Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Luterlus arrow Mida õpetab luterlik kirik ristimisest?
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Mida õpetab luterlik kirik ristimisest?
Autor: toimetus   
neljapäev, 06 detsember 2007

EELK-s välja kuulutatud ristimise teema-aastate puhul on kohane meelde tuletada, mida õpetab luterlik kirik ristimise sakramendi kohta. Teeme seda luterlike usutunnistuskirjade abiga. Kindlasti ei kata alljärgnevad väljavõtted usutunnistuskirjadest kõike, mida luterlik kirik ristimise kohta õpetab, ega vasta kõikidele küsimustele, mida ristimise kohta võib esitada, kuid küllap olulisim on siiski väljendatud. Ühtlasi võime veenduda, et oma käsitusega ristimisest seisab Augsburgi usutunnistuse kirik pühakirja ja katoolse kiriku õpetuse alusel.

 

Mis on ristimine?

Summa: Ristimine on Jumala seatud armuvahend ning põhineb Jumala käsul ja korraldusel. Ristimine on sakrament, kuna välisele elemendile ehk veele lisandub Jumala Sõna.

Martin Luther, Väike Katekismus:

Mis on ristimine? Vastus: Ristimine ei ole ainult paljas vesi, vaid see on vesi, mis kannab Jumala käsu kuju ja on seotud Jumala Sõnaga.

Martin Luther, Suur Katekismus:

Kõigepealt peab hästi tundma sõnu, millel põhineb ristimine ja millest lähtub kõik, mis ristimise kohta on öelda, nimelt kus Issand Kristus ütleb Matteuse evangeeliumi viimases peatükis:  Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” [Mt 28:19]

Samuti Markuse evangeeliumi viimases peatükis: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.” [Mk 16:16]

Esiteks tuleb sul neis sõnades tähele panna seda, et siin on kirjas Jumala käsk ja seadmine, mille juures ei tohi kahelda, et ristimine on jumalik asi ja mitte inimeste väljamõeldis või leiutis. Sest niisama hästi kui ma võin öelda, et Kümme käsku, usutunnistus ja Meie Isa palve ei ole välja mõeldud inimese poolt, vaid on Jumala enda poolt ilmutatud ja kingitud, nii võin ma ka kiidelda sellest, et ristimine ei ole inimlik korraldus, vaid Jumala enda poolt seatud, ja lisaks sellele on Jumal täie tõsidusega ja rangelt käskinud, et me peame end ristida laskma, või muidu meid ei päästeta, – seda selleks, et me ei mõtleks, et ristimine on niisama tähtsusetu asi nagu uue punase kuue selgatõmbamine. Sest on ülimalt tähtis, et ristimist suureks, auliseks ja ülevaks peetaks. Just selle üle me vaidleme ja tülitseme kõige rohkem, kuna maailm on praegusel ajal täis lahkusulisi, kes karjuvad, et ristimine on väline asi, ja välisest asjast ei ole midagi kasu. Aga olgu see pealegi nii väline asi kui tahes, on olemas Jumala sõna ja käsk, mis seavad, kehtestavad ja kinnitavad ristimise. See aga, mis on Jumala seadmine ja käsk, ei saa olla kasutu, vaid peab olema väga kallihinnaline, isegi kui see on välimuselt tähtsusetum kui õlekõrs. Kui siiani oli võimalik tähtsaks pidada seda, et paavst jagas oma kirjade ja bulladega patukustutust ja kinnitas altareid ning kirikuid, seda ainult kirja ja pitsati pärast, siis peab ristimist pidama palju ülevamaks ja hinnalisemaks, sest seda on käskinud Jumal ise, pealegi toimub see tema nimel, sest sõnad kõlavad ju nii: “Minge siis, ristides neid”, mitte “oma”, vaid “Jumala nimesse”.

[…] Siit õpi nüüd õigesti mõistma ja vastama küsimusele, mis on ristimine, ja nimelt, et see ei ole lihtsalt vesi, vaid vesi, mis on haaratud Jumala sõnasse ja käsku ja seeläbi pühitsetud, nii et see pole midagi muud kui Jumala vesi; mitte et see oleks iseenesest väärtuslikum kui mis tahes muu vesi, vaid sellepärast, et sellele on lisatud Jumala sõna ja käsk. Seetõttu on ilmne kuritegu ja kuradipoolne pilkamine, et meie uued vaimud [s.t. usufanaatikud] ristimist teotavad, sellest Jumala sõna ja seatud korra kõrvale jätavad, ei näe selles midagi muud kui vett, mida kaevust ammutatakse, ja põlastavad sellepärast: “Kuidas saab kamalutäis vett hinge aidata?” Jah, mu armas, kes ei teaks, kui me need asjad teineteisest lahutame, et vesi on vesi? Aga kuidas sa julged Jumala seatud korda sekkuda ja sellest kõige parema aarde välja kiskuda, millega Jumal on ristimisvee sidunud ja ühendanud ning millest ta ei taha seda lahutada? Sest asja tuumaks ristimisvees on Jumala sõna ja käsk ning Jumala nimi, mis on suurem ja hinnalisem varandus kui taevas ja maa.

