Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Ülestõusmispüha
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 19 aprill 2014

Nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. (1Kr 15:22)

 Ühes oma jutustuses räägib Rainer Maria Rilke loo sellest, kuidas Jumal valmistas inimese. Kuna Ta lõi inimese oma näo järgi ja enda sarnaseks, siis kasutas Ta seda tehes peeglina ingli silmi.

Muidugi on see vaid kirjaniku fantaasia ning pole kindel, kas kõige tabavam, aga midagi mõtlemapanevat on siin sellegipoolest. Kõigepealt: kahtlemata näeb Jumal mitte ainult ingli silmadesse nagu peeglisse vaadates, vaid kogu oma loodut vaadeldes mingil kombel ja vähemalt mingil määral ka iseennast. Just nii, nagu näeme kunstniku – ja siin on tegemist suurima kunstnikuga! – loomingut vaadates ka teda ennast. Või, arvestades meie inimlikku puudulikkust ja sageli lausa küündimatust, vähemalt arvame nägevat.

Aga veelgi haaravam on mõtiskleda selle üle, mida kõike me võiksime inglisilmadesse vaadates näha sealt peegeldumas, alates tõepoolest loomisest kuni lunastusloo pisimategi üksikasjadeni ning inimelu viimsete sügavuste ja kõrgusteni. Mida kõike on inglisilmad näinud…

Püha Johannes ütleb Ülestõusmispüha hommikust kõneldes muuhulgas: «Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis, ja need ütlesid talle: «Naine, miks sa nutad?» Tema vastas neile: «Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on Ta pannud.» Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus.» (Jh 20:11.14)

Kuna oleme seda ja teisi taolisi kirjeldusi nii palju lugenud ja kuulnud, ei ärata inglid Jeesuse haual meis mingit imestust – kuigi tegelikult peaks, sest kui palju on meie hulgas neid, kellele tegelikult oleks kunagi mõni ingel ennast näidanud?

Aga veelgi hämmastavam tundub Maarja Magdaleena reaktsioon: temagi näikse inglite sealolekut võtvat millegi täiesti loomulikuna. Jah, seal nad on, koguni kaks tükki, ja mis siis? Tema otsib oma Issandat – mis on tal inglitest? Samahästi oleks ta võinud leppida Barabasega Jeesuse asemel…

Mismoodi nägid kogu seda lugu need inglid? Kas nad olid ka veidi solvunud, et Maarja neile pea mitte mingisugust tähelepanu ei pööranud?

Küllap nad ei mõelnud sel hetkel iseendale, seetõttu ei olnud neil ilmselt aega ka solvumiseks – pigem nägid nad oma puhtuses, oma täiuslikus andumuses Jumalale ja mõõtmatus teenimisvalmiduses seda leinavat naist, ning kui meil oleks tõepoolest võimalik vaadata nende silmadesse justkui meie ees lahti rulluvat filmilinti, siis näeksime seal kogu inimlikku kurbust ja siira armastuse valu ilmekamalt ja mõjusamalt kui ükskõik millise suure lavastaja linateoses.

Aga see ei pruugi olla ainus, mis tol hetkel nende inglite silmades peegeldus. Ning ehk ei olnudki Maarja kiire teisalepöördumise põhjuseks hoolimatus inglite suhtes, vaid hoopis see, et nemad nägid ka seda, mida Maarja ilma pöördumata näha ei saanud – ja see peegeldus nende nende silmades niivõrd kirkalt, et Maarja ei võinudki muud kui seda nähes ümber pöörata. Nad nägid Teda, kes seisis Maarja selja taga ning keda Maarja isegi hetk hiljem Talle otsa vaadates veel kohe ära ei tundnud.

Võib-olla ei mõelnudki Rilke oma loos päris ise välja, et inglisilmad peegeldavad Jumalat ennast. Enam-vähem sedasama on kinnitanud ka taolised suured teoloogid nagu püha Bonaventura ja püha Aquino Thomas. Ning suur keskaegne müstik, paavst Benedictus XVI poolt Kiriku õpetajaks nimetatud püha Hildegard von Bingen, ütleb üht oma nägemust kirjeldades, et peainglid kannavad endas ja peegeldavad Inimese Poja, s.t Kristuse nägu.

Mis sundis Maarja Magdaleenat inglitele nii kiirelt «selga pöörama»? Kas üksnes see, et kuna armastus Issanda vastu ja igatsus Tema järele täitis kogu tema südame, ei leidunud seal enam ruumi ega imetlust isegi taoliste imeväärsete olendite jaoks nagu inglid? Või siiski pigem see, et enesegi mõistmata oli ta saanud inglitelt sõnumi, mis sundis ta pöörduma ning sinnapoole vaatama, kus oli Issand?

Jumalal ei olnud tarvis inimest luues inglite silmadest oma peegelpilti otsida, kuna Ta tunneb täiuslikult nii iseennast kui kogu oma loodut. Aga meil on Jumala äratundmiseks küll vaja oma silmad lahti teha ning otsida Tema jälgi, Tema peegeldusi, ja mitte ainult inglisilmadest, vaid kõigist Tema looduist.

Püha Bonaventura õpetab, et Jumalale andudes, Kristust järgides ja Jumala armu abiga puhastumise, Jumala nägemise ja Temaga täielikult üheks saamise teed käies saame meiegi Jumala enda peegelpildiks. Või nagu ütleb püha Paulus: «Kuni Kristus teie sees saab kuju!» (Gl 4:19), ning: «Meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse.» (2Kr 3:18)

Kui seesama apostel Paulus ütleb, et «nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses», siis räägib ta, selle kirjakoha konteksti silmas pidades, eeskätt viimsel päeval toimuvast surnute ülestõusmisest. Aga kahtlemata ei mõtle ta mitte ainult seda, vaid kõigist tema kirjadest tuleb selgelt esile ka koos Kristusega ülestõusmise praegusesse ellu ulatuv mõõde: «Me oleme siis koos Temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.» (Rm 6:4)

Lühidalt öeldes: nüüd oleme meie need, kelle silmadesse vaadates peab olema näha Jumalat ennast, kes peavad peegeldama Inimese Poja, s.t Kristuse nägu. Meie peame olema nagu need kaks inglit, kes ei solvu, kui inimesed Maarja Magdaleena kombel selja meie ning näo Issanda poole pööravad. Vastupidi: see peaks täitma meid rõõmuga, sest siis oleme oma ülesande täitnud.

Sest «nõnda,» ütleb Issand, «tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.» (Lk 15:10)

 
< Eelmine   Järgmine >