Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Martin Luther arrow Sermon pühast auväärsest ristimise sakramendist
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Sermon pühast auväärsest ristimise sakramendist
Autor: Dr Martin Luther   
esmaspäev, 23 juuli 2007

Dr Martin Lutheri sermon pühast auväärsest ristimise sakramendist (tõlkinud dr Urmas Petti) on saadaval ka PDF vormingus.


Esiteks. Ristimine on kreeka keeles baptismus, ladina keeles mersio, see tähendab, et midagi täiesti vette kastetakse, mis tema üle kokku lööb. Ja kuigi paljudes kohtades pole enam kombeks lapsi ristimisel täiesti vette kasta, vaid neile üksnes käega valatakse ristimisvett, siis ometi peaks see nii olema ja oleks õige, et ristimise sõna järgi laps (või kes iganes ristitakse) täiesti vette vajutataks ja kastetaks ning jälle välja tõmmataks. Sest ilma kahtluseta tuleb ka saksakeelne sõna “ristimine” (Taufe) sõnast “sügavus” (Tiefe), kuna see, kes ristitakse, sügavale vette kastetakse. Seda nõuab ka ristimise tähendus, sest see tähendab, et vana inimene ja patune sündimine lihast ja verest täielikult uputatakse Jumala armu läbi, nagu me edasises kuuleme. Seepärast peaks tähendusele vastavalt toimima ning õige, täiusliku märgi selleks andma.

Teiseks. Ristimine on väline märk või tunnus, mis meid kõikidest ristimata inimestest eristab, et meid selle järgi tuntaks kui Kristuse, meie hertsogi, rahvast, kelle lipu (see tähendab risti) all me lakkamatult võitleme patu vastu. Seepärast peame me kolme asja selles pühas sakramendist tähele panema: märki, tähendust ja usku. Märk seisneb selles, et inimene Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel vette tõugatakse, ent teda ei jäeta sinna, vaid tõstetakse jälle välja. Seepärast nimetatakse teda “ristimisest tõstetud”. Niisiis peavad mõlemad osad märgis sisalduma, sissekastmine ja väljatõstmine.

Kolmandaks. Tähendus on õnnistav patule suremine ja ülestõusmine Jumala armus, et vana inimene, kes pattudes saadakse ja sünnib, seal uputatakse ning uus inimene, kes armus sünnib, välja tuleb ja tõuseb. Seepärast nimetab püha Paulus Ti 3 ristimist uuestisünni pesemiseks, kuna selles pesemises sünnitakse uuesti ja saadakse uuendatud.1 Nagu ka Kristus Jh 3 ütleb: “Kui te ei sünni uuesti veest ja vaimust (s.t. armust), ei pääse te taevariiki.”2 Sest nii nagu emaihust tõuseb ja sünnib laps, kes selle lihaliku sünni läbi on patune inimene ja viha laps3, samamoodi tõuseb ja sünnib ristimisest inimene vaimselt ja on selle sünni läbi armu laps ning õigeksmõistetud inimene. Nii upuvad patud ristimises ja tärkab õigus patu asemel.

Neljandaks. See tähendus ja patu suremine ehk uputamine ei toimu selles elus enne täielikult, kuni inimene ka ihulikult sureb ja täiesti põrmuks kõduneb. Ristimise sakrament või märk sünnib kähku, nagu ta meie silme ees on, aga tähendus, vaimne ristimine, pattude uputamine kestab, kuni me elame ja viiakse alles surmas lõpule. Seal kastetakse inimene tõeliselt ristimisse ja saab teoks see, mida ristimine tähendab. Seepärast pole see terve elu midagi muud kui vaimne ristimine lakkamatult kuni surmani. Ja kes ristitakse, see mõistetakse surma, nagu ütleks preester, kui ta ristib: “Vaata, sa oled patune liha, seepärast uputan ma sinu Jumala nimel ja mõistan su surma sellessamas nimes, et sinuga kõik sinu patud sureksid ja häviksid.” Samamoodi ütleb püha Paulus Rm 6: “Me oleme Kristusega maetud ristimise kaudu surmasse.”4 Ja mida varem inimene sureb peale ristimist, seda varem tema ristimine lõpule viiakse. Sest patt ei lakka mitte täiesti, kuni see ihu elab, mis nii täiesti pattudes on saadud, et patt on tema loomus, nagu prohvet ütleb: “Vaata, pattudes olen ma saadud ja voorusetuses mu ema mind kandis.”5 Seda loomust ei saa teisiti aidata, kui et see sureb ja hävib koos oma patuga. Niisiis pole ristiinimese elu muud, kui alguse tegemine õnnistavaks suremiseks ristimisest hauani. Sest Jumal tahab ta täiesti uueks teha viimsel päeval.

