Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Arne Hiob: Kristus kui Kiriku alus
Autor: Arne Hiob   
teisipäev, 29 mai 2007

Kristus kui kiriku alus

Arne Hiob, dr. theol.



Ettekanne Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teoloogilistel kõnelustel 18. aprillil 2007 Tallinnas





1. Väljend Kristus kui „alus“ (kr themelios / themelion, lad fundamentum) on pärit Pauluselt, eriti 1Kr 3,10-12. Seal ütleb apostel: „Ma olen kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus.“ Kuidas „keegi ehitab sellele alusele“, igatahes „kord saab igaühe töö avalikuks.“ Ja pisut edasi (s. 16) toob apostel ka manitsuse: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (vrd Rm 15,20; 2Tm 2,19).

Sellega, et Kristus on alus, on mõeldud, et Jumal on Kristuses andnud inim­konnale, kristlastele ja kirikule kõik, mida tal anda on ning sellel, mida ilmutatakse Kristuse kaudu, peab seetõttu ka põhinema kõik – kirikus ja kristlaste keskel.

Alusega sarnane väljend Uues Testamendis ütleb, et Kristus on ka „nurgakivi“. Juba Vanas Testamendis tõotati, et Jumal annab uue nurgakivi (Js 28,16j, vrd. 1Pt 2,6j) ning Kristus saab selle tõotuse täitjaks – kivi, mille hooneehitajad (arhitektid) on heitnud kõrvale, on saanud nurgakiviks (Ps 118,22 vrd Mt 21,42; Mk 12,10; Lk 20,17; Ap 4,11; 1Pt 2,7: eis kephalen gonias = nurgapeaks).

Hoopis huvitav kujund tekib aga Ef 2,19-22: „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus!“

On tähelepanuväärne, et alus (themelion) ja nurgakivi on Ef 2,20 kõrvuti, kus­juures nurgakivi kohta kasutatakse siin (ja 1Pt 2,6) sõna akrogoniaios (= väliseimas, kaugeimas nurgas asuv; tipus, kõrgeimas kohas paiknev; madalamais kohas asetsev; nurgakivi jne). Nüüd on meil kaks kreekakeelset sõna nurgakivi kohta, mis mõlemad võivad tähendada ka kõige kõrgemas tipus paiknevat (kivi vms): akrogoniaios (vrd akropol = ülalinn) ja kephale gonias (= nurgapea).

Nimetatud kohta Ef kirjast võiks siis kujutleda ka järgmiselt: kirik või kogudus on rajatud apostlite ja prohvetite alusele, millise hoone võlvikaari ülal ühendavaks tippkiviks on Kristus. Igatahes juba Uues Testamendis mõisteti kristlikku kogudust kui Püha Vaimu poolt ehitatavat Jumala maja või koda (1Tm 3,15; vrd Hb 10,21; 1Pt 4,17), kus kristlasi endid laotakse otsekui „elavate kividena vaimulikuks kojaks“ (1Pt 2,5) või hooneks, „mille päiskiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas“ (Ef 2,20-22).

Nüüd sobib paralleeli leida ka mõlema tsiteeritud kirjakoha lõpust: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (1Kr 3,16), sest „Issandas ehitatakse teidki ühekoos Jumala eluasemaks Vaimus“ (Ef 2,22). Kristlased asuvad seega kirikus otsekui pühas ruumis: võlvhoones, mis on rajatud apostlite ja prohvetite alusele ja mille ülemiseks tippkiviks on Jeesus Kristus. Nad on ka ise Jumala tempel ja Jumala eluasemeks Vaimus, sest nende sees elab Jumala Vaim. „Kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel“, küsib Paulus (1Kr 6,19).

Järgmiseks elemendiks selles mõttekäigus on väljend „Vaimus“ või ka vormel „Kristuses“ (mis esineb Paulusel 164 korda!). Paulus ütleb, et „Issand (s.t. Kristus) on Vaim“ (2Kr 3,17): Vaimus olemine tähendab seega Vaimu kaudu ühtlasi „Kristuses“ olemist. Kiriku võlvhoones elavad kristlased pühas ruumis, sest nad elavad Vaimus (en pneumati = Vaimu „sees“) või ka „Kristuses“ (en Christo: Kristuse „sees“: Gl 3, 26-28; 1Kr 1,30; 2Kr 5,17; Rm 6,10j, 8,1j, 12,4j). Sama kujund esineb ka vastupidisel kujul: Kristus ise elab kristlaste „sees“ (Gl 2,20, 4,19; 2Kr 13,5; Rm 8,10j).