Niisiis selles ongi erinevus ristimisvee ja mistahes muu vee vahel, mitte loomuomaduste poolest, vaid selle poolest, et siin lisandub veele midagi väärtuslikumat. Jumal ise paneb sellesse oma au, ta seob sellega oma jõu ja väe. Ja sellepärast ei ole see enam harilik, vaid jumalik, taevane, püha ja õndsakstegev vesi või kuidas iganes me seda ka ei ülistaks, ja seda kõike Sõna tõttu, mis kujutab endast taevast püha sõna, mida keegi ei suuda küllaldaselt ülistada, sest temas on kõik ja ta suudab kõike, mis on Jumala päralt. Sellest tuleneb ka ristimise olemus, et seda nimetatakse sakramendiks, nagu õpetas ka püha Augustinus: “Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum”, see tähendab: “Kui elemendile või asja harilikule loomusele lisandub sõna, siis saab sellest sakrament”, see tähendab püha ja jumalik asi ning märk.

Sellepärast me õpetame alati, et sakramendis ja kõigis välistes asjades, mis on Jumala poolt kehtestatud ja seatud, ei tohi vaadata nende lihtsat väliskuju, nagu vaadatakse pähkli koort, vaid nii nagu oleks sellesse kätketud Jumala sõna. Samamoodi me ütleme ju ka isaks ja emaks olemise ning maiste ülemate kohta: kui neid vaadata, nende nina, silmi, nahka ja juukseid, liha ja luid, siis näevad nad välja samasugused nagu türklased ja paganad, ja nii mõnigi võib tulla ja öelda: “Miks peaksin ma neist rohkem pidama kui teistest?” Aga kuna sellega kaasneb käsk: “Sa pead isa ja ema austama”, siis ma näen teistsugust inimest, kes on ehitud ja riietatud Jumala majesteetsuse ning kirkusega. Käsk, ütlen ma, on nagu kuldne kett, mida inimene kaelas kannab, lausa kroon tema peas, mis näitab mulle, kuidas ja miks tuleb seda liha ja verd austada. Ja niisamuti ja veel enam pead sa ka ristimist austama ning auliseks pidama Sõna pärast, mida Jumal ise on sõnade ja tegudega austanud ja lisaks sellele imedega taevast kinnitanud. Ega sa ei arva ju, et see oli nali, kui Kristuse ristimisel avanes taevas, Püha Vaim laskus sealt nähtaval kujul alla ning kõik oli täis jumalikku kirkust ja majesteetsust. Seetõttu ma manitsen sind veel kord, et sa ei laseks mitte mingi hinna eest neid kahte – Sõna ja vett – teineteisest lahutada ja eraldada, sest kui eraldada Sõna, siis on tegemist samasuguse veega nagu see, millega teenijatüdruk süüa keedab, ja seda võib täie õigusega nimetada vettekastmiseks, mida toimetab saunamees, aga kui see jääb nii, nagu Jumal selle on seadnud, siis kujutab see endast sakramenti ja seda nimetatakse Kristuse ristimiseks. See on püha sakramendi olemuse ja väärtuse esimene osa.

Schmalkaldeni artiklid:

Ristimine ei ole midagi muud kui Jumala sõna vees, mille kohta on käsk tema seadmise läbi, või nagu Paulus ütleb, “lavacrum in verbo” [Sõnas pesemine], nagu ka Augustinus ütleb: “Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum.” [“Kui elemendile lisandub Sõna, siis saab sellest sakrament”, Tractatus 80 in Joh. cap. 3] Ja sellepärast ei olegi me ühel meelel [Aquino] Thomase ja jutlustajate munkadega, kes unustavad (Jumala seadmise) sõna ja ütlevad, et Jumal on pannud oma vaimse väe vette, mis peseb vee abil maha patu, samuti ei nõustu me Scotuse ja paljasjalgsete munkadega, kes õpetavad, et ristimine peseb patud maha jumaliku tahte kohalolu läbi, see tähendab, et pattude mahapesemine toimub üksnes Jumala tahte läbi ja üldse mitte Sõna või vee läbi.

Konkordiavormel, Solida Declaratio:

[Taunitakse] Samuti schwenckfeldlaste väited:

3. Et ristimisvesi ei ole vahendiks, mille läbi Issand Jumal meid Jumala lasteks kinnitab ja meid uuesti sünnitab.

 

Kuidas ristimine toimib?

Summa: ristimine toimib Jumala Sõna kaudu, mis on ühendatud sakramendi välise elemendiga, veega.

Martin Luther, Väike Katekismus:

Kuidas saab vesi selliseid suuri asju teha? Vastus: Loomulikult ei tee seda vesi, vaid Jumala Sõna, mis asub vees ja on veega üks, ning usk, mis usub seda Jumala Sõna vees; sest ilma Jumala Sõnata on vesi ainult vesi ja mitte ristimine, kuid Jumala Sõnaga koos on see ristimine. See on armurikas eluvesi ja “uuestisünni pesemine Pühas Vaimus”, nagu Püha Paulus kirjas Tiitusele kolmandas peatükis ütleb: “uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi, et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal. See sõna on ustav.” (Tt 3:5-8)

 

Kes ristib?

Summa: Ristijaks on Jumal; ristimine ei ole inimese kui sakramendi välise toimetaja, vaid Jumala tegu.