Viiendaks. Samamoodi sünnib ka ristimisest tõusmine kähku; aga tähendus, vaimne sündimine, armu ja õiguse suurenemine algab küll ristimises, kestab aga samuti kuni surmani, isegi kuni viimse päevani. Alles seal viiakse täide, mis ristimisest tõusmine tähendab; seal tõuseme me surmast, pattudest, kõigest kurjast, puhtad ihult ja hingelt, ning elame siis igavesti. Seal tõstetakse meid tegelikult ristimisest ja me sünnime täiuslikult, tõmbame selga surematu elu tõelise ristimissärgi taevas. Sest vaderid, kui nad lapse ristimisest tõstavad, ütleksid justkui: “Vaata, sinu patud on nüüd uputatud, me võtame sind vastu Jumala nimel igavesse, süütusse ellu.” Ja samamoodi tõstavad inglid viimsel päeval välja kõik kristlikult ristitud vagad inimesed ja viivad täide, mida ristimine ja vaderid tähistasid. Nagu ütleb Kristus Mt 24: “Ta saadab välja oma inglid ja need koguvad talle tema valitud neljast tuulest, päikese tõusust loojanguni.”6

Kuuendaks. Sellele ristimisele on juba enne aegu viidatud Noa veeuputuses7, kus terve maailm uputati, välja arvatud Noa oma kolme poja ja nende naistega; need kaheksa inimest päästeti laevas. Et maailma inimesed uputati, tähendab, et ristimises patud uputatakse. Et aga kaheksa laevas koos igatsugu loomadega päästeti, tähendab, et inimene saab ristimise läbi õndsaks, nagu seda püha Peetrus tõlgendab oma teises kirjas.8 Ristimine on aga nüüd palju suurem veeuputus, kui see toonane oli. Sest toona ei uputatud rohkem kui ühe põlvkonna inimesed, aga ristimine uputab siiani terves maailmas Kristuse sünnist kuni viimse päevani kõiksugu inimesi ja on armu veeuputus, nagu too oli viha veeuputus, mida 28. psalmis ette kuulutatakse: “Jumal valmistab uue lakkamatu veeuputuse.”9 Sest kahtlemata ristitakse rohkem inimesi, kui neid veeuputuses uppus.

Seitsmendaks. Sellest järeldub, et on küll tõsi, et inimene, kes tuleb ristimisest, on puhas ja ilma patuta, täiesti süütu. Aga paljud ei mõista seda õigesti arvates, et mingit pattu enam pole ja muutuvad laisaks ning hooletuks patuse loomuse surmamisel. Samamoodi nagu mõned teevad, kui nad pihtinud on. Sest nagu ülal öeldud10, seda peab õigesti mõistma ja teadma, et meie liha, kuni see siin elab, on loomu poolest kuri ja patune. Et teda aidata, mõtles Jumal välja sellise nõu, et ta tema täiesti uuesti teiseks loob, nagu Jr 1711 viitab: kuna pottsepal astja ei õnnestunud, lükkas ta selle jälle savihunnikuks ja sõtkus ning tegi seejärel teise astja, mis talle meeldis. Samamoodi (ütleb Jumal) olete teie minu kätes. Esimeses sünnis pole me keegi õnnestunud. Seepärast lükkab ta meid jälle põrmu surma läbi12 ja teeb meid uuesti viimsel päeval, et me siis oleksime õnnestunud ja ilma patuta. Seda nõu alustab ta ristimises, mis tähendab surma ja ülestõusmist viimsel päeval, nagu öeldud.13 Ja seepärast on selle sakramendi tähenduse või märgi poolest patud inimesega juba surnud ja ta ise üles tõusnud ning sakrament teostunud; aga sakramendi töö, see tähendab surm ja ülestõusmine viimsel päeval, pole veel täiesti teostunud, need seisavad veel ees.

