Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Randar Tasmuth: Kristus kui Kiriku alus
Autor: Randar Tasmuth   
teisipäev, 29 mai 2007

Kristus kui Kiriku alus

1Kr 3:11

Randar Tasmuth, dr. theol.



Ettekanne Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teoloogilistel kõnelustel 18. aprillil 2007 Tallinnas





1. Teema seadest

1.1. Teema, mis klassikaliselt üsna paljus kristliku teoloogia lähtepunktiks on olnud, keskendub küsimuse ümber Naatsareti Jeesusest kui usu alusest. Tundub imelik, kui sageli on teoloogias üsna palju energiat suunatud Jeesuse suhtes kõrvalistele küsimustele, kõigele sellele, mis oma tähenduse saavad üksnes Naatsaretlase läbi, kaudu ja tõttu.

See lihtne alguspunkti järele küsimine ise asetab teoloogilise mõtlemise keskmesse kristoloogia kui fundamentaalse teoloogilise fenomeni ja seda loomulikult ka siis, kui küsitakse kiriku järele, sest kristoloogia puhul on tegemist küsimusega Jeesusega seotud osadusliku elamise põhjuse, kuju ja eesmärgi järele. Miks, kuidas, millal, jne tekkis vajadus jätkata või hoopiski kujundada osaduskonda, kelle jaoks olulist ja äsja veel keskset kuju - Jeesust Naatsaretist - ei olnud enam võimalik näha!

1.2. Piibli tunnistuse osas võib konstateerida, et UT varaseimates kihtides tuleb kristoloogia esile sama ebasüstemaatiliselt ja ebatäpselt kui üksnes sellele toetuda saav eklesioloogia. Esimeste tunnistuste, Pauluse kirjade, kaudu nähtub, et sisuline rõhk oli sellel, mida kristliku kuulutuse vastu võtja ja uskuja saab enda suhtes kuidagi siduvaks pidada, millest ta saab kinni hoida, millel olid veel kogemuse tunnused (1Kr 15:3-5 + 6-7). Teiseks see, milles väljendus Jeesuse nn „ajalugu” ehk minevik ja juba ka tulevik (Fl 2:6-11) ja mida inimene sai ka tunnistada.

Kuid mida siiski hoolika analüüsiga näha ja järeldada saab, on see, kuidas juba algkristluse ajaloo esimesel, baasi rajaval tasandil kujunevast kristoloogiast saab hakata tegema eklesioloogilisi järeldusi. Järeldused saavad alguse näiteks seal, kus Paulus toetub kristoloogilistele traditsioonidele (Rm 1:3-4) ja lisab eklesioloogiasse ulatuvaid kaalutlusi (Rm 1:5-7). Niisuguse seose kujunemist põhjustas kindlasti asjaolu, et nii uue osaduskonna seesmine elu kui väljastpoolt esitatavad küsimused nõudsid uut viisi uskujatelt oma olemist puudutavate küsimuste selgitamist. - lühidalt, määratleda oma koht esmalt lihtsalt selles reaalses kujunenud olevikus. Selles konkreetses ajapunktis aset leidnud enda olu selgitamise vajaduses näen ka tagasivaatava teoloogilise teemaseade lähtepunkti ja ülesannet.



2. Ajalooline Jeesus ja Jumala rahvas

2.1. Viimase paarisaja aasta jooksul toimunud diskussioonid on näidanud suurt vaheldusrikkust nende vahekordade uurimises, mida saab kujutada kolme antuse omavaheliste suhte kaudu: Iisrael - ajalooline Jeesus - kirikuks kujunenud kristlus. Laias mastaabis saab ikkagi toetuda O. Cullmannile arusaamale Jeesusest kui Jumala õndsusloolise tegevuse keskpunktist, kusjuures õndsuslugu sai alguse juba Iisraeli valimises Jumala rahvaks, millest tunnistab Vana Testament. Jätan kõrvale Mt 16:17f kui ainsa ja Jeesuse teiste lausungitega nende puudumise tõttu mitte võrreldava ekklesia’t puudutava ütte ning seda mitte üksnes tolle perikoobi ajaloolise kaheldavuse pärast, vaid ka seetõttu, et see ei sobi Pauluse kaaluka tõdemusega käesoleva takti pealkirjas (1 Kr 3:11). Siinkohal lihtsalt märgin, et Jeesuse kõned keskendusid rõhutatult Jumala kuningriigi kuulutamisele. Seda tõendab tabavalt Luukas Ap 1:6, sest siit nähtub kuidas jüngrid ootasid päeva, mis Jeesus taastab Iisraeli kuningriigi.

