja õnnistusrohketena sisseseatud palvepäevad Taevaminemispüha eel saaksid taas omaks meie kirikule ja kogu meie rahvale.

 
< Eelmine   Järgmine >