Martin Luther, Suur Katekismus:

Sest Jumala nimesse ristimine ei tähenda ristimist inimese poolt, vaid Jumala enda poolt; seepärast on see, kuigi see toimub inimese käe läbi, tegelikult ikkagi Jumala enda tegu, millest võib igaüks ise järeldada, et see on palju ülevam kui mis tahes inimese või pühaku sooritatud tegu. Sest milline tegu võib olla suurem kui Jumala tegu? Siin on aga kuradil palju tegemist, et meid näilisusega pimestada ja Jumala teo juurest meie enda tegude juurde juhtida. Sest see, kui kartuuslane teeb suuri ja tähtsaid tegusid, paistab palju rohkem silma ja kõik peavad palju olulisemaks seda, mis me ise teeme ja ära teenime. Pühakiri aga õpetab: Isegi kui kõigi munkade teod ühte patta panna – hiilaku need siis kui tahes kallihinnalisena –, ei oleks nad sellest hoolimata niigi väärtuslikud ja head kui õlekõrs, mille Jumal üles korjab. Mispärast? Sellepärast, et tegija isik on väärtuslikum ja parem; siin ei tule mitte isikut tema tegude, vaid tegusid isiku järgi hinnata – sellest peab nende suursugusus lähtuma. Siin sekkub aga meie meeletu mõistus, ja kuna see kõik ei sära nii nagu teod, mida meie teeme, ei peeta seda mikski.

 

Ristimise eesmärk, kasu ja õndsusvajalikkus

Summa: ristimine on õndsusvajalik.

Augsburgi usutunnistus:

Ristimise kohta õpetatakse, et see on õndsuseks vajalik ja et seeläbi pakutakse armu.

Martin Luther, Väike Katekismus:

Mida annab ristimine või mis kasu see toob? Vastus: See toob kaasa pattude andeksandmise, päästab surmast ja kuradist ning kingib igavese õndsuse kõigile, kes seda usuvad, mida Jumala Sõna ja tõotus ütlevad.

Martin Luther, Suur Katekismus:

Teiseks, kuna me nüüd teame, mis ristimine on ja kuidas seda tuleb käsitada, siis tuleb meil õppida ka seda, mispärast ja mis eesmärgil on ristimine seatud, see tähendab mis on ristimise kasu, mida ta annab ja mida täide viib. Ja ka seda ei ole meil võimalik paremini teada saada mujalt kui Kristuse sõnadest, millele me eespool viitasime, ja nimelt: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse.” [Mk 16:16] Seega käsita seda kõige lihtsamal viisil nii, et ristimise vägi, tegu, kasu, vili ja eesmärk seisneb selles, et ta teeb õndsaks. Sest mitte kedagi ei ristita ju sellepärast, et temast saaks maavalitseja, vaid sellepärast, et ta “päästetaks”. Seda me teame aga hästi, et päästmine ei tähenda midagi muud kui patust, surmast ja kuradist lunastatuna Kristuse riiki asumist ja igavesti temaga koos elamist. Siin sa näed veel kord, kui kalliks ja väärtuslikuks tuleb ristimist pidada, sest me saame selles endale sõnulseletamatu aarde. Mis näitab selgelt, et see ei saa lihtsalt harilik vesi olla. Sest harilik vesi ei suudaks midagi niisugust teha, Sõna aga suudab ja see, et selles (nagu eespool öeldud) peitub Jumala nimi. Kus aga on Jumala nimi, seal peab olema ka elu ja õndsus, nii et seda võib tõepoolest jumalikuks, õndsakstegevaks, viljakaks ja armurikkaks veeks nimetada, sest Sõna läbi saab ta väe, et olla “uuestisünni pesemine”, nagu Paulus seda Tiitusele 3[:5] nimetab.

[…] Seega jätkub igal kristlasel, mis puutub ristimisse, eluks ajaks õppimist ja harjutamist, sest ta peab püüdma kindlalt uskuma jääda seda, mida ristimine tõotab ja endaga kaasa toob: kuradi ja surma äravõitmise, pattude andeksandmise, Jumala armu, kogu Kristuse ja Püha Vaimu tema andidega. Ühesõnaga: see on nii ülikülluslik, et kui mõistmatu loomus selle peale mõtleb, siis ta lihtsalt peab kahtlema, kas see saab tõsi olla. Sest mõtle ise, kui leiduks selline arst, kes oskaks teha nii, et inimesed ei surekski ära, või kui ka sureksid, siis elaksid seejärel igavesti edasi. Kuidas küll maailm kuldaks selle arsti rahaga üle, nii et keegi peale rikaste ei pääseks tema jutule! Siin tuuakse aga ristimises selline aare ja ravim, mis neelab ära surma ning hoiab kõiki inimesi elus, igale inimesele tasuta ukse taha. Niisiis tuleb ristimist vaadata ja ära kasutada niimoodi, et kui meie patt või südametunnistus meid koormab, siis me julgustaksime ja lohutaksime end seeläbi ning ütleksime: “Ma olen kõigest hoolimata ristitud; kui ma aga olen ristitud, siis on mulle antud tõotus, et ma saan õndsaks ja mul on igavene elu nii ihu kui hinge poolest.” Seepärast toimub ristimises korraga nii see, et ihu valatakse veega üle, sest see ei suuda haarata midagi enamat kui vett ja lisaks sellele loetakse Sõna, et ka hing võiks seda haarata. Ja kuna nii vesi kui ka Sõna on mõlemad ristimine, peavad ka nii ihu kui hing õndsaks saama ja igavesti elama – hing sõna läbi, mida ta usub, ihu aga sellepärast, et ta on hingega ühendatud ja haarab ristimist nii, nagu ta oskab. Seetõttu ei leidu ei meie ihus ega hinges suuremat aaret, sest ainult selle läbi me saame pühaks ja õndsaks, milleni me muidu ei jõuaks mingi elu ega teo läbi siin maa peal.