Kaheksandaks. Sakramendi poolest on niisiis inimene täiesti puhas ja süütu. Sellega pole midagi muud öeldud, kui et tal on Jumala märk, ristimine, millega viidatakse, et tema patud peavad surnud olema ja ka tema ise armus surema ning viimsel päeval üles tõusma, et siis puhtalt, ilma patuta, süütult igavesti elada. Sakramendi poolest on see niisiis tõsi, et ta on patuta ja süütu. Aga kuna see veel pole täide viidud ja ta veel elab patuses lihas, siis pole ta siiski ei patuta ega puhas, vaid üksnes alustanud puhtaks ja süütuks saamist. Seepärast tõstavad loomulikud patused himud pead, kui inimene täisealiseks saab: viha, liiderlikkus, meelelisus, ihnsus, kõrkus. Ühtegi neist poleks, kui kõik patud oleksid sakramendis uputatud ja surnud. Need on üksnes uputamisele määratud surma ja ülestõusmise läbi viimsel päeval. Seepärast kaebab püha Paulus Rm 714 ja kõik pühakud koos temaga, et nad on patused ja neil on patt loomuses, kuigi nad olid ristitud ja pühad. Seepärast, et loomulikud patused himud alati pead tõstavad, kuni me elame.

Üheksandaks. Nüüd võid sa ütelda: mis kasu on mul siis ristimisest, kui see täielikult ei kustuta ega kõrvalda patte? Siin sõltub asi õigest ristimise sakramendi mõistmisest ja taipamisest. Auväärsest ristimise sakramendist on see kasu, et Jumal end selles sinuga ühendab ja sinuga üheks saab armulises, lohutavas liidus.

Esiteks alistud sa talle ristimise sakramendis ja tema tähenduses, see tähendab, et sa ihaldad koos pattudega surra ja viimsel päeval uueks tehtud saada, nagu sakrament viitab (nagu öeldud). Jumal võtab selle sinult vastu ja laseb sind ristida ning alustab sellest tunnist sinu uueks tegemist, valab sinusse oma armu ja Püha Vaimu, mis hakkab sinu loomust ja pattu surmama ning sind valmistama suremiseks ning ülestõusmiseks viimsel päeval.

Teiseks kohustud sa nõnda ka jääma ning üha enam ja enam oma patte surmama, kuni sa elad, kuni surmani. Ka selle võtab Jumal vastu ja harjutab sind terve su elu jooksul paljude heade tegude ja mitmesuguste kannatustega. Sellega teeb ta seda, mida sa ristimises ihaldasid, nimelt, et sa tahtsid pattudest lahti saada, surra ja üles tõusta viimsel päeval ja nõnda ristimise täide viia. Seepärast me loeme ja näeme, kuidas ta oma armsaid pühakuid igati lasi piinata ja palju kannatada, et nad vaid kiiresti tapetuna ristimise sakramendi täidaksid, sureksid ja uueneksid. Sest kus see ei sünni ja meil pole kannatusi ega harjutusi, seal võidab kuri loomus inimese, teeb tema ristimise kasutuks ja ta langeb tagasi pattudesse, jääb vanaks inimeseks, nagu enne.

Kümnendaks. Kuni nüüd sinu selline ühendus Jumalaga püsib, osutab Jumal sulle omakorda armu ja ühendab end sinuga. Ta ei arvesta sinu patte, mis peale ristimist sinu loomuses on, ta ei vaata nende peale ega nea sind nende pärast; ta on rahul sellega ja tal on hea meel, et sa pidevalt harjutad ja püüad neid surmata ning oma surmaga neist lahti saada. Kui ka kurjad mõtted või himud pead tõstavad, isegi kui sa kohati patustad ning langed, kui sa ometi jälle üles tõused ning jälle liitu astud, siis on nad selle sakramendi ja liidu väel juba kustutatud, nagu püha Paulus Rm 8 ütleb: “Loomulik kuri patune kalduvus ei hukuta kedagi, kes Kristusesse usub, kui nad seda ei järgi ega sellega nõustu.”15 Ja püha evangelist Johannes ütleb oma kirjas: “Ja kui keegi langeb pattudesse, siis on meil eestkostja Jumala ees, Jeesus Kristus, kes on saanud meie patu andeksanniks.”16 Kõik see sünnib ristimises. Seal antakse meile Kristus, nagu me kuuleme järgmises sermonis.17