Kuidas seda Kristuse „sees“ olemist on mõistetud? Ühemõtteline paistab ses suhtes olevat ortodoksi kiriku vaade, nagu ütleb Andreas THEODOROU, et väljend „’Jeesuses Kristuses’ või ’Issandas’ … karakteri­seerib selgel viisil Pauluse müstilist sidet oma Õnnistegijaga“.1 Kuid sarnast vaadet leidub ka luterluses, nagu kõneleb näiteks Adolf DEISSMANN „müstiliste vormelite ’Kristuses’ ja ’(Pühas) Vaimus’ paralleelsusest“ Pauluse juures.2

Viimaks kasutab Paulus väljendit, et Kristus on kiriku pea ja kristlased tema ihu liikmed (1Kr 12,12jj). Ka ses seoses on kõneldud kirikust kui Kristuse müstilisest ihust, mõeldes näiteks apostli väljendustele: „Kõik püsib koos temas ja ta on oma ihu, koguduse pea” (Kl 1,18). „Ta on peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges” (Ef 1,23) ja „kelles kogu ihu kokku liidetakse” (Kl 2,19).

Kokkuvõttes on Kristus kiriku alus, tipp ja pea – kirik on aga tema müstiline ihu või hoone, mis on rajatud apostlite ja prohvetite alusele. Kristus täidab Vaimus kiriku võlvhoone, kirikuliikmed on aga laotud otsekui elavad kivid müüridesse – nad on ise Vaimus, Kristuses – või ümberpöördult: nad on Püha Vaimu templiks ja Kristus elab nende sees. See kõik rajaneb Kristusel kui alusel ning mõeldud on väga otsustavat ja tihedat sidet: teist alust pole võimalik panna, sest Jumal on Kristuses andnud meile kõik – eelkõige iseenda.



2. Konverentsi teema „Kristus kui kiriku alus“ põhiküsimuseks on: kuidas on kirikul side Jeesuse Kristusega, oma Issanda, aluse ja nurgakiviga, päiskivi ja peaga, kelle „sees“ meie tema ihuliikmetena elame? Paulus ütles kõnes Ateena areopaagil ka Jumala kohta, et „tema sees meie elame ja liigume ja oleme“ (Ap 17,28). Meenub ka ütlus, et Jumal on lähemal meile, kui meie iseendale. Ent küsimuseks jääb: kuidas saame me temaga – Jumalaga, Kristusega – kontakti?

a) Luterliku traditsiooni alusel tuleb vastata: usu kaudu. Usk tekib ainult Püha Vaimu läbi, usku ja Vaimu aga vahendatakse sõna kaudu ja kuulutuse läbi. Ses suhtes on viidatud paljudele kirjakohtadele.

Näiteks: „Usk tuleb kuulutu­sest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“ (Rm 10, 17). „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa“ (Jh 6,44). „Ükski ei suuda öelda: ’Jeesus on Issand!’ muidu kui Pühas Vaimus“ (1Kr 12,3). „Sest maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt“ (1Kr 2,14). „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja tundnud, et sina oled Jumala Püha“ (Jh 6,68j). „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu“ (Jh 5,24).

Luterlikus kirikus on väga toonitatud Jumala sõna ja usu väge. Sõna pühitseb kõike, mis temaga kokku puutub, sest sõna ise on püha – ütleb LUTHER, viidates Paulusele: „Seda pühitsetakse Jumala sõna ja palve läbi“ (1Tm 4,5). Evangeelium „on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub“ (Rm 1,16).

LUTHERi järgi teostab usk kristlase reaalse ühenduse Kristusega: „Aga usk teeb sinust ja Kristusest otsekui ühe isiku (quasi unam personam), nii et sa pole Kristusest eraldatud, vaid temas ripud, otsekui peaksid sa ütlema: ’Mina olen Kristus’, ja tema jällegi: ’Mina olen see patune seal, sest tema ripub minu küljes ja mina tema küljes’“.3 Ja luterlikus usutunnistuskirjas Konkordiavormel põlustatakse kaks korda need, kes õpetavad, „et mitte Jumal ise, vaid ainult Jumala annid elavad usklikes“.4

b) Luterluses on rõhutatud sõna ja usu osa ka kontakti puhul Kristuse ja kiriku vahel. Juba kiriku nimetus ekklesia on tuletatud verbist ek-kaleo, mis tähendab „välja kutsuma või hüüdma”. Septuagintas on see tõlkeks heebrea sõnale kahal, mis tuleneb sõnast kol (hääl) ja tähistab Iisraeli kogudust (Ex 12,16; Lv 23,3 jne).

