Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Suur Neljapäev: kirikuisad ja õpetajad armulauast
Autor: Wille Huuskonen   
kolmapäev, 16 aprill 2014

Active ImageOleme täna kogunenud mälestama Kristuse viimast õhtut enne Tema kannatust ning võtma vastu Tema püha ihu ja vere sakramenti, mille Ta tol õhtul seadis. Kuulakem, mida Kiriku õpetajad on selle sakramendi kohta öelnud. 

Leiva ja veini imelisest pühitsemisest õpetab Augustinus (Sermo Guelferbytanus VII):

Kuulake, te uude ellu sündinud ja selle pärast lasteks kutsutud. [---] See, mida te näete Issanda lauas, kõik see, mida te saate silmadega tajuda, on seesama, mida te olete harjunud oma laudadel nägema. Väline kuju on sama, aga mõju mitte. Ka teie ise olete samad inimesed nagu ennegi ning teie välimus ei ole muutunud, ja ometigi olete te uued: kehalt vanad, aga armu poolest uued. Samal moel on see uus.

Nagu näete, on siin veel leiba ja veini. Siis toimub pühitsemine ja see leib on Kristuse ihu ja see vein on Kristuse veri. Seda teeb Kristuse nimi, seda teeb Kristuse arm, nõnda, et see paistab samasugune nagu enne, aga see ei mõju sugugi samamoodi nagu enne. Sest kui seda oleks söödud varem, oleks see täitnud vaid kõhtu; hetk hiljem seda süües ehitab see vaimu.

Kristuse ihu ja vere päästvast mõjust õpetab Johannes Gerhard (Meditationes sacrae):

“Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu,” ütleb Kristus  (Jh 6:54). Suur on meie Lunastaja heategu: Ta pole mitte üksnes omaks võtnud meie liha ja ülendanud seda oma taevase au troonile, vaid Ta ka toidab meid oma ihu ja verega igaveseks eluks. Milline tervistav maiuspala hingele! Mis igatsetud pidu! Milline taevalik inglite roog! [---]

Nõnda ütleb Lunastaja leiva ja veini kohta Armulauas: “See on minu ihu, see on minu veri” (vrd Mt 26:26–28). Kuidas võikski Issand unustada need, keda Ta oma ihu ja verega on lunastanud, keda Ta on toitnud oma ihu ja verega? “Kes Kristuse liha sööb ning Kristuse verd joob, see jääb Kristusesse ja Kristus temasse.” (vrd Jh 6:56)

Ega ma väga ei imesta, et meie juuksekarvadki on ära loetud (Mt 10:30), et meie nimed on taevasse kirja pandud (Lk 10:20) –, kui me juba saame süüa Kristuse ihu ja verd. Kõrgesse ausse on ülendatud meie hinged, kui need saavad süüa oma lunastuse kallist ohvrit. Aulised on ka meie ihud, sest need on asupaigaks hingele, mis on lunastatud Kristuse ihuga, toidetud Kristuse ihuga ning ka Püha Vaimu templid ja kõigepühama Kolmainsuse asupaigad. On võimatu, et need jääksid hauda, kuid neid ükskord juba on toidetud meie Issanda ihu ja verega. See on täiesti imeline roog: me sööme seda, kuid ometi ei muuda me seda meie ihu juurde kuuluvaks, vaid muutume ise Temasse kuuluvaks. Oleme Kristuse liikmed ja Tema Vaim teeb meid elavaks, Tema ihu ja veri on nüüd meie roog. [---]

Me ühineme Issandaga ja oleme seega üks vaim koos Temaga. Me ühineme Temaga, mitte üksnes loomuste ühendusena, vaid ka ihu ja vere osaduse läbi. Ma ei ütle siis nagu juudid: „Kuidas saab Tema anda meile süüa oma liha?” (Jh 6:52) Hüüan pigem: Kuidas küll on Issand andnud meile süüa oma liha ja juua oma verd! Ma ei kaevu sügavale et leida vastust oma küsimusele, kuidas Ta seda teeb, vaid imetlen Tema armulikkust. Ma ei katsu läbi Tema majesteetlikkust, vaid imetlen Tema headust. Usun, et Ta on ligi, aga ma ei tea, mil viisil. Tean kindlalt, et Ta on siin, kõige kindlamalt ja sügavamalt. Me oleme Tema ihu liikmed, liha Tema lihast, luu tema luust. (Ef 5:30) Tema ise elab meis ja meie Temas. [---]

Vaata, siin on enam kui paradiis: loodut toidetakse Looja lihaga. Kahetsev südametunnistus puhastatakse Jumala Poja verega, Kristuse ihuga söödetakse Tema liikmeid, kelle pea Ta on. Usklik hing saab süüa jumalikke ja taevalikke ande. Jumala püha liha, keda inglid teenivad isiku ühtsuses, inglivürstid austavad, kelle ees meelevallad värisevad, väed imetlevad, just see saab meie vaimulikuks toiduks. Rõõmustagu taevad ja ilutsegu maa (Ps 96:11), aga veel enamgi usklik hing, mis saab osa sellest aust ja nõnda suured annid!