Üheteistkümnendaks. Kui nüüd seda liitu poleks ja Jumal halastavalt läbi sõrmede ei vaataks, siis poleks ükski patt nii väike, et ta meid hukatusse ei saadaks; sest Jumala kohus ei talu mingit pattu. Seepärast pole suuremat lohutust maa peal kui ristimine, millega me armu ja halastuse otsuse alla astume, mis patu üle kohut ei mõista, vaid seda paljude harjutustega välja ajab. Nõnda ütleb ka püha Augustinus oma sügavmõttelises lauses: “Patt antakse ristimises täiesti andeks mitte nõnda, et seda enam pole, vaid et seda ei arvestata.”18 See on, nagu tahaks ta öelda: patt jääb küll kuni surmani meie lihasse ja tõstab lakkamatult pead, aga kuni me sellega ei nõustu ega sellesse takerdu, on ristimises korraldatud, et see ei saada hukatusse ega ole kahjulik, vaid seda kõrvaldatakse igapäevaselt üha enam ja enam kuni surmani. Seepärast ei pea keegi kohkuma, kui ta eneses kurja lõbu ja meelt tunneb, ega masenduma, kui ta juba on langenud, vaid oma ristimisele mõtlema ja end sellega rõõmsalt lohutama, et Jumal on end selles sidunud talle tema pattu surmama ja mitte needuseks arvestama, kui ta sellega ei nõustu ega sellesse takerdu. Ka ei tohi neidsamu raevukaid mõtteid või himusid, isegi langemist pidada põhjuseks meeleheiteks, vaid Jumala manitsuseks, et inimene mõtleks oma ristimisele, mida ta seal lubas, et ta Jumala armu poole hüüaks ja end harjutaks võitlemises pattude vastu, isegi surma igatseks, et ta patust lahti saaks.

Kaheteistkümnendaks. Siin tuleb nüüd selle sakramendi kolmandat osa käsitleda, milleks on usk. See tähendab, et kõike seda kindlasti usutakse, et sakrament mitte üksnes ei tähista surma ja ülestõusmist viimsel päeval, mille läbi inimene uueks saab igavesti patuta elamiseks, vaid et see kindlasti sedasama ka hakatab ning põhjustab ning meid Jumalaga ühendab. Et me tahame surmani pattu surmata ja selle vastu võidelda ja tema omakorda tahab meid hoida ning meiega armuliselt toimida ega mõista meie üle rangelt kohut selle eest, et me pole patuta selles elus, kuni me surma läbi puhtaks saame. Nii sa mõistad, kuidas inimene süütuks, puhtaks ja patutuks saab ristimises ning ometi jääb täis paljusid kurjasid kalduvusi. Teda hüütakse selles mõttes puhtaks, et ta on hakanud puhtaks saama ja et tal on selle puhtuse kohta märk ning liit ja et ta peab üha enam puhtamaks muutuma. Sellepärast ei arvesta Jumal tema varasemat ebapuhtust, ta on niisiis enam Jumala armulise arvestuse kui oma olemuse poolest puhas, nagu prohvet ütleb Ps 31: “Õndsad on need, kellele nende patt andeks on antud. Õnnis on inimene, kellele Jumal ei arvesta tema pattu.”19 Selline usk on kõige vajalikum, sest see on kõige lohutuse alus. Kellel seda pole, peab meelt heitma pattudes, sest patt, mis säilib peale ristimist, teeb kõik head teod ebapuhtaks Jumala ees. Seepärast peab täiesti julgelt ja vabalt ristimisest kinni hoidma ning sellega kõikide pattude ja südametunnistuse piinade vastu astuma ning alandlikult ütlema: ma tean küll väga hästi, et mul pole ühtegi puhast tegu. Aga ma olen ju ristitud, millega minu Jumal, kes ei saa valetada, on lubanud minu pattu mitte arvestada, vaid seda surmata ja kustutada.