Kutsujaks on Kristus, keda nimetatakse „lammaste suureks Karja­seks” (Hb 13,20) või „meie hingede Karjaseks ja Piiskopiks” (1Pt 2,25). Jeesus on hea karjane, kes hüüab kokku oma „karjakese“ (Lk 12,32) ja hoolitseb iga lamba eest (Mt 18,12j; Lk 15,3j), kes kuulevad tema „häält” (Jh 10,2-5: kr phone = kol / kahal).

Augsburgi usutunnistuses väidab MELANCHTHON, et kirik on congregatio sanctorum et vere credentium, s.t. „pühade ja tõeliste usklike kogudus”.5 Tähele­panuväärne on, et congregatio tuleneb sõnast congrego = „karjana kokku ajama, koguma.” Ka LUTHERi järgi moodustavad kiriku „pühad usklikud (credentes sancti) ja lambukesed, kes kuulevad oma karjase (pastor) häält” (viide Jh 10,3).6

Kirik on Jumala rahvas, kes on loodud ja kutsutud sõna kaudu. Jeesus ütleb oma jüngritele: „Ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma“ (Jh 17,20). Paulus ütleb: „Evangeeliumi kaudu olen mina teid sünnitanud Jeesuses Kristuses“ (1Kr 4,15). Jk kirjas aga nenditakse: „Tema on omal tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu“ (Jk 1,18).

LUTHER teeb sellest järelduse, et kirik on creatura verbi, s.t. Jumala sõna looming: „Sest meil ei ole mitte esmalt kirik ja tema kaudu evangeelium, vaid esmalt evangeelium ja tema kaudu kirik”.7 Jeesus kui lihakssaanud igavene Sõna koos oma evangeeliumiga oli ju kõige enne, see sõnum anti edasi apostlitele, kes selle omakorda on edasi andnud. Nii tekkis kirik.

c) Sellest tõigast, et evangeelium on olnud kõige esmalt ning et kirik on seega sõna looming, on tehtud luterluses mitmed olulised järeldused.

Esiteks on siit on mõistetav, miks kerkis luterluses printsiip: sola scriptura, s.t. ainult Pühakiri. Piibel kui pärandatud kirjalik Jumala sõna on kirikule ülimaks juht­nööriks. Konkordiavormelis sõnastati see põhimõte lõplikult: „Pühakiri jääb ainsaks kohtunikuks, normiks ja reegliks (iudex, norma et regula), mille kui ainsa proovikivi (Lydius lapis) varal saab ja tuleb mõõta kõiki õpetusi” (dogmata). „Aga teised sümbolid” ehk kiriku dogmad on „ainult usu tunnistused ja seletused, kuidas igal ajal Pühakirja vaieldavaid artikleid on Jumala kirikus kaasaeg­sete poolt mõistetud ja sele­tatud ning sellele vastukäivad õpetused ära heidetud ja põlustatud”.8

Võiks öelda: Kristus ja tema evangeelium on aluseks Piibli autoriteedile, aga kuna me Kristusest – ja ka temast kui kiriku alusest – saame teada ainult Pühakirja vahendusel, siis on ka Piibel või Pühakiri kiriku aluseks. Igatahes kirikus rajaneb kõik Pühakirjal, Piibel aga põhineb Kristusel ja seob meid elava Kristusega.

Teiseks, et kirik on loodud sõna läbi, siis pole kirik primaarselt institutsioon, vaid – LUTHERi sõnul – „kõigi Kristuse-usuliste kogu maa peal”, mis „ei ole ihulik kogu“, vaid asub kõikjal „seal, kus on seesmiselt usku.” See kirik „ei ole Roomas”, sest tal „ei või ega saa olla mingit pead maa peal”, vaid „ainuüksi Kristus taevas”, kes ainsana võib „teada, kes tõesti usub”.9

Siin on ka punkt, kus luterliku ja ortodoksi kiriku traditsioonid ristuvad. Nagu ütleb Johannes KARMIRIS: „Ortodoksi katoliku kirik tunnustab ainsa kiriku peana meie Issandat Jeesust Kristust“, sest „nii nagu igal ihul võib olla ainult üks pea, nõnda on ka ühel kiriku ihul ainult üks pea“ – elav Kristus, kes on esmasündinu surnuist (viidates Kl 1,18).10

Sarnaselt öeldakse ka Konstantinoopoli sinodi usutunnistuses (1727): „Selles apostlikus kirikus ei tule ühtki teist pead tunnustada kui ainult meie Issandat Jeesust Kristust… Teda nimetab püha apostel aluseks, kui ta ütleb ’teist alust ei või keegi rajada peale selle, mis on juba rajatud, kes on Jeesus Kristus, ja tema on kiriku pea’. See pole nii, nagu juhiks Rooma paavst peana püha ja katoliku kirikut, vaid ta allub sinoditele kiriku liikmena ja sellena, kes võib patustada – mitte ainult lihtsa inime­sena, vaid ka siis, kui ta õpetab ex cathedra“.11

d) Luterluses on tugevalt toonitatud ka sakramendi seotust sõnaga. Nii ütleb MELANCHTHON Augsburgi usutunnistuse apoloogias, et „sakrament on nähtav sõna” (verbum visibile)12, mis on seotud lihakssaanud Sõnaga. Nii teostavad ühendust Kristuse ja kiriku vahel sakramendid, sest Jumala sõnaga kogutud kirikusse kuuluvad kristlased ristimise (Ap 2,41) ja armulaua kaudu (1Kr 10,16j 12,13).