 

Kas ristimine nõuab või eeldab ristitavalt usku?

Summa: Kuigi ristimine on Jumala, mitte inimese tegu, on ristitava usk vajalik. See, mida ristimine tõotab ja annab, nimelt pääste ja vaimulik uuestisünd, tuleb vastu võtta usus, kuigi mitte usk ei tee sakramenti toimivaks, vaid Jumala sõna ja korraldus. Usk võtab pakutava vastu.

Martin Luther, Suur Katekismus:

Sellele, et meie kõiketeadjad, need uued vaimud, väidavad, et ainult usk üksi teeb õndsaks, teod ja välised asjad aga ei aita sellele kuidagi kaasa, vastame nii, et loomulikult teeb seda meis ainult usk, nagu me veel hiljem kuuleme. Aga seda need pimedate teejuhid ei näe, et usul peab olema midagi, mida ta usub, see tähendab, millest ta kinni hoiab ning mille najal ta püsib ja millele ta toetub. Niimoodi hoiab usk kinni veest ja usub, et ainult ristimises on õndsus ja elu, ja seda mitte vee enda pärast, nagu korduvalt öeldud, vaid sellepärast, et vesi on ühendatud Jumala sõna ja korraldusega ning sellega on seotud Jumala nimi. Kui ma seda usun, siis ei usu ma midagi muud kui Jumalat, kes on sellesse pannud ja istutanud oma Sõna ning kes pakub meile seda välist asja, milles meil on võimalik sellisest varandusest kinni haarata.

Nemad aga on nii meeletud, et nad lahutavad teineteisest usu ja asja, millest usk kinni hoiab ja millega ta on seotud, sellest hoolimata, et see on väline asi. Jah, see peabki olema väline, et seda oleks võimalik meeltega tajuda ja mõista ning seeläbi südamesse võtta, nii nagu kogu evangeelium kujutab endast välist suulist kuulutust. Ühesõnaga: seda, mida Jumal meis teeb ja korda saadab, tahab ta korda saata välise korra järgi. Kus iganes ta kõneleb või pigem kus suunas iganes ja kelle läbi tahes ta kõneleb, sinna peab vaatama usk ja hoidma sellest kinni. Siin on meil nüüd sõnad: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse.” Mille muu kohta need aga on öeldud kui ristimise kohta, see tähendab vee kohta, mis on seatud Jumala korralduseks? Seepärast järeldub sellest, et kes heidab kõrvale ristimise, see heidab kõrvale Jumala sõna, usu ja Kristuse, kes meid sinna juhib ja meid ristimisega seob.

Kolmandaks, kuna meil on ristimisest suur kasu ja vägi, siis vaadakem edasi, kes on need, kes selle kätte saavad, mida ristimine pakub, ja millist kasu see endaga kaasa toob. See on taas kõige paremini ja selgemini väljendatud sõnades: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse”, see tähendab, ainult usk teeb vääriliseks õndsakstegevat jumalikku vett kasulikult vastu võtma. Kuna aga seda kõike esitatakse ja tõotatakse siin sõnades seoses veega ja koos veega, siis ei ole võimalik seda teisiti vastu võtta kui südamest uskudes. Ilma usuta pole sellest kõigest mingit kasu, sellele vaatamata, et iseenesest on tegemist jumaliku üliküllusliku aardega. Seepärast suudavad sõnad: “kes usub” üksi nii palju, et nad jätavad välja ja heidavad kõrvale kõik teod, mida me sooritame tagamõttega nende läbi õndsaks saada ja õndsus ära teenida. Sest kindel on, et sellest, mis ei tule usust, ei ole mingit abi ja see ei anna midagi.

Kui nad aga ütlevad, nagu neil kombeks: “Kui sa ütled, et tegudel pole õndsuse juures mingit kaalu, siis ristimine ise on ju ka tegu, kuhu jääb siis usk?” On vastus: “Jah, meie teod ei aita loomulikult mitte kuidagi õndsusele kaasa, aga ristimine ei ole ju meie, vaid Jumala tegu (sa pead, nagu öeldud, Kristuse ristimise ja saunamehe vettekastmise teineteisest võimalikult lahus hoidma), Jumala teod aga on õndsakstegevad ja õndsuseks vajalikud ning ei jäta usku välja, vaid hoopis nõuavad usku, sest neid ei ole võimalik ilma usuta haarata. Sest sellega, et sa endale vett lased kallata, ei ole sa veel õndsust vastu võtnud või kätte saanud, nii et sellest oleks sulle kasu. Sul on sellest alles siis kasu, kui sa lased end ristida sellises meeles, et see on Jumala käsk ja korraldus ning toimub lisaks sellele Jumala nimel, et sa võiksid veest tõotatud õndsuse kätte saada. Aga seda ei saa teha ei käsi ega keha, vaid seda peab uskuma süda. Nii on sulle selgesti näha, et see pole mitte meie poolt sooritatud tegu, vaid varandus, mille Jumal meile kingib ja millest usk kinni haarab, nii nagu Issand Kristus ristil ei ole mitte tegu, vaid varandus, mis on pandud sõnadesse ja meile antud ning usu läbi vastu võetud. Seetõttu teevad nad meie vastu kisendades meile ülekohut, nagu me kuulutaksime midagi usu vastast, kuigi me rõhutame ainuüksi seda, et usk on ristimise juures hädavajalik, nii et ilma selleta ei ole võimalik midagi vastu võtta ega millestki osa saada.