Kolmeteistkümnendaks. Niisiis mõistame me nüüd, et meie ristimises saavutatud süütust nõnda üksnes jumaliku halastuse pärast kutsutakse, mis sellega alustas ja kannatlikult pattu talub ning meie poole vaatab, nagu poleks meil pattu. Sellest lähtuvalt mõistetakse ka, miks kristlasi Pühakirjas nimetatakse halastuse lasteks20, armu rahvaks21 ja Jumala hea tahte inimesteks22. Seda sellepärast, et nad on hakanud ristimise läbi puhtaks saama, et neid Jumala halastuse tõttu ei mõisteta hukka säilinud patu pärast, kuni nad surmas ja viimsel päeval täiesti puhtaks saavad, nagu ristimine oma märgiga viitab. Seepärast on see suur eksitus, kui nad arvavad, et nad on ristimisega täiesti puhtaks saanud. Nad elavad mõistmatuses ega surma pattu, nad ei taha lasta sellel patt olla, teevad südame kõvaks ja hävitavad nõnda oma ristimise. Nad jäävad üksnes mõnede väliste tegude külge rippuma, mille all kõrkus, viha ja muud loomulikud pahed, mida nad tähele ei pane, üksnes tugevamaks ja suuremaks muutuvad. Ei, nii see pole. Patust kurja himu tuleb mõista tõelise patuna. Et see aga kahjutu on, see tuleb kirjutada Jumal armu arvele, kes seda ei arvesta. Ometi nõnda, et selle vastu paljude harjutuste ja kannatustega võideldakse, viimselt aga surmaga surmatakse. Kes seda ei tee, sellele ei anta ka andeks. Sellepärast, et nad ei järgi ristimist ja sellega seotud lepingut ning takistavad Jumala ja ristimise alustatud tööd.

Neljateistkümnendaks. Samasugused on ka need, kes arvavad oma patte hüvitusega kustutavat ning kõrvaldavat. Nad lähevad isegi nii kaugele, et ei pane enam ristimist tähelegi, nagu poleks neil ristimist rohkem vaja, kui et neid sellest välja tõsteti. Nad ei tea, et sellel on vägi terve elu jooksul kuni surmani, isegi viimsel päeval, nagu ülal öeldud23. Seepärast arvavad nad, et peavad midagi muud leidma pattude kõrvaldamiseks, nimelt teod. Sellega valmistavad nad nii endale kui kõikidele teistele kurja, kohkunud ja ebakindla südametunnistuse, hirmu surma ees, ja ei tea, kuidas nende seis Jumalaga on. Nad mõtlevad, et ristimine on nüüd patu kaudu kaduma läinud ja sellest pole enam kasu. Hoia end sellisest arvamusest iga hinna eest! Sest nagu öeldud: kui keegi on pattu langenud, siis mõelgu ta kõige tugevamalt oma ristimise peale, kuidas Jumal selles lubas kõik patud andeks anda, kui ta nende vastu võitleb surmani. Seda tõde ning Jumala lubadust tuleb rõõmsalt usaldada, siis on ristimisel jälle toime ja vägi, siis on süda jälle rahus ja rõõmus mitte oma teo või hüvituse, vaid Jumala halastuse pärast, mis talle ristimises igaveseks lubati. Sellest usust tuleb kinni hoida nõnda, et kui ka kõik loodu ja kõik patud talle korraga kallale tuleksid, ta ikkagi selle küljes ripuks. Tuleb tähele panna, et kes sellest laseb end loobuma sundida, teeb Jumalast valetaja tema lubadustes ristimise sakramendis.

Viieteistkümnendaks. Selle usu vastu võitleb kurat kõige enam. Kui ta selle kummutab, siis on ta võitnud. Sest ka meeleparanduse sakramendi, millest varem juttu oli24, alus on ristimise sakramendis. Sest patud antakse andeks üksnes neile, kes on ristitud, see tähendab, kellele Jumal on lubanud patud andeks anda. Nõnda et meeleparanduse sakrament uuendab ristimise sakramendi ja viitab sellele, nagu ütleks preester absolutsioonis: “Vaata, Jumal on sulle sinu patud nüüd andeks andnud, nagu ta sulle varem ristimises lubas ja on mind käskinud seda kuulutada võtmete meelevallas. Ja nüüd tuled sa jälle ristimise toime ja olemuse juurde. Kui sa usud, siis sul on.25 Kui sa kahtled, siis oled sa kadunud.” Niisiis leiame meie, et ristimist takistatakse küll patuga tema töös, see tähendab patu andeksannis ja surmamises, aga see hävitatakse üksnes tema töö uskmatuses. Ja usk kõrvaldab jälle selle tema töö takistuse, nii et kõik sõltub usust. Ja kui ma seda täiesti selgelt püüan öelda, siis on pattude andeksandmine ning pattude kõrvaldamine või väljaajamine erinevad asjad. Pattude andeksanni saavutab usk, olgugi et need pole täiesti väljaaetud. Aga pattude väljaajamine on harjutamine pattude vastu ja viimaks suremine. Seal hävib patt täielikult. Mõlemad on aga ristimise tulemus, nagu apostel heebrealastele kirjutab, kes olid ometi ristitud ja nende patud andeks antud, et nad peavad patud maha panema, mis neid takistavad.26 Sest nii kaua kui ma usun, et Jumal ei arvesta minu pattu, nii kaua on ristimine jõus ja patud andeks antud, kuigi nad veel säilivad suures osas. Sellele järgneb väljaajamine kannatuste, surma jne. läbi. See ongi artikkel, mida me tunnistame öeldes: mina usun Pühasse Vaimusse, pattude andeksandmisse jne. See puudutab eriliselt ristimist, milles sünnib andeksand Jumala lepingu tõttu meiega. Seepärast ei tohi selles andeksannis kahelda.

