Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Grigorios Papathomas: Kristus kui Kiriku alus
Autor: Grigorios Papathomas   
teisipäev, 29 mai 2007

GRIGORIOS PAPATHOMAS, prof. hdr. arhim.

Kristus kui Kiriku alus



Ettekanne Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teoloogilistel kõnelustel 18. aprillil 2007 Tallinnas



Sissejuhatus

Kogu Piiblis – nii Vanas kui Uues Testamendis – kirjutatust järeldub tervikuna, et Kiriku aluseks on Kristus. Sedasama suunda järgivad ka kõik Kirikuisad järgnevatel sajanditel. Ainult et see on tõde mis igal ajastul on olnud mitte üksnes etteantud, vaid ka taganõutav, sest Kiriku püüded ei ole seisnenud mitte üksnes antu säilitamises, vaid ka püüdes jõuda välja sellesama läbi sajandite taganõutuni ehk siis selleni, et Kristus jääks alati Kiriku aluskiviks, kõigi kristlaste ühiseks ja ainsaks ühtsuse märgiks ja ühinemispaigaks.

Kristus ei ole ainult Kiriku alus, vaid ka ühendussild loodu ja mitteloodu vahel. Teisiti öelduna on Kristus see, kes ühendab Kiriku sees Püha Kolmainu elu loodu eluga sellisel moel, et ka kahel ülejäänud Püha Kolmainu isikul, nii nagu Kristusel endalgi, on Kiriku elus täita oma osa. Siit järeldub, et meie poolt uuritav teema “Kristus ja Kirik” asetub hoopis laiemasse tegelikkusesse, milleks on “Püha Kolmainus ja Kirik”. Viimane näitab meile 1) seda, mil moel on Kristus Kiriku aluseks ja 2) seda, mil moel on Püha Kolmainus Kirikus kohal ühtse tervikuna ja Kolmainuse iga isiku näol eraldi.

Sellisesse kahetasandilisse uurimusse juhib meid oma määratluse poolest meie poolt käsitletav teema “Kristus ja Kirik”, jäädes alati esmaseks ja peamiseks teemaks nii teoloogias kui eklesioloogias.



1. Kristus kui Kiriku alus

Kirik kasvas välja loomulikul viisil juutide lootustest, mida Kristus nendega jagas ja kinnitas oma õpetuse ning eelkõige oma tegude ja elu kaudu. Nendeks lootusteks oli see, et Jumala rahvas, kes oli kord laiali pillatud, saab ajaloo “viimasel päeval” kutsutud kokku ühte paika ja et see moodustab ühtse terviku ümber Messia isiku, kel oli palju erisuguseid nimetusi. Jesaja nimetab Teda ühes kohas “Jumala Pojaks”, kes on see, kes võtab maailma patud enese peale. Mõnes teises kohas, nagu näiteks ilmutuslikus kirjanduses ja peamiselt alates prohvet Taanielist ning hiljem, nimetatakse Teda “Inimese Pojaks”. Neid nimetusi, millega juudid tähistasid Messiat, kasutas Issand iseenda kohta, samastades end sel moel sellesama viimse aja Messiaga, kellest pidi saama laialipillatud Jumala rahva kokkukogumise kese. Sellest tulenevalt ongi Johannese evangeeliumis kõik sedalaadi ideed niivõrd suure põhjalikkusega välja arendatud. Nende keskmes on nägemus Inimese Pojast kui sellest, kes koondab eneses paljusid, ja peamiselt just sellest, kes annab oma Ihu Jumala rahvale toiduks, et neist saaks üks tervik. Johannese evangeeliumis on väga tugevasti esile toodud just eshatoloogilise koondumise mõiste. Samalaadseid viiteid leiame ka apostel Pauluse kirjadest, mis tuginevad lootustele, mida Issand ise enese suhtes andis. Nõnda areneski välja kindel usk sellesse, et kõik, kes usuvad Kristuse sisse ja saavad ristimise ja jumaliku armulaua salasuse (sakramendi) kaudu Tema Ihuga ühendatud, ongi need, kes moodustavad Jumala rahva ja kes on selleks kokku tulnud.

Eelnevast tuleb välja, et Kiriku olemasolu on eshatoloogiline tegelikkus. Kuna seejuures, ja eriti pärast Kristuse ülestõusmist ning veel enam pärast Nelipühi usuti, et viimased ajad on tunginud juba maailma aegadesse, siis oldi seisukohal et see messialik eshatoloogiline Kogudus on saanud juba praegu erinevais paigus tegelikkuseks nii mitmel korral, kui seesama laiali pillatud Jumala rahvas on Jumala nimel kokku tulnud – iseäranis selleks, et pühitseda jumalikku euharistiat, mis kujutab endast paljude ühendumist ühe Messia sees ja sellest tulenevalt eshatoloogilise Koguduse teostumist. See on alus, mille peale on üles ehitatud õpetus Kirikust ja mis on laialipillatud Jumala rahva ajalooline kogemus, kes koguneb ümber Kristuse isiku, kelle sees ta leiab oma ühtsuse. Sellest eklesioloogia lähtubki ja areneb pärast apostlikku ajastut, peamiselt 2. sajandil, koos selliste kirikuisade õpetusega nagu Antiookia Ignatius, koos Johannese ja Pauluse Jumala rahva kogunemise eklesioloogiaga, mis võetakse mitte ainult omaks, vaid mis saab ka kogu eklesioloogia aluseks.