Küsimuseks saabki, kuidas valmistas Jeesuse tegevus ette tema järgijate ekklesia kujunemist? Teine ja lahutamatu küsimus aga on, kuidas suhestus Jeesuse kuulutus kaasaegse juudi enesemõistmisega? Selle prisma kaudu kuulati ja püüti mõista Jeesust.

2.2. Ei ole võimalik püüda pikemalt esitada ajalugu, kuidas Iisrael tundis enda kui Jumala omandrahva sündimist, kindlasti oli üks kesksemaid veendumus, et Egiptuse orjusest vabastamise teo läbi sai alguse Iisraeli kui Jumala omandrahva eksistents. Suurimaks proovikiviks sai eksiili aeg ning kogemus, kuidas oma identiteeti säilitati selle läbi, et tunti end olevat tunnistava kogukonnana, oma kultust läbi viiva õndsuskogudusena (Heilsgemeinde).

Paratamatult tuli juutlusel vastata ka meie kogudust/kirikut puudutava temaatika jaoks olulistele küsimustele, kes sai/võis Iisraeli hulka kuuluda. Selle osaduskonna hulka, kes mõistis end püha rahvana ja preestrite kuningriigina (Ex 19:6). Eriliselt huvitav oli aga prohvetluses endale kindla koha võitnud veendumus Iisraeli enda sisesest jagunemisest ning pääsevast pühast jäägist, kes tõelise Iisraeli moodustavad (Am 5:15, 9:8j; Js 1:9, 4:3 jm). Paratamatult viis seesuguse enesekriitilise ja jäägile viitava kuulutusega arvestamine lootusele, et Iisraeli terviklikkus siiski säilib ja 12 suguharu säilimise uskumine muutis aktuaalseks enda koha leidmise ja kirja panemise „isakojas” (Esr 2:59; Ne 7:5-7).



3. Jumala uus viis läheneda Iisraelile; nn. aasta „null” piirkond

3.1. Ristija Johannese avalik ülesastumine kõrbes võis omada korraga kahte tähendust - etteheitvat sümbolit koos kutsega meeleparandusele, aga ka Jumala ja Iisraeli vahelise suhte positiivse aspekti meeldetuletust, mil Jumal Iisraeli kõrberännakul „käekõrval” juhtis.

Exodus oli olnud uue algus, oli Iisraeli konstitueerimine. Vähemalt võis Johannese ilmumises olla varjul ka märguanne Jumala uuest lähenemisest Iisraelile, mida Jeesuse tulemine Johannese sissejuhatatud suunal kinnitas. Neist ühe, so Johannese, vastu võtmise või hülgamise määr mõjutas ka teise ehk Jeesuse vastu võtmise või hülgamise määra. Igatahes paistab, et avatud silmaga juut võis näha Jumala-poolse mingi uue sideme pakkumist Iisraelile, millest Jumala ajalugu oma rahvaga ka varem oli tunnistust andnud.

3.2. Jeesuse sõnadest vähemalt osa kuulutas kadu vähemalt osale Iisraelist ja selle asendamist teiste rahvastega (Q/Lk 13:28-29 ja par Mt 8:11-12) neile õndsuseks, mida koht patriarhide lauas muidugi tähendab. Jumala valitsemine oma rahva üle on Jumala kuninglik valitsemine (malkuta d’el; basileia tou theou).

Kui Iisrael oli tuttav sellega, et Iisraeliga liitumiseks vajavad muud rahvad Iisraeli Jumala tunnistamist ning seega pöördumist, siis Jeesuse sõnum nõudis Iisraelilt sama. Nõnda et empiiriliselt seisavad Iisraeli poolt meeleparanduse ehk pöördumise läbi teinud jääk ja paganate poolt pöördumise läbi teinud inimesed Jumala ees samadel tingimustel ja samasugustena. Paljus on siin Jeesuse poolse tegevuse see tuum, mis rajas aluse liikumisele, mis viis ekklesia kujunemisele.



