Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Hea Karjase pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
reede, 02 mai 2014

Vanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja … hoidke teile hoida antud Jumala karja. (1Pt 5:1-2)

 Kui kasutaksime seda teksti kreeka keelest tõlkides mõningaid eesti keeleski juurdunud võõrsõnu (ning lisaksime ühe, mis on kahjuks viimase aja piiblitõlgetest sagedasti välja jäänud ja Uue Testamendi kreekakeelseteski väljaannetes tihtipeale sulgudesse pandud), siis saaksime sellise lause: «Preestreid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaaspreester ja Kristuse kannatuste märter … hoidke [piiskoppidena] teile hoida antud Jumala karja.»

Preester – kreeka keeles presbyteros – on eesti keelde tõlgituna «vanem». Tõenäoliselt tähistati selle sõnaga algselt koguduse juhtkonda, vanematekogu liikmeid – nagu tänapäevalgi näiteks mõnedes reformeeritud kirikutes.

Piiskop – kreeka keeles episkopos – on eesti keeles «ülevaataja». Tundub, et taolise nimetusega tähistati Uue Testamendi aegadel üht presbüteritest, võib-olla vanematekogu juhti.

Märter –  kreeka keeles martys – tähendab tunnistajat, kuigi enamasti kasutatakse selle eestikeelse vastena sõna «veretunnistaja», s.t see on keegi, kes on tunnistuse andmisel olnud ustav kuni tagakiusamise ja piinarikka surmani.

Ülestõusmisaja III pühapäeval – Hea Karjase või Jumala halastuse (Misericordia Domini) pühapäeval – on paslik pikemalt peatuda kahel esimesena mainitud mõistel, piiskopil ja preestril ehk ülevaatajal ja vanemal.

Nagu öeldud, võis piiskop või koguduse ülevaataja olla esialgu üks presbüterite hulgast, tõenäoliselt vanematekogu eesistuja. Ent sõnal episkopos on kreeka keeles ka varasem tähendus, millega tähistati juba enne kristlike koguduste teket teatavat kindlat ametit.

Väidetavalt nimetati episkoposeks jõukate inimeste majapidamise eest hoolt kandnud ametimeest, kes enamasti määrati orjade hulgast. Niisiis oli tegemist orjaga, kellele kuulus peremehe usaldus ning kelle ülesanne oli jälgida, et kõik majapidamises toimuv teeniks isanda huve, aga oleks õiglane ja sobiv ka kõigi kodakondsete, sealhulgas teiste orjade, vajadusi silmas pidades.

Lisaks episkoposele oli jõukas majapidamises olemas ka selline oluline amet nagu oikonomos (ökonoom) ehk majapidaja – ka seda mõistet tarvitatakse Uues Testamendis päris tihti. Temagi oli enamasti ori, ning tema ülesandeks oli vastavalt ülevaatajalt saadud juhistele kanda hoolt kodakondsete igapäevaste vajaduste eest ja jälgida, et kõik saavad vastavalt oma vajadustele ning muidugi ka täidavad hoolikalt ja ustavalt oma kohustusi. Hoolikuse ja ustavuse kohustusest ei olnud kahtlemata vabastatud ka ei episkopos ega oikonomos.

Kirikuloolaste väitel on oikonomose ametinimetus säilinud näiteks kopti kirikus koguduse ülempreestri ametinimes, milleks on hegomen. Ja siit võib omakorda järeldada, et – kuigi kristlikud kogudused võtsid kogudusevanemate institutsiooni tõenäoliselt üle juudi sünagoogidest – ka vanemate ja presbüterite ametit võidi kasvõi mingil määral mõtestada majapidamises tarvitatud orjade ülesandeid ja staatust silmas pidades.

Niisiis on nii piiskopi kui preestri – ehk ülevaataja ja kogudusevanema – amet vähemalt mõttes võrreldav orja omaga. Me ei tohi siin mitte mingil juhul lasta end eksitada sõna «ori» negatiivsest tähendusest, milleks on «vabaduseta ja õigusteta isik». Pigem peame pidama silmas kellelegi kuulumist ja sellelt kelleltki – oma isandalt või peremehelt – ülesannete saamist.

Piiskopi – episkopose – kohustuseks on kanda hoolt kogu oma peremehe, s.t Jumala, majapidamise eest ning, nagu öeldud, jälgida, et kõik selles toimuv teeniks isanda, s.t Jumala, huve, pidades samal ajal silmas ka kõigi kodakondsete, s.t terve koguduse, kõigi selle liikmete, vajadusi.

Preestri – presbyteri ja oikonomose – ülesanne on vastavalt ülevaatajalt saadud juhistele ja volitustele hoolitseda konkreetselt iga pereliikme, iga koguduseliikme vaimuliku toitmise ja heaolu eest (võrdluseks võib siinkohal meenutada kolmandatki koguduseametit – diakoneid ehk abilisi, kelle esmaseks ülesandeks sai vastavalt Apostlite tegude raamatu kirjeldusele «toidulaudade eest hoolitsemine», s.t kogudusse kuuluvate vaeste ja väetite toetamine nende ihulikes vajadustes - vrd Ap 6:1-6).

Püha Peetrus manitseb nii piiskoppe kui preestreid juhinduma oma ameti pidamisel ja kohustuste täitmisel väga selgetest ja tähtsatest põhimõtetest: «Hoidke [ülevaatajatena] teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks.» (1Pt 5:2-3)

Me näeme siin kolme vastanditepaari: 1. sunnitult – vabatahtlikult; 2. kasu pärast – andumuse pärast; 3. käsuga või meelevallatsedes – eeskujuga.

Jah, nii ülevaatajad kui vanemad on Jumala «orjad», ent nad ei ole seda sunni pärast, vaid vabast tahtest – ja seda, mida nad teevad, ei pea nad tegema mitte oma (ajalikku) kasu silmas pidades, vaid oma karja, oma koguduse igavesele kasule mõeldes, andunult ja armastuse pärast.

Muidugi võib sedagi nimetada «sunniks» (vrd püha Pauluse sõnu: «Sest Kristuse armastus sunnib meid…» – 2Kr 5:14), kuid sellisel juhul on tegemist hoopis teistsuguse sunniga kui see, mille eest püha Peetrus oma kaasvanemaid hoiatab.

Tõeline karjane – karjane Hea Karjase enda näo järgi – on see, kes ei juhi oma karja ei käsu ega kasu pärast, ei vägivalla ega sunniga, vaid nii, et kogudus järgneb oma karjasele tema eeskuju pärast, haaratuna tema enda usust, lootusest ja armastusest, haaratuna kogu tema elu tunnistusest. Sest, nagu püha Peetrus kirjutab: ta ei ole mitte üksnes vanemate kaasvanem, vaid ka Kristuse kannatuste tunnistaja, märter selle sõna täies mõttes.

Meie Hea Karjane on tulnud selleks, et meil «oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti» (Jh 10:10). Nii ei saa ka ühelgi piiskopil ega preestril olla muud eesmärki ega ülesannet kui seesama. Püha Peetruse sõnadega: et nii nad ise kui nende kari võiks Ülemkarjase ilmumisel «võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja» (1Pt 5:4).

 
< Eelmine   Järgmine >