Nõnda avaldub püha Ignatiuse puhul Kiriku mõiste peamiselt Eshatoloogilise Koguduse kokkutulemisena ning Ignatius läheb selle kogunemise üksikasjalikuma kirjeldamisega veelgi sügavamale. Apostel Pauluse puhul ei ole asi kogunemise ülesehitust puudutavas osas veel täiesti välja kujunenud ja meile on edasi antud üksnes Koguduse ülesehituse üldised jooned. Näiteks on selgelt näha, et Kogudus koosneb nendest kes on Koguduse eesotsas ja juhivad jumaliku armulauateenistuse läbiviimist ning nendest kes neile vastavad, üteldes “aamen”. Juba apostel Pauluse 1. kirjas korinlastele on tegu esmase vaimulikkonna ja rahva eristamisega üksteisest.

Ignatiuse puhul on aga tegemist juba selle selgema väljakujunemisega, kus ei eristata üksnes vaimulikkonda rahvast, vaid ka vaimulikkonna siseselt eristatakse teistest seda “ühte”, kes juhib euharistilist kogunemist ja keda Ignatius nimetab piiskopiks, preestreid, kes teda ümbritsevad, ja diakoneid, kes seovad seda vaimulike kogu rahvaga, kes on tulnud kokku ümber piiskopi isiku. See tähendab, et meil on tegemist sellesama Jumala rahva ümber Kristuse isiku kogunemise eshatoloogilise kujundi ülekandmisega, mida me näeme nüüd juba kujutatuna läbi eeltoodud kiriklike ametite. Seesama asjaolu on ühtlasi aluseks kogu Kiriku ülesehitusele.

Piiskop on see kese, kelle ümber koondub Jumala rahvas. “Seal, kus on piiskop, seal olgu ka rahvas. Just nagu seal, kus iganes on Kristus, on ka katoolne Kirik.” See tähendab, et nii nagu Jumala rahvas koondub ümber Kristuse, nõnda peab ka terve kogudus – kõik kogukonna liikmed – koonduma ümber piiskopi.

Piiskoppi ümbritseb preestrite “kogu”, nagu Ignatius seda nimetab, mis on sellesama apostlite kogu ikoon, kes on eshatoloogilises Koguduses Iisraeli suguharude Kohtumõistja: “Viimsel Päeval istute te kaheteistkümne aujärje peale, mõistes kohut kaheteistkümne Iisraeli suguharu üle.” See tähendab, et Kristus – Messias – ei tule viimselpäeval üksinda, ilma et Ta oleks ümbritsetud kaheteistkümnest apostlist. See on väga oluline asjaolu, sest need kaksteistkümmend said Kristuse poolt välja valitud mitte lihtsalt kui apostlid, kelle Ta saatis evangeeliumi kuulutama, vaid nad said välja valitud just selle eshatoloogilise tagamõttega, et nad hakkavad ümbritsema Kristuse isikut ja et apostlite läbi saaks viimselpäeval teoks kohtumõistmine Iisraeli ja maailma üle. Kui meil on viimsete aegade – eshatoloogilise Koguduse – ikoon, siis ei piisa sellest, et meil on seal ainuüksi Kristuse kuju, vaid seal peavad olema kujutatud ka kaksteist apostlit, kes vastavalt Ilmutusraamatule on eshatoloogilise Koguduse aluskivid.

Sellest tuleneb, et vastavalt Ignatiuse õpetusele kujutatakse piiskoppi ümbritsevate preestrite näol apostleid. Kuna piiskop on see, kes mõistab maailma üle kohut või ühendab maailma Jumal-Isa nimel ja mitte lihtsalt nagu Kristus, siis seetõttu ongi Ignatiuse jaoks Jumal see, keda on kujutatud piiskopi isikus, kes on “Jumala kuju Jumala kohal”. Siit on näha, et meil on tegemist tüpoloogilise eklesioloogiaga eshatoloogilise tegelikkuse ennetava kättejõudmise mõttes. Siit nähtub, et Kiriku tegelik olemus ei ole üksnes see, mis ta on ajaloos, vaid hoopis see, mis ta saab olema aegade lõpul, olles seega tuleva ajastu tegelikkus, mis ilmub ennetavalt ja on kogetav kõikjal kus toimetatakse jumalikku euharistiat. Seega on eshatoloogilise Koguduse kujutamiseks rahva kokkutulemine hädavajalik, nagu ka selle ühe tüpoloogilise isiku kohalolek, kes kehastab Isa või Kristust ja on ümbritsetud kaheteistkümnest apostlist. Seega vastavalt eshatoloogilisele kujundile (ja sel on oluline tähendus kõnealusel ajastul (2. sajand), sest hiljem eklesioloogia muutub), ammutab Kirik oma identiteedi sellest, mis saab olema tulevikus. See tähendab, et ta kujutab tulevikus toimuvat.



2. Kiriku kolmainulik mõõde

Kirik on tegelikkus, mis saab alguse Pühast Kolmainust, lähtudes Jumalast endast. Kirik on Isa tahte tulemus. See on ühe tahte tulemus, mis on Püha Kolmainu ülejäänud kahe isiku tahtega ühine ja saab teoks läbi Jumala hoolekande (armumajapidamise, kreeka k. oikonomia – tõlk). Läbi selle hoolekande, mis hõlmab endas ka Püha Kolmainu kolme isikut. Siit sünnib küsimus: milline on Püha Kolmainu iga isiku eriline panus selle teostamisel, mida me nimetame Kirikuks?

Väga üldiselt öeldes saab hoolekandes kõik alguse Isast ja kõik suundub tagasi Isasse. Ja Kirik, nagu ma teile ka varem ütlesin, on Isa tahte tulemus. See, kes tahtis Püha Kolmainust ja on kõik liikuma pannud, see on Isa. Ja Isa tahtis ka Kirikut. Mida see tähendab? Seda, et Isa tahtis ühendada loodu mitte-looduga, ühendada oma maailma iseendaga. Ühendada seda enesega mitte lihtsalt nii