Kuueteistkümnendaks. Niisiis järeldub, et ristimine teeb kõik kannatused ja eriti surma kasulikuks ning vajalikuks, kuna need vaid ristimise tööd, see tähendab pattude surmamist, abistama peavad. Sest see ei saa teisiti sündida: kes tahab ristimisele vastavalt toimida ning pattudest lahti saada, see peab surema. Aga patt ei sure meelsasti, seepärast teeb ta surma nii kibedaks ja hirmuäratavaks. Jumal aga on nii armuline ja vägev, et ta patu, mis surma tõi, tema enda tööga (surmaga) jälle välja ajab. Leidub palju inimesi, kes tahavad elada nõnda, et saada vagaks ning ütlevad, et nad oleksid meelsasti vagad. Selleks pole aga lühemat viisi või teed, kui läbi ristimise ja ristimise töö, mis on kannatamine ja suremine. Kuni nad seda ei taha, on see märk sellest, et nad ei tea ega arva õigesti, kuidas vagaks saada. Sellepärast on Jumal seadnud mitmed seisused, milles peab harjutama ja kannatamist õppima. Ühtedele abieluseisuse, teistele vaimuliku, kolmandatele valitsejate seisuse. Ja ta on kõikidel käskinud tööd ja vaeva näha, et liha surmataks ja surmaga harjutaks. Sest kõikidele nendele, kes on ristitud, on ristimine selle elu rahu, mugavuse ja õdususe millekski täiesti mürgiseks teinud, kuna see takistab tema tööd. Sest selles ei õpi keegi kannatama, meelsasti surema, pattudest lahti saama ning ristimist järgima, vaid kasvab üksnes selle elu armastus ja igavese elu kohutavus, surmahirm ja põgenemine pattude kõrvaldamise eest.

Seitsmeteistkümnendaks. Nüüd vaata inimeste elu: palju on neid, kes paastuvad, palvetavad, palverändavad ja sarnaseid harjutusi harrastavad, millega nad arvavad palju teeneid koguvat ja taevas kõrgel kohal istuvat, aga nad ei õpi enam kunagi oma kurje ebavooruseid surmama. Paastumine ja kõik harjutused tuleb sellele suunata, et nad vana Aadamat, patust loomust alla suruksid ja teda harjutaksid loobuma kõigest, mis selles elus on ihaldatavat ja nõnda teda igapäevaselt enam ja enam valmistaksid surmaks, et ristimine täide viia. Ja kõikide nende harjutuste ning pingutuste mõõduks tuleb võtta mitte arv ega suurus, vaid ristimise nõudmine. See tähendab, et igaüks peaks sellise harjutuse ja nii palju enda peale võtma, milline ja kui palju talle kasulik ning hea on selleks, et patust loomust alla suruda ja surma saata. Seda peab ka vähendama või suurendama vastavalt sellele, kas patud vähenevad või suurenevad. Selle asemel annavad nad hoogu juurde ning koormavad ennast ühe ja teisega, kord teevad nad seda nii, siis jälle teisiti, üksnes teo ilme ja välimuse järgi; seejärel hülgavad selle jälle kiiresti ja muutuvad nõnda nii ebapüsivaks, et neist iial midagi ei saa. Mõned vaevavad selle kallal pead ja rikuvad oma loomuse, nõnda et sellest pole kasu ei neile endile ega teistele. See on kõik selle õpetuse vili, mis meid on vallanud, et me arvame end pärast kahetsust või ristimist ilma patuta olevat ja häid tegusid mitte pattude kõrvaldamiseks, vaid vabalt enese jaoks või tehtud pattude hüvitamiseks suures hulgas koguvat. Selles aitavad kaasa jutlustajad, kes armsate pühakute legende ja tegusid targalt ei jutlusta ning nendest üldise eeskuju teevad. Sellesse lõksu langevad mõistmatud ja põhjustavad pühakute eeskujust oma riknemise. Jumal on igale pühakule andnud tema erilise viisi ja armu oma ristimist täide viia; ristimise enda aga koos selle tähendusega kõikidele ühiseks mõõduks seadnud, et igaüks oma seisuses järele katsuks, milline viis talle kõige paremini sobib ristimise täideviimiseks, see tähendab patu surmamiseks ja suremiseks. Seda selleks, et Kristuse ike oleks kerge ja meeldiv ning see ei sünniks mitte ängistuse ja murega, nagu sellest kõneleb Saalomon: “Rumalate teod vaevavad neid üksnes, kuna nad ei tea teed linna.”27 Sest nii nagu need on ängistatud, kes linna tahavad ja teed ei leia, samamoodi on nende nimetatutega: kogu nende elu ja töö on neile hapu ning nad ei saavuta ometi mitte midagi.