MELANCHTHON tunnistab Augsburgi usutunnistuse apoloogias ka luterlaste „veen­dumust“, et nad jagavad „kogu kirikus heakskiidetud seisukohta, et Kristuse ihu ja veri on armulauas tõeliselt ja olemuslikult kohal“. Ta tsiteerib Paulust, kes ütleb: „Karikas, mida me õnnistame, - eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, - eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast“ (1Kr 10,16j). Samuti viitab ta Aleksandria CYRILLOSele, kes räägib seoses armu­lauaga „müstilise õnnistuse väest“, millega kaasneb „vaimne ühendus Kristusega õiges usus ja armastuses“.13

Hinnangus kiriku institutsiooni kohta lähevad luterlik ja ortodoksi arusaam lahku. Augsburgi usutunnistuse järgi on kirik „kõigi usklike kogu, kellele kuulutatak­se puhast evangee­liumi ja kellele ja­gatakse sakramente kooskõlas evangee­liumiga.” Sellest „piisab kiriku tõeliseks ühtsu­seks”.14 Selle puhul viidatakse taas Paulusele: „Üks ihu ja üks vaim…, üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees“ (Ef 4,4-6).

Arvestades seda, et Uues Testamendis pole vaimulik amet veel kindlalt liigen­datud, kuid on siiski olemas, on tuletatud luterluses õpetus, et on olemas ainult üks Jumala seatud amet või teenistus (ministerium) „evangeeliumi kuulutamiseks ja sakra­mentide talitamiseks”.15 Kuid igal juhul on eeldatud, et vaimulik amet on vältimatult oluline, teostamaks kristlaste sidet Kiriku aluse ja pea Jeesuse Kristusega kirikus, tema ihus, kelle „sees“ („Kristuses“) me elame ja Püha Vaim elab meie sees.



1 Andreas THEODOROU, Dis Mystik in der orthodoxen Ostkirche. Teoses: Die orthodoxe Kirche in griechischer Sicht I. Välja andnud Panagiotis BRATSIOTIS. Evangelisches Verlagswerk. Stuttgart 1959: 181.

 

2 Adolf DEISSMANN, Paulus. Eine kultur- und religionsgeschichtliche Skizze. Zweite, völlig neu­bearbeitete und ver­lehrte Auflage. Verlag von J. C. B. Mohr (Paul Siebeck). Tübingen 1925: 110.

3 Suur Galaatia-kirja kommentaar (WA 40 I 285j).

4 Non Deus ipse, sed dona Dei duntaxat in credentibus habitent (Die Bekenntnisschriften der evangelisch-lutherischen Kirche (edaspidi BSLK). 9. väljaanne. Vandenhoeck & Ruprecht. Göttingen 1992: 935); non ipsum Deum, sed tantum dona Dei in credentibus habitare (BSLK 785).

5 Augsburgi usutunnistus VIII (BSLK 62).

6 Schmalkaldia artiklid III; BSLK 459j.

7 WA 30/II,687j; tsit. Emanuel HIRSCH, Hilfsbuch zum Studium der Dogmatik. Die Dogmatik der Reformatoren und der altevangelischen Lehrer quellenmässig belegt und verdeutscht. 4. Auflage. Walter de Gruyter & Co. Berlin 1964: 11 järgi.

8 BSLK 769.

9 Rooma paavstlusest, kõrgestiaustatud Leipzigi romanistide vastu (WA 6,292j).

10 Johannes N. KARMIRIS, Abriss der dogmatischen Lehre der Orthodoxen Katholischen Kirche. Teoses: Die orthodoxe Kirche in griechischer Sicht I. Välja andnud Panagiotis BRATSIOTIS. Evange­lisches Verlagswerk. Stuttgart 1959: 98j.

11 Tsit. KARMIRIS, ib 98j järgi.

12 BSLK 292j.

13 BSLK 247j.

14 Augsburgi usutunnistus VII (BSLK 61).

15 Augsburgi usutunnistus V (BSLK 58).

 
< Eelmine   Järgmine >