4. Jeesuse juurde kuulujate hulk

4.1. Selle inimhulga olid pannud liikuma Jeesuse sõnad ja sellesse kuuluvad inimesed olid nendele sõnadele vastanud. Väiksema ja enda eluliseks sidumiseks valmis olevate inimeste jaoks tähendas see elusituatsiooni muutust, milles nad küll kahtlesid, kuid päriselt ära öelda ka ei suutnud. Neid nimetatakse õpilasteks (mathetai) ja kutsuti ka „need kaksteist” (hoi dodeka). Õigus on M. Hengelil, kes ütles, et „need 12” ei olnud Jeesuse tegevuse eesmärk, vaid vahend, tööriist (Mk 3:14). Töötava töövahendi tunnussõna on dünaamika, dünaamilisus. Veel rõhutab Hengel jüngrite paratamatut otsust liituda saatuseosadusse Jeesusega. Enda olemuslik sidumine dünaamilise isikuga nõudis samuti liitujate endi dünaamilisust.

Dünaamilised said olla ka veel Jeesuse poolt läkitatud seitsekümmend prohvetliku kuulutuse ja tegevuse kandjat (Lk 10:1-11). Paistab, et see septuaginta toetus samuti nii 4Ms 11:24-25 nimetatud presbüteride ajutisele prohvetliku kõnelemise funktsioonile kui ka heebrea Pühakirja kreeka keelde panijate arvu sümboolikale!). Sümbolid sosistavad valjult, kui neid tähele pannakse, küllap oli sümbolite lugejaid piisavalt Jeesuse aja Palestiinas!

4.2. Iseend Jeesusega siduva saatusühtsuse otsuse tegemise raskust võis leevendada tunne, et kuidagi moodustatakse uus perekond. Niisugune on olnud osalt inimesi omavahel lahutavas ja suhteid teravdavas võtmes väljendatud ja tõlgendatud ütte Mk 3:34 (ehk tervikuna salmid 31-35) konstruktiivne mõju algsetele juuresolijatele. Erinevalt meie kaasajast ei ole meil põhjust alahinnata perekonna ja muidu kogukonna poolt antava turvatunde olulisust. Sellelt kogukondlikult taustalt peame hindama Jeesuse ütte mõju. Selles uues osaduskonnas on kuulutatud suureks see, kes teenib (Mk 10:42-44 + 45).

Saatusosadust kinnitas veel viimselt ühine õhtusöömaaeg, vähemalt kinnitasid mitmed kaheteistkümne hulgas selle sideme tugevust, mis neid osaduskonnana Jeesusega sidus. Seda sidet ei suutnud aga inimesed pidada, see side sõlmiti lahti, lahutati ja lõpetati, osaliselt säilis jüngrite omavaheline kokkuhoidmine, sest perekonnapea lahkumise järel leiti tuge üksteiselt. See aga ei olnud ekklesia.



5. Kontinuiteediteadvus ja samaaegne uudsuse tajumine

5.1. Küll aga võib vist öelda, et Jeesuse maapealsest tegevusest jäi maha ekklesia seeme. Ilma seemne olemasoluta ei kasva ükski taim. Alles Ülestõusnu ilmumised said panna selle seemne kasvama.

Kui esimeste ilmumiste teemaks oli muude aspektide hulgas sageli ka Jeesuse isiku identifitseerimise aspekt teda näinute ja nähtu põhjal tunnistava kuulutuse kujundajate poolt, siis aja möödudes asendus Jeesuse isiku kui Ülestõusnu faktilise elamise kuulutamine tema tähenduse üle mõtlemise ja tähenduse väljendamise aspektiga. Nimetagem seda ka Jeesuse tähenduse identifitseerimise aspektiks. See on samas ka kristoloogia sündimine. Jeesuse algatatud osaduskonna liikmed reflekteerisid korraga nii Jeesuse isiku „olukorra” uudsust kui iseenda olukorra uudsust. Tagantjärele terminites lühidalt väljendatuna kujunes loomulik skeem: kristoloogia → eklesioloogia.

Mulle tundub ajaloolist asjade käiku õigesti peegeldav J. Roloffi seisukoht, et alguses ei leidnud aset täieliku uue pöörde kogemus, vaid püüd säilitada kontinuiteeti ja tõendada jätkuvust, kontinuiteeti vastukaaluks „kõige lõpule”. Ülestõusnu ilmumistega saadi kindlusetunne ja kate Jeesuse tegevuse reaalsusele ja tõelisusele, mida ilmselt kogeti sellisena, et kuna Kristus on tõesti üles tõusnud, on Jumala maailm (malkuta d’el; basileia tou theou) ka tõesti sellesse siinsesse sisse murdnud, ehkki seesinane maailm ka väliselt muutumatult edasi kestab. Just väliselt muutumatult. Jeesuse nimetamisel Messiaks (Xristos) pidi arami-heebrea algkogudus arvestama sellega, et Ülestõusnu ilmumised ei tõendanud Iisraeli Messia riigi tulekut ja et Messia riiki ei olnud! Kas Ülestõusnu ilmumised andisid kinnitust ka Jeesuse tegevuse eesmärkide reaalsusele? Mida ta tuli tegema ja mida rajama? Ning mida peame meie nüüd tegema?