Kaheksateistkümnendaks. Siia kuulub nüüd see üldine küsimus, kas ristimine ja tõotused, mis me seal Jumalale andsime, on enam või suuremad, kui kasinuse, preesterluse ja vaimuliku seisuse tõotused. Ristimine on ju ühine kõigile kristlastele ning ometi arvatakse, et vaimulikel on midagi erilist ja kõrgemat. Vastus on eelöeldust kergelt leitav, sest ristimises tõotame me kõik samamoodi ühte asja: pattu surmata ja pühaks saada Jumala toimimise ja armu läbi, kellele me ennast anname ja ohverdame, nagu savi pottsepale, ja seal pole keegi teisest parem. Aga sedasama ristimist täide viia, et patt surmatakse, selleks pole mitte üks viis või seisus. Seepärast ma ütlesin, et igaüks peab ise järele katsuma, millises seisuses ta parimal viisil suudab pattu surmata ja loomust alla suruda. Niisiis on tõsi, et pole kõrgemat, paremat ega suuremat tõotust kui ristimise tõotus. Mida enamat saaks tõotada, kui et kõik patud välja aetakse, surrakse, seda elu vihatakse ning pühaks saadakse? Sellele tõotusele lisaks võib aga inimene end küll siduda ühe seisusega, mis talle on sobiv ja edendav ristimise lõpuleviimiseks. Nii nagu siis, kui kaks lähevad samasse linna võib üks valida jalgraja, teine maantee, nagu neile paremini meeldib. Niisiis, kes end seob abieluseisusega, see rändab selle seisuse vaevades ja kannatustes. Selles koormab ta oma loomuse, et see armastuse ja kannatusega harjuks, pattu väldiks ja ennast parimal viisil surmaks valmistaks, mida ta nii hästi ei suudaks väljaspool seda seisust. Kes aga rohkem kannatusi otsib ja paljude harjutustega ennast tahab kiirelt surmaks valmistada ja oma ristimise töö peagi lõpetada, see sidugu end kasinuse tõotuse või vaimuliku orduga. Sest vaimulik seisus, kui seda õigesti mõistetakse, siis peab see täis olema kannatusi ja piinasid, et selles oleks rohkem ristimise harjutamist kui abieluseisuses ja sellise piina läbi kiiresti valmistutaks rõõmsalt surma vastu võtma ja nõnda tema ristimine lõpule jõuaks. Sellest seisusest on veel üks kõrgem: ülemaseisus vaimulikus valitsuses, nagu piiskop, preester jne. Need peavad kannatuste ja tegudega igal tunnil täiesti valmis olema surmaks, valmis mitte üksnes iseenda, vaid ka nende pärast, kes neile alluvad, surema. Siiski ei tohi kõikides nendes seisustes ometi mõõtu unustada, nagu ülal öeldud28, et harjutust üksnes patu väljaajamiseks peetakse ja mitte tegude hulka või suurust taga ei aeta. Ent kahjuks nii nagu me ristimise unustanud oleme ja mida see tähendab, mida me selles tõotasime ja kuidas me selle teos rändame ja tema sihile peame jõudma, samamoodi oleme ka teed selleks ja seisused unustanud, ja ei tea enam üldse, milleks need seisused on seatud või kuidas end nendes ülal tuleb pidada ristimise täitmiseks. Sellest on toretsemine saanud ja üksnes ilmalik näivus vaevalt üle jäänud, nagu Jesaja ütleb: “Sinu hõbedast on räbu saanud ja sinu vein on vesiseks muutunud.”29 Olgu Jumal armuline! Aamen.