[…] Lisaks sellele me ütleme veel, et meie jaoks ei ole kõige olulisem, kas see, keda ristitakse, usub või ei usu, sest ristimine ei muutu sellepärast valeks, vaid kõik sõltub Jumala sõnast ja käsust. See kõlab võib olla natuke liiga järsult, aga toetub täielikult sellele, mida ma ütlesin, et ristimine ei tähenda midagi muud kui vett ja Jumala sõna üksteise kõrval ja üheskoos, see tähendab kui veele lisandub Sõna, siis on ristimine õige, ka sel juhul, kui sellele ei lisandu usk, sest see ei ole mitte usk, mis teeb ristimisest ristimise, vaid usk võtab ristimise vastu. Ristimine aga ei muutu sellest veel valeks, kui seda õigesti vastu ei võeta või õigesti ei kasutata, sest see ei sõltu (nagu öeldud) meie usust, vaid Sõnast. Isegi kui täna tuleks mõni kavalust täis ja kurjade kavatsustega juut ja kui me ristiksime ta tõemeeli, siis me peame kõigele vaatamata ütlema, et see ristimine on õige. Sest seal lisandub veele Jumala sõna, ehkki juut ei võta seda vastu nii, nagu peaks, nagu ka need, kes väärituna armulauale lähevad, saavad tõelisest sakramendist osa ka siis, kui nad ei usu.

 

Ristimine ja kristlik elu

Summa: Ristimises sünnib inimene uuesti ning on kutsutud igapäevasele patukahetsusele ja meeleparandusele. Ristimine haarab endasse kolmanda sakramendi – meeleparanduse.

Martin Luther, Väike Katekismus:

Ent mida tähendab selline vette kastmine? Vastus: See tähendab, et vana Aadam koos kõigi pattude ja kurjade himudega tuleb meis igapäevase patukahetsuse ja meeleparanduse läbi ära uputada ning surmata, ja et iga päev peab veest välja tulema ja üles tõusma uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees.

Kus on sellest kirjutatud? Vastus: Püha Paulus ütleb kirjas roomlastele kuuendas peatükis: “Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.” (Rm 6:4).

Martin Luther, Suur Katekismus:

Ja viimaks tuleb teada ka seda, mida ristimine tähendab ja milleks on Jumal seadnud sellise välise märgi ja toimingu sakramendiks, mille läbi meid esmalt kristlaste hulka vastu võetakse. See tegu või toiming tähendab seda, et meid kastetakse vette, mis katab meid täielikult, ja seejärel tõmmatakse meid jälle veest välja. Need kaks asja: vee alla kastmine ja veest uuesti väljatulemine osutavad ristimise väele ja toimele, mis ei kujuta endast midagi muud kui vana Aadama surmamist ja seejärel uue inimese ülestõusmist, mis mõlemad toimuvad meis kogu meie elu, nii et kristlik elu ei olegi midagi muud kui igapäevane ristimine, mis on kord alanud ja kestab aina edasi. Sest me peame pidevalt hoolt kandma selle eest, et ajada välja seda, mis on vanast Aadamast, et võiks esile tulla see, mis kuulub uue inimese juurde. Mis on aga vana inimene? See on see inimene, kes on meile Aadamast kaasa sündinud: vihane, vaenulik, kade, kõlvatu, ahne, laisk, uhke, loomulikult ka uskmatu, täis kõiksugu pahesid, kelle loomuses pole midagi head. Kui me nüüd asume Kristuse riiki, siis peab see päevast päeva taanduma, et me muutuksime, mida aeg edasi, seda leebemaks, kannatlikumaks, tasasemaks ja kahandaksime järjest oma ahnust, viha, kadedust ja uhkust.

See ongi ristimise õige kasutamine kristlaste keskel, millele viitab vette kastmine. Kui seda aga ei tehta, vaid vanale inimesele antakse vabad käed, nii et ta muutub hoopis tugevamaks, siis see ei ole ristimise õige kasutamine, vaid ristimisele vastutöötamine. Sest need, kes elavad väljaspool Kristust, ei saagi ju teha midagi muud kui iga päev järjest kurjemaks muutuda, nagu ütleb ka vanasõna, ja seda täiesti õigesti: “Ikka järjest kurjemaks, mida aeg edasi, seda kurjemaks.” Kui keegi oli aasta eest uhke ja ahne, siis on ta täna veel palju ahnem ja uhkem, sest kõlvatus kasvab koos temaga maast madalast ja suureneb üha. Väikeses lapses ei ole erilisi pahesid; kui ta aga kasvab, muutub ta kõlvatuks ja liiderlikuks; ja kui ta täisikka jõuab, avalduvad alles tõelised pahed, mida aeg edasi, seda rohkem. Seepärast elab vana inimene oma loomuses takistamatult, kui talle ristimise väes vastu ei seista ja teda ei vaigistata, seevastu seal, kus on saadud kristlaseks, taandub ta päev-päevalt, kuni kaob täielikult. Seda tähendabki õige ristimisvette kastmine ja igapäevane ristimisveest ülestõusmine. Ja nii ei ole see väline märk seatud mitte ainult oma vägeva toime pärast, vaid ka selleks, et mingit tähendust omada. Seal, kus leidub usku koos selle viljadega, ei ole ristimine tühipaljas sümbol, vaid sellel on oma mõju. Kus aga pole usku, seal jääb ristimine ainult viljatuks märgiks.