5.2. Jeesuse poolehoidjate grupp ei mõistnud end mitte kui ülestõusmissündmuse läbi rajatud uus kogukond. Toetun siinkohal J. Roloffile, kelle sõnade kohaselt oli see, mis neid kokku viis ja koos hoidis, pigem ühiselt tunnetatud ülesanne viia edasi Jeesuse poolt alustatud lõpuaegse Iisraeli kokku kogumine.1 Seda järeldust toetab eriti Luuka kujutlus „neist kaheteistkümnest” just Jeruusalemmas, kus nende tervik „12” jätkuvuse märgiks uuendati (Ap 1:12-26). Ning kui näha järgnevat nelipühisündmust ka selle aspekti valguses, mis seob selle Iisraeli püha lepingu uuendamise mõttega (Js 59:21; Jr 31:31-34 → Ap 2: 17-21, mis tsiteerib Jl 3:1-5 ja eriti 2Kr 3:6), siis rajatakse siin uus liit, kuid see ei tähenda vana liidu täielikku katkemist, sest mõlemad liidud on Jumala tahe ja töö. Rõhuasetus näitab, et uues liidus on Vaim erilisel viisil tegev. Niisuguse liidulepingu „maapealne” osapool näib olevat kogu Iisrael.

Ajaloolised arengud ei toimu ühes liinis ega ühte joont pidi. Seda näitab hilisem Jeruusalemma (Jaakobuse) ja Antiookia (Pauluse) suundumuste vaheline pinge. Kuid ilmselt peegeldab Peetruse jutluse põhijoon laiemat konsensust, millesse on kuulunud ka Taaveti järgluse rõhutamine (Ap 2:24-36), kus Taaveti liini lõpus seisab Jeesus Messia (2:36)! Ning sellele tõdemusele ja niisugusele kuulutusele õige vastamine tähendab enda ristida laskmist. Ristida laskmine ei ole eraldumine Iisraelist, vaid lahkumine sõgedast (kõverdunud, vildakast) sugupõlvest (apo tes geneas tes skolias tautes). Ühelt poolt, nn teoloogiliselt, kinnitas Jumala Vaimu ligiolu autoriseeritust Jumala poolt ning sidet VT tõotustega. Kuid teiselt poolt, nn sotsioloogiliselt, tähendas ristimise vastuvõtmine uue lisanduva identiteedi tunnustamist, ning see tõi paratamatult kaasa Jeesuse jüngrite osaduskonna osalise isolatsiooni muust Iisraelist.

Ristidalaskmise tähendus avaldus siduvalt vanima vormeli kaudu, mis tähendas enda sidumist Jeesuse Kristusega, kelle nimesse ristiti (Ap 2:38 ja 10:48), mille tõttu Jeesus oli ristimist põhjendav ja selle aluspanev autoriteet. Ning seesama autoriteet näib olevat olnud aluseks söömaaja-osaduse jätkamisele, mida tehti Jeesuse poolse lahkumisõhtul avaldatud tahte kohaselt. Siin ei ole veel iseenesest mingit viidet templiosadusest lahkumise kohta, sest seda ei olnud Jeesus andnud. Jeesuse autoriteet oli värskelt suulisena meeles ja osaduskonna poolt ühiselt kontrollitud, nagu see suure suulise osakaaluga kultuurides tavaline on. Kodused lauaosadused ei olnud midagi ebatavalist ega tähelepanu äratavat, sest kogu sünagoogi-institutsioon eeldas Iisraeli rahva kui koguduse grupilist kogunemist. Kui Talmudi traditsiooni poolt pakutavad arvud 480 sünagoogi kohta Jeesuse-aegses Jeruusalemmas liialdus on, oli neid ikkagi arvukalt ja Jeesuse järgijate kodused söömaajad oma vormi ja psühholoogilise häälestatuse poolest hõlpsasti Iisraeli osadusliku kontinuiteediga ühitatavad. Nende kogunemiste sisu aga tõi selgelt esile uue toetuspunkti ja keskme - Jeesuse Naatsaretist.