Üheksateistkümnendaks. Kui aga ristimise püha sakrament on selline suur, armuline ja lohutav asi, siis tuleb täie tõsidusega tähele panna, et Jumalat selle eest südamlikult ja rõõmsalt lakkamatult tänatakse, kiidetakse ja austatakse. Sest ma kardan, et me oma tänamatuse tõttu oleme pimedaks jäänud, oleme vääritud olnud selle armu taipamiseks. Ja et terve maailm on olnud täis ristimist ja Jumala armu ning veelgi on, meie aga oleme eksitatud iseenese ängistavate tegude, seejärel indulgentside ja muude sarnaste valede lohutuste juurde. Me oleme arvanud, et ei tohi Jumalat enne usaldada, kuni me vagad ning küllalt andnud oleme patu eest, nagu tahaksime me talt tema armu osta või selle eest maksta. Tõesti, kes Jumala armu ei pea selliseks, et ta tema kui patuse vastu võtab ning õndsaks teeb, ja üksnes tema kohtu peale mõtleb, sellele ei ole Jumal iial rõõmustuseks, ta ei suuda teda ei armastada ega kiita. Aga kui me kuuleme, et ta ristimise liidus meid patuseid vastu võtab, säästab ja meid puhtaks teeb päevast päeva, ja seda kindlasti usume, siis peab süda rõõmsaks muutuma, Jumalat armastama ja kiitma. Nõnda nagu ta prohveti läbi ütleb: “Ma tahan teid säästa, nagu isa oma last.”30 Seepärast on hädavajalik, et kõrgekskiidetud majesteeti, kes meie vaeste neetud ussikeste vastu sellist armulikkust ja halastus üles on näidanud, tänatakse ja tema tegu, nagu see on, ülistatakse ja taibatakse.

Kahekümnendaks. Seejuures peame me aga ka tähele panema, et vale kindlustunne sisse ei murraks ega iseendast ütleks: “Kui ristimine on nii armuline ja suur asi, et Jumal ei arvesta meile pattu, ja niipea kui me jälle pöördume patust on kõik asjad korras ristimise väes, siis tahan ma esialgu elada ja tegutseda oma tahte kohaselt ning kunagi hiljem või alles surivoodil oma ristimisele mõtelda ja Jumalale tema liitu meenutada ja siis oma ristimise täide viia.” Jah, ristimine on tõesti nii suur asi, et kui sa pattudest pöördud ja ristimise liidu poole hüüad, on sinu patud andeks antud. Vaata aga, kui sa nii jultunult ja vallatult patustad armu vastu, et sind ei tabaks kohus enne pöördumist, nõnda et kui sa siis ka tahad ristimist uskuda või seda usaldada, sinu katsumus Jumala tahte läbi nii suureks ei kasvaks, et usk enam püsida ei suuda. Sest kui juba need vaevalt püsivad, kes ei patusta või üksnes nõrkusest langevad31, mis saab sinu jultumusest, mis armu kiusab ja pilkab? Seepärast rännakem kartusega, et me Jumala armu rikkust kindla usuga hoiame ja tema halastust rõõmsalt täname alati ja igavesti. Aamen.





Tõlkinud Urmas Petti

1 Ti 3,5.

2 Jh 3,5.

3 Vrd Ef 2,3.

4 Rm 6,4.

5 Ps 51,7.

6 Mt 24,31.

7 Vrd 1Ms 7.

8 1Pt 3,20j; 2Pt 2,5.

9 Ps 29,10.

10 Vt Neljandaks.

11 Jr 18,4-6.

12 Vrd 1Ms 3,19.

13 Vt Kolmandaks.

14 Rm 7,18.

15 Rm 8,1.

16 1Jh 2,1j.

17 Ein Sermon von dem hochwürdigen Sakrament des heiligen wahren Leichnams Christi und von den Bruderschaften.

18 De nuptiis et concupiscentia 1,25,28; MPL 44,429j.

19 Ps 32,1.

20 Vrd Ef 5,1.9(?).

21 Vrd 1Pt 2,9j.

22 Vrd Lk 2,14.

23 Vt Kolmeteistkümnendaks.

24 Ein Sermon vom Sakrament der Busse.

25 Vrd Js 7,9.

26 Hb 12,1.

27 Kg 10,15.

28 Vt Seitsmeteistkümnendaks.

29 Js 1,22.

30 Ml 3,17.

31 Vrd 1Pt 4,18.

 

 
< Eelmine   Järgmine >