Kutsest Issanda lauale õpetab Thomas Kempisest (De Imitatio Christi, IV raamat):

Sa ütled, tulge kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ja mina tahan anda teile hingamise. Kui sulnis ja armas on see sõna patuse kõrvadele, et Sina, mu Issand ja Jumal, kutsud minu, vaese ja viletsa oma püha ihu osadusse! Kes olen mina, et ma julgeksin Sulle läheneda? Vaata, taevaste taevad ei mahuta Sind ning Sina ütled: “Tulge minu juurde kõik!” … Kuidas ma julgeksin tulla, kui mul pole Sinu ette panna midagi head? Kuidas võin juhatada Sind oma kotta, mina, kes olen nii sageli eksinud Su kalli palge ees? Sind austavad inglid ja peainglid, Sind kardavad õiged ja pühad; ja Sina ütled: “Tulge minu juurde kõik!” Kui need poleks Sinu sõnad, Issand, kes neid siis usuks? Ja kui Sina ei kutsuks, kes julgeks siis ette astuda? Oh, maailma nähtamatu Looja, kui imelised on Su teod meie vastu, kui hellalt kohtled Sa oma valituid, kui annad sakramendis ennast neile süüa! See on üle minu taipamise, eriti tõmbab see vagade südamed Sinu poole ja süütab armastuse leegi. Sinusse tõeliselt uskujad, kes kogu oma elu taotlevad meeleparandust, saavad seda kallist sakramenti süües sageli suure harduse armu ja armastuse kõige hea vastu. Oh seda sakramendi imelist ja peidetud armu, mida üksnes Kristusesse uskujad saavad tunda, aga uskmatud ning patu orjad kogeda ei saa. Selles sakramendis kingitakse vaimulik arm ja taastatakse headus, mille hing on kaotanud ja ilu, mille patt on moonutanud. Nii suur on mõnikord see arm, et mitte üksnes hing, vaid ka nõder ihu saab uut jõudu.

Veel kirjutab kiriku varasemate õpetajate hulka kuuluv Antiookia Ignatius:

Tõtake nüüd sagedamini kokku tulema Jumala söömaajale ja (tema) ülistamisele. Sest kui teie sageli kokku tulete, tehakse maatasa kõik saatana väed ja lõhutakse ta hävitustöö teie usu üksmeeles. [---] Ühte leiba murdes, mis on surematuse rohi, vastumürk, et mitte surra, vaid elada ikka Jeesuses Kristuses. (Tõlkinud Kalle Kasemaa, Apostlikud isad, lk 110, 112.)

Ning oma tulevast märtrisurma ennustades ütleb ta:

Ma ei tunne (enam) rõõmu kaduvast toidust ega selle elu mõnudest. Tahan Jumala leiba, mis on Jeesuse Kristuse liha, Taaveti seemnest, ja joogiks tahan tema verd, mis on kadumatu armastus. (Tõlkinud Kalle Kasemaa, Apostlikud isad, lk 129.)

Nõnda julgustavad meid varem elanud õpetajad osa saama Issanda pühast ihust ja verest. Mida peaksime sellest arvama? Nõnda nagu Suur Neljapäev on Suure Nädala kõrghetk enne Suure Reede rasket teekonda hauda, nõnda on Suur Neljapäev Kristuse õpetuse tipp. Nõnda käsitleb ka veerand Johannese evangeeliumist ainult Suure Neljapäeva sündmusi ja õpetusi.

Jeesus on koos oma jüngritega kogunenud tähistama rõõmsat püha. Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega! Jeesus ütleb: “Ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis.” Jüngrid ootavad, et Kristus rajab peagi messiaanliku kuningriigi ja vabastab Iisraeli. Ja nii Ta ka teeb, kuid hoopis teistmoodi, kui jüngrid ootavad. “Ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis.” Ei lähe kaua aega, kui see igatsusega paasat sööv, eluga täidetud mees ripub häbistatuna ristil ja ütleb: “See on täidetud.” Selline on Messia kuningriik. Ei hõbedat ega kulda, vaid rist.

Teades oma lahkumisest, ütleb Jeesus: “Tehke seda minu mälestuseks.” Kas see on surivoodil olija vaga palve: mäletage minust head? Juudi paasa­söömaaeg oli ka mälestus­söömaaeg, Egiptusest vabanemise meenutamine. Jeesuse mälestus­söömaajast saab aga midagi enamat. Sellest saab Tema ligioleku söömaaeg. Juudid meenutavad kaugele jäänud Egiptust, aga apostlid saavad meenutamiseks kedagi, kes on kohal. Sellepärast ei meenuta me Issanda armulaua seadmis­sõnu lugedes mitte eemal­olevat Kristust, vaid kohal­olevat Issandat. Meenutamine ehk anamnees tähendabki nüüd osasaamist sellest üks kord toimunud viimsest õhtu­söömaajast. Ka meie istume sama laua äärde, kus antakse armulauda, mis seati kord ülemises toas, aga toitu tuuakse kuni Issanda tagasitulekuni.