5.3. Kooskäivate gruppide juhtiva keskme moodustasid varasemal ajal nn „kaheteistkümne-grupp”, millega mingil määral liitus peatselt Stefanose ümber kogunenud nn „hellenistliku seitsme” grupp. See „12-grupp” ei esine hiljem enam niisuguse nimetuse all ja on tõenäoline, et see lihtsalt transformeerus apostlite grupiks. Selle transformatsiooni arvatav mehhanism aga toob endaga kaasa tähenduse olulise muutuse. Ilmselt muutus kogu paradigma. Kui „need 12” kandsid endas Iisraeli lähiaegse taastamise ootust ja nad olid otsekui selle tagajateks, siis kehastasid apostlid ülestõusnud Issanda enda tahte väljendust, ülesannet ja missiooni - minna välja kuulutama ja koguda kokku õndsuskogudus.



6. Jeesuse isik osaduskonna enesemõistmise alusena

6.1. Kui vanimaks enesetähistuseks pidada jüngri - jüngrite (mathetes - mathetai) kujutlust, siis on siin selge side maapealse Jeesusega. Sama saab öelda enda vendadeks (adelfoi) nimetamise kohta (Ap 10:23; 11:1), ehkki siin tuleb horisontaalne mõõde rohkem esile ja sobib paremini ka ajas Jeesusest kaugenevale osaduskonnale. Sageli Pauluse kirjades esiletulev koguduseliikmete pühadeks nimetamine oli VT eeskujul üsna inklusiivne ja haaras kõiki ühes paikkonnas või linnas tõsiselt Jeesusesse uskujaid (Rm 1:7; 1Kr 1:2 jm).

6.2. Seevastu ei ole aja jooksul enam ja enam kasutusele tulnud kujundi ekklesia tou theou taust ja tähendus just selle koha pealt eriti selge, kui tahta vastust küsimusele, kuidas ja miks see Jeesuse osaduskonna tähistamise jaoks kasutusele tuli.

Ajalooliselt selgeks peetakse sõna ekklesia poliitilist tagapõhja mingi linna hääleõiguslike meeste rahvakogunemise mõttes, ning ühte niisugust kogunemist nimetab ka Ap 19:39. Sideme küsimus heebrea Piiblis kasutatud Jumala koguduse kujundiga (qehal )el) väljuks liigselt antud teema raamest.

Selle mõiste vähemalt kahepooluselisust aitavad haarata esiteks traditsioonilooline taust, mille kohaselt ekklesia on määratletud õndsuslooliselt ja eshatoloogiliselt. See on siis Jumala kutse ja üleskutse tema poolt kutsutud, kogutud ja enda teenistusse asetatud inimeste kogum. Sellele aspektile viitab ka sõna etümoloogia, kui pöörata tähelepanu ek kaleo tähendusele välja kutsumisena. Iisrael mõistis enda ajaloolist konstitueerimist Jumala poolt Egiptusest välja kutsumise ja kogumise käigus ja selle tulemusena. Nii kaua, seda küll kaunis lühikest aega, kui Jeesuse järgijad võibolla ühe kogumi moodustasid, sai kasutada ka ainsuslikku tähistust (Ap 8:3, Saulus laastas kogudust; 9:31 jm).

Teine poolus on paratamatult sõna ekklesia tehniline tähendus rahvakogunemise näol. Kuid see lisab ka konkreetsuse. Ekklesia on see inimeste hulk, kes tõesti, nähtavalt, kogetavalt ja seega ka vastutavalt kokku on tulnud. Niisuguse reaalse kogunemise näiteks on Ap 2:42. Selles salmis sisaldub tegelikult palju, ja kõik on ühel või teisel viisil seoses Jeesusega. Seetõttu on ekklesia’t vahel kujutatud ka väljendiga nomen actionis, mis tõlgendatuna viitab jumalateenistuslikule kokkutulemisele (1 Kr 14:4,12,23). Paulus on kogudusest rääkides selle topeltmõiste teise pooluse oma tähelepanu keskpunkti asetanud kui ta näeb sõnas ekklesia usklike kohalikku kokkutulekut ja koosolevat tegevust. Kuid ka selle kaudu avaldub oluline Kristuse-kesksus, sest Jeesus Kristus on kokku tulemise ainus põhjus.