Ja siin sa näed nüüd, et ristimine haarab nii oma väe kui tähenduse poolest endasse ka kolmanda sakramendi, milleks on nimetatud meeleparandust, mis tegelikult ei ole midagi muud kui ristimine. Sest mida muud see meeleparandus tähendab kui tõsist vana inimese ründamist ja uude ellu astumist? Seega, kui sa elad meeleparanduses, siis sa elad ristimises, mis mitte ainult ei tähenda uut elu, vaid ka teostab, alustab ja viib selle täide, sest selles antakse meile armu, Vaimu ja jõudu vana inimese mahasurumiseks, et uus võiks esile tõusta ja tugevaks saada. Seepärast jääb ristimine alatiseks püsima, ja isegi siis, kui keegi sellest ära langeb ja pattu teeb, on meil ikkagi võimalus vana inimene alistada. Meid uuesti vette kasta pole aga mingit vajadust. Sest kui me laseksime end ka sada korda vette kasta, ei ole see ikka midagi rohkemat kui üks ristimine, – selle toime ja tähendus jäävad kehtima. Niisiis ei ole meeleparandus midagi muud kui ristimise juurde tagasipöördumine ja -tulek, et korrata ning teha seda, mida me oleme alustanud, kuid pooleli jätnud.

Seda räägin ma sellepärast, et keegi ei tuleks arvamusele, milles me pikka aega oleme elanud, et ristimine kaob pärast seda, kui me uuesti pattu langeme, nii et me ei saa seda enam kasutada; selle aluseks on see, et ristimist ei käsitata millegi enama kui toiminguna, mis on kunagi aset leidnud. Ja õigupoolest on see alguse saanud sellest, et püha Hieronymus kirjutas: “Meeleparandus on teine lauajupp, mille abil me peame merest välja ujuma ja kaldale jõudma pärast laeva purunemist”, mille pardale me kristlaseks saades astume ja mis meid üle vee viib. Sellega on ristimiselt ära võetud tema kasutusväli, nii et meil pole sellest enam mingit kasu. See väide ei ole aga õige sellepärast, et see laev ei purune, kuna tegemist on (nagu öeldud) Jumala korralduse, mitte meie teoga. Kuid seda juhtub küll, et me libastume ja kukume üle parda; kui see aga kellegagi juhtub, siis püüdku ta jälle laeva juurde ujuda ja sellest kinni hoida, kuni ta pääseb taas laeva ja jätkab seal, nagu ta oli alustanud.

Niisiis on näha, kui üliväga suur asi on ristimine, mis vabastab meid kuradi haardest, teeb meid Jumala omaks, surub maha patu ja võtab selle ära, ja annab lisaks sellele iga päev uuele inimesele jõudu, kehtib ja jääb kehtima seni, kuni me siinsest viletsusest igavesse auhiilgusesse jõuame. Seepärast peab igaüks oma ristimisest kinni hoidma nagu oma igapäevasest riietusest, mida ta alati kannab, et ta elaks alati usus ja selle viljades ja et ta suruks maha vana inimese ja kasvaks uue inimese poolest. Sest kui me tahame olla kristlased, siis me peame tegema seda, mille järgi meid kristlaseks kutsutakse, langeb aga keegi ära, siis püüdku ta uuesti pinnale tõusta. Nii nagu Kristus, armu aujärg [Hb 4:16], ei tagane meist ega keela meil tema juurde tagasi pöörduda isegi siis, kui me pattu teeme, nii jäävad alles ka kõik tema aarded ja annid. Kui me oleme juba kord ristimises patud andeks saanud, siis on see iga päev nii, kuniks meil on elu, see tähendab kuni me vana inimest endaga kaasas kanname.

 

Kas ja miks tuleb lapsi ristida?

Summa: laste ristimine on vajalik, kuna päästet pakutakse ühenduses ristimisega; lapsi ei saa välja jätta Kirikust ja Kristuse kuningriigist, kuna üksnes seal on sõna ja sakramendid. Taasristijad mõistetakse hukka.

Augsburgi usutunnistus, IX artikkel:

…ja et ristida tuleb ka lapsi, kes antakse ristimises üle Jumalale ja saavad talle meelepäraseks. Sellepärast mõistetakse hukka taasristijad, kelle õpetuse kohaselt ei ole laste ristimine õige.

Augsburgi usutunnistuse apoloogia:

Heaks kiidetakse üheksas artikkel, milles me tunnistame, et ristimist on õndsuseks vaja ja et lapsi tuleb ristida ja et laste ristimine ei ole tarbetu, vaid vajalik ja õndsust toov. Ja kuivõrd me õpetame evangeeliumi puhtalt ja hoolikalt, siis me oleme Jumala abiga sellest ka niisugust vilja lõiganud, et meie kirikutes pole ühtki taasristijat, kuna rahvas on nende mässajate jumalatu ning riiaka pooldajaskonna vastu varustatud Jumala Sõnaga. Ja mõistes hukka taasristijate muud arvukad eksimused, lükkame tagasi ka selle, et nad kuulutavad laste ristimise tarbetuks. Sest kindlamast kindlam on, et päästetõotus kehtib ka laste kohta. See ei kehti ainult nende kohta, kes asuvad väljaspool Kristuse kirikut, kus ei ole ei Sõna ega sakramente, kuna Kristuse kuningriik on olemas üksnes ühenduses Sõna ja sakramentidega. Järelikult on laste ristimist vaja selleks, et ka nende jaoks kehtiks päästetõotus Kristuse käsu kohaselt: “tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid.” [Mt 28:19] Nii nagu selles käsus pakutakse päästet kõigile, nii pakutakse seal ka ristimist kõigile: meestele, naistele, lastele ja imikutele. Niisiis järeldub siit selgesti, et lapsi tuleb ristida, kuna päästet pakutakse ühenduses ristimisega. Teiseks on ilmselge, et Jumal kiidab laste ristimise heaks. Järelikult on taasristijad laste ristimist hukka mõistes jumalatul seisukohal. Et Jumal kiidab laste ristimise heaks, sellele viitab ka tõsiasi, et Jumal annab sel viisil ristitutele Püha Vaimu. Sest kui seesugune ristimine oleks tarbetu, ei antaks mitte kellelegi Püha Vaimu, keegi ei saaks päästetud ja viimaks poleks kirikutki olemas. Juba see põhjus üksi suudab tublisid ja vagasid hingi taasristijate jumalatute ja fanaatiliste seisukohtade vastu piisaval määral julgustada.

Martin Luther, Suur Katekismus:

Ja sellega on ristimise olemuse, kasu ja tarvitamise kohta piisavalt öeldud nii palju kui siinkohal vaja. Seejuures tekib aga küsimus laste ristimise kohta, millega kurat oma lahkusuliste läbi maailma eksitab, et kas lapsed ka usuvad ja kas nende ristimine on õige. Selle kohta me ütleme lühidalt nii: Lihtne inimene heitku see küsimus kõrvale ja jätku see õpetlaste hooleks. Kui sa aga tahad sellele vastata, siis vasta nii: See, et laste ristimine on Kristusele meelt mööda, ilmneb piisavalt selgesti tema tegudest, ja nimelt, et Jumal on paljusid neist, kes nii on ristitud, pühitsenud ja neile Püha Vaimu andnud, ja ka tänapäeval on arvukalt inimesi, kelle puhul on tunda, et neil on Püha Vaim nii nende õpetuse kui ka elu pärast, nagu Jumal on oma armust meile andnud ka seda, et me oskame Pühakirja seletada ja Kristust ära tunda, mida me ei saaks ilma Püha Vaimuta teha. Kui Jumal ei tunnistaks laste ristimist, siis ei annaks ta ühelegi neist Püha Vaimu, isegi mitte osakest sellest, ühesõnaga, siis peaks olema nii, et väga pikka aega, kuni tänase päevani, pole ükski inimene maa peal olnud kristlane. Kuna aga Jumal kinnitab ristimist Püha Vaimu jagamise läbi, mida on mõnede isade puhul nagu püha Bernard, Gerson, Jan Hus jt. selgesti tunda, ja kuna püha kristlik kirik ei hävi enne maailma lõppu, siis me peame tunnistama, et see on Jumalale meelepärane. Jumal ei saa ju iseendale vastu olla või valele ja kurjale kaasa aidata ja selleks oma armu ja Vaimu jagada. See on lihtsa ja harimatu inimese jaoks kõige parem ning kindlam tõendus, sest keegi ei saa meilt usuartiklit: “Mina usun üht püha kristlikku kirikut, pühade osadust” jne. ära võtta või ümber lükata.

Lisaks sellele me ütleme veel, et meie jaoks ei ole kõige olulisem, kas see, keda ristitakse, usub või ei usu, sest ristimine ei muutu sellepärast valeks, vaid kõik sõltub Jumala sõnast ja käsust. See kõlab võib olla natuke liiga järsult, aga toetub täielikult sellele, mida ma ütlesin, et ristimine ei tähenda midagi muud kui vett ja Jumala sõna üksteise kõrval ja üheskoos, see tähendab kui veele lisandub Sõna, siis on ristimine õige, ka sel juhul, kui sellele ei lisandu usk, sest see ei ole mitte usk, mis teeb ristimisest ristimise, vaid usk võtab ristimise vastu. Ristimine aga ei muutu sellest veel valeks, kui seda õigesti vastu ei võeta või õigesti ei kasutata, sest see ei sõltu (nagu öeldud) meie usust, vaid Sõnast. Isegi kui täna tuleks mõni kavalust täis ja kurjade kavatsustega juut ja kui me ristiksime ta tõemeeli, siis me peame kõigele vaatamata ütlema, et see ristimine on õige. Sest seal lisandub veele Jumala sõna, ehkki juut ei võta seda vastu nii, nagu peaks, nagu ka need, kes väärituna armulauale lähevad, saavad tõelisest sakramendist osa ka siis, kui nad ei usu.