Leib on sama läbi aegade, sest Kristus on sama. Selle leiva kaudu saavad kõik kristlased kogu maailmas üheks – mitte üksnes praegusel ajal elavad, vaid ka need, kes on elanud enne meid. Me kõik saame osa samast Kristusest ja elame Temale, nii elades kui surres. Sellepärast on see söömaaeg tõeline pühade osadus, communio sanctorum. Püha leib ja püha vein jagatakse pühadele kristlastele, nende  andide läbi nad saavad pühaks ja neid pühitsetakse veelgi.

Kui Kristus ütleb: “See on minu ihu, mis teie eest antakse”, tähendab see, et altaril on tõesti see ihu, mis Kolgatal ohverdati, see tähendab ohver ise. Aga üksnes usus süües ja juues tuleb see altariohver meile kasuks. Aga Kolgata ohver ei ole möödanik, vaid üha uuesti ja uuesti kinnitab see meid ja pühib ära meie patud. See on ainukordne ohver ja see on igavesti kehtiv.

Kristus ütleb: “See on uus leping minu veres.” Jeesus ja apostlid on kogunenud pühitsema juudi paasasöömaaega. Selle juurde kuuluvad karikad ja palved. Selles meenutatakse Egiptuse orjapõlve ja pääsemist surmaingli käest, “paasat”. Talle veri päästis iisraellased Egiptuses ja sellepärast said nad käsu tappa igal aastal paasapüha puhul tall. Aga nüüd saab paasasöömaaeg täiesti teistsuguseks söömaajaks. Jeesus ütleb: “See on uus leping, uus leping minu veres.” Või nii nagu ütleb vana piiblitõlge: see on uus Testament.

Uus leping ei ole tehtud loomade veres ega ümberlõikamises. Apostel Peetrus kirjutab: Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.

Miks on see öö erinev kõikidest teistest öödest? Tänasel ööl on see täidetud. Jumala riik on tulnud. Varem olime me orjad, aga nüüd olema vabad.

Palvetagem siis veel, et võiksime selle püha uue testamendi söömaaega süüa meie hingede õndsuseks (Johannes Bäck, Võõramaalaste kodune elu):

Issand Jeesus, mu ülistatud Lunastaja! Siin maa peal rännates olid Sa patuste külaliseks. Sina ei põlanud nende kutset. [Nüüd kutsud Sina mind enda juurde.] … Issand, ma ei ole seda väärt, et tuleksin Sinu juurde, sest olen läbinisti patune. Ometigi julgen ma tulla, kui näen Sinu imelist armastust minusuguse patuse vastu. Just sellisena ma tulen Sinu sõna ja kutse pärast. Ikkagi tulen, ehkki olen külm ja surnud. Lootsin, et ma muutun paremaks, aga nüüd näen, et ootamisega minu asjalood ei parane, sest olen muutunud veel halvemaks. Ja mida ma veel ootaksin, sest Sina, Issand Jeesus, tegid mind kõlblikuks. Sina andsid kõik mu patud andeks, ka minu külmuse, loiduse ja uskmatuse. Tulen Sinu pidurüüs.

Palun, et praegu ei kuuleks ma midagi muud peale Sinu hääle. Võin vaadata üksnes Sinu peale, Jumala Tall. Sina võtsid ära minu patu. Ma ei pea kuulama oma südame häält. Ma kuulan vaid Sinu häält. Sina ütled: Võtke ja sööge, see on minu ihu, mis teie eest antakse. Võtke ja jooge, see on minu veri, mis teie eest valatakse pattude andeksandmiseks. Issand Jeesus, ma võtan vastu Sinu kirgastatud ihu pühitsetud leivas ja Sinu kalli vere pühitsetud veinis. Mul ei ole selliseid võimsaid tundeid andekssaamisest, nagu ma tahaksin. Seda enam vajan ma Sinu armulauda, et saada kindlust pattude andekssaamisest. Kallis Lunastaja, üksnes Sinu armastus süütab mu külma südame. Ja kus pääseksin ma Sulle lähemale? Armulauas pääsen ma kõige lähedamasse osadusse Sinuga. Mina olen Sinus ja Sina minus, kui söön Sinu ihu ja vere sakramenti. Ma tahan ära ajada kõik oma kahtlused. Issand Jeesus, ma vajan seda kosutust, sest olen oma usus nõrk. Minu lootus kõigub ja rännak väsitab. Tee mind elavaks oma ligioleku ja armastusega. Armulauda süües kuulutan Sinu surma. Lase mul kogeda Sinu surma väge, anna rõõmu, kosuta ja kinnita. Liida mind endaga. Kuule mu palvet oma tõotust mööda. Aamen.

 

Tõlkinud Illimar Toomet

Wille Huuskonen on Soome Misjoni­piiskopkonna vaimulik

 
< Eelmine   Järgmine >