7. Kristuses kogutud uus Jumala rahvas

7.1. Pauluse kirjad on tema pastoraalse tegevuse produktid ja tunnistavad paratamatult sellest, kuidas Paulus neis Jeesust ja tema rahvast kokku viis, ühendas, koos nägi. Et ta aga ise seda nii teha sai, tulenes sellest, et ta ise oli Jeesuse poolt kutsutu. Pauluse koguduse mõistmise fookuses on kaks põhimotiivi - Jumala rahvas ja Kristuse ihu.

Kristuse ihu kui juhtmotiiv kujundab kristoloogilise aluse ja raamistuse. Selle valgusel esineb kirik kui Kristusega väga eriliselt kvalifitseeritavas suhtes olevate inimeste osaduskond (1Kr 12:12-30). Kristus on ainus ja seetõttu nii keskne kui ka seda osaduskonda üleüldse konstitueeriv isik. Alles sellele faktile toetuvana võib Kristuse-kesksusest ja temas kokkuvõetavusest rääkida ka kui „teoloogilisest motiivist”.

Jumala rahva motiiv aga seob Kristuse kiriku Jumala õndsusloolise tegevusega ajaloos ning moodustab kiriku kontinuiteedi Vana Liidu Jumala rahvaga tema ajaloos. Siit kujuneb ajalugu läbiv punane lõng. Kui kirikut saab näha uuendatud Jumala rahvana, siis vähemalt alguses oli Jeruusalemm ka selle uue rahva füüsiline keskpunkt.

7.2. Mõlema motiivi ühendajaks on aga Kristusesse ristimise toiming. Ristimises tuleb kristoloogia ja eklesioloogia seesmine side ja teise tulenemine esimesest selgesti esile. Ristimise (Jeesuse nimesse) läbi omandatava (osakssaadava) lõpuaegse õndsuse teema arendab Paulus edasi vähemalt ühes üsna kindlas suunas. Nimelt saab ristimine Pauluse käsitluse kohaselt inimese vahetu ja isikliku sideme aluseks Kristusega. See tähendab üheks saamist, samaseks saamist Kristuse surmaga ja seetõttu ka ülestõusmisega (Rm 6:3-6).

Seesugune uus olemine on eshatoloogiliselt määratletud. Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu (2Kr 5:17). Siin on vana möödunud ja uus on tekkinud. Üksikuid lauseid ei saa ainsana esile tõsta ja teiste vastu välja mängida. Siiski on siin märgata nüansinihet uue osaduskonna ja olemise suunas, milles Jumala uueks loov tegevus kiriku loomise läbi nähtavale tuleb. Kristuses olemine on Kristuse ihus osalemine ning muidugi ka selle jagamine teistega.

Järgmise etapina mahutabki Paulus niisugusena väljendatud Kristuse ihu ja seega ka uue loodu sisse teised rahvad, ning üldise ekklesia kujunemisele oli tee juba suures osas avatud. Seda illustreerib kuulus lõik Gl 3:26-29). Siin nagu ka mitmes muus kohas ulatub Aabrahami pärand ja õnnistus kõikide rahvasteni.

7.3. Kokkuvõtvalt arvan võivat öelda, et Pauluseni ulatunud arengu põhjal, mis ehitas eklesioloogilise mõistmise üles kristoloogiale, s.o. Jeesus Kristuse määravale ja konstitueerivale isikule, ei ole põhjust näha mingit lahutavat vahet üksiku koguduse ja tema pühade ning üldise kristlaskonna, uue loodu kui Kristuse kiriku vahel. Jumala ajaloolise tegevuse läbi rajatud ning Kristuse ihuna esile tulev uus loodu tuleb pühade koguna esile nii Jeruusalemmas, Korintoses kui ka Roomas, olles ilmselt samal ajal kuidagi ka üldine, juutide puhul nagu üks üldine väärisõlipuu ja paganate puhul nagu üks üldine metsõlipuu, olles metsõlipuuna siiski poogitud väärisõlipuu külge ja moodustades ühe taime, ühe loodu, ühe ihu.

1 „...der Auftrag, die vorösterliche von Jesus begonnene endzeitliche Sammlung Israels weiterzuführen - dies freilich in einer neuen Situation, die dadurch geschaffen war, dass Jesus nunmehr durch Gottes handeln als der messianische Herrscher israels manifestiert geworden war” (Roloff, J. Die Kirche im Neuen Testament. NTD Ergänzungsreiche 10. 1993, 60).

 
< Eelmine   Järgmine >