Nõnda näed sa, et lahkusuliste vastuväited ei kõlba mitte kuhugi. Sest nagu öeldud, kui lapsed ka ei usuks, mis küll nii ei ole (nagu äsja tõestatud), oleks ristimine ikkagi õige ja mitte keegi ei tohi neid uuesti ristida, nagu ka armulauasakramenti ei kahjusta see, kui keegi sinna kurjade kavatsustega läheb, ja ei tohi kellelgi sakramendi väärkasutamise pärast lubada samal tunnil veel kord armulauale tulla, nagu poleks ta enne sakramenti tõeliselt vastu võtnud. Sest see tähendaks sakramendi kõige hirmsamat teotamist ja rüvetamist. Kuidas me küll jõuame sellisele järeldusele, et Jumala sõna ning korraldus on selle pärast valed ja kehtetud, et meie kasutame neid valesti? Seetõttu ütlen ma: kui sa varem ei uskunud, siis usu vähemalt nüüd ja ütle nii: “Ristimine oli küll õige, kuid ma ei võtnud seda paraku õigesti vastu.” Ka mina ise ja kõik teised, kes end ristida lasevad, peame Jumala ees ütlema: “Ma tulen siia nii oma kui ka teiste usus, aga ikkagi ma ei saa toetuda sellele, et ma usun ja et paljud inimesed minu eest paluvad, vaid ma toetun sellele, et see on Sinu sõna ja käsk,” nii nagu ma ei lähe ka armulauale mitte omaenda usu peale, vaid Kristuse sõna peale. Kas ma olen tugev või nõrk – selle jätan ma Jumala otsustada, aga ma tean, et tema käsib mul sinna minna, süüa ja juua jne. ning kingib mulle oma ihu ja vere, mis ei saa mind petta või alt vedada. Ja nii me teeme ka laste ristimise puhul: me toome lapse siia selle mõtte ja lootusega, et ta usub, ja palume, et Jumal annaks talle usku, aga me ei risti teda selle peale, vaid ainult selle peale, et Jumal on seda käskinud. Mispärast nii? Sellepärast, et me teame, et Jumal ei valeta. Mina, minu ligimene ja lühidalt öeldes kõik inimesed võivad eksida ja petta, kuid Jumala sõna ei saa eksida.

Seepärast on nende inimeste näol, kes selliseid järeldusi tehes arvavad, et kus pole õiget usku, seal ei saa olla ka õiget ristimist, tegemist jultunud ja rumalate hingedega. See on sama, kui ma teeksin järelduse: kui ma ei usu, siis pole Kristusel mingit tähendust, või: kui ma ei ole kuulekas, siis ei ole isal, emal ja ülemal mingit tähendust. Kas see on õige järeldus, et kui mõni inimene ei tee seda, mida ta peaks tegema, siis sellepärast ei ole sel asjal iseeneses mitte mingit tähendust või väärtust? Mu armas, pööra see teistpidi ja tee hoopis selline järeldus: Just sellepärast ongi ristimine midagi väärt ja õige, et seda saab valesti vastu võtta. Sest kui see poleks iseeneses õige, siis ei saaks seda ka vääriti kasutada või selle vastu patustada. Niisiis kehtib väide: “Abusus non tollit, sed confirmat substantiam”, “Väärkasutus mitte ei hävita asja olemust, vaid kinnitab seda”. Kuld ei ole ju sellepärast vähem kuld, kui mõni prostituut seda patus ja häbis kannab.

Seepärast olgu otsustatud, et ristimine on alati õige ja säilitab oma täieliku olemuse, isegi kui ristitud oleks ainult üks inimene ja ka see ei usuks õigesti. Jumala korraldus ja sõna ei lase end inimeste poolt muuta ja ümber teha. Need inimesed – usufanaatikud – on aga sedavõrd pimestatud, et nad ei näe Jumala sõna ja käsku, nad ei pea ristimist ja ülemaid millekski enamaks kui veeks ojas ja anumas või tavalisteks inimesteks, ja kuna nad ei näe ei usku ega kuulekust, siis ei ole neil iseeneses samuti mingit väärtust. Seal asub varjatud mässumeelne kurat, kes rebiks ülematelt hea meelega nende krooni, et see jalge alla tallata, ja lisaks sellele tahab ta kõik Jumala teod ja korraldused pea peale pöörata ja ära hävitada. Sellepärast me peame olema valvel ja relvastatud ja ei tohi lasta end Sõna juurest kõrvale juhtida või ära pöörata, nii et ristimine oleks meie jaoks ainult tühipaljas märk nagu usufanaatikute kujutluses.

Schmalkaldeni artiklid:

…me arvame, et lapsi tuleb ristida, sest nad kuuluvad samuti tõotatud lunastuse alla, mis on toimunud Kristuse läbi, ja kirik peab seda neile lubama.

Konkordiavormel, Solida Declaratio:

Taasristijate ekslikud artiklid

Nagu näiteks taasristijate eksliku väärõpetuse, mida ei tohi sallida ega heaks kiita ei kirikutes, riigivalitsemises ega koduses majapidami­ses, kui nad õpetavad:

2. Et ristimata lapsed ei ole Jumala ees patused, vaid on õiged ja süütud, ja saavad oma süütuses õndsaks ilma ristimiseta, mida neil ei lähe vaja; sel viisil eitavad ja mõistavad nad hukka kogu õpetuse päris­patust ja kõigest, mis selle juurde kuulub.

3. Et lapsi ei tohi ristida enne, kui nad asjadest aru saavad ja ise oma usku suudavad tunnistada.

4. Et kristlaste lapsed on ka ilma ristimata ja enne ristimist pühad ja Jumala lapsed, ja sel põhjusel ei peagi nad lasteristimist oluliseks ega püüdle selle poole, mis on vastuolus Jumala selgesõnalise tõotusega, mis kehtib ainult neile, kes tema lepingust kinni peavad ja seda ära ei põlga, 1 Ms 17[:4-8.19-21].

 
< Eelmine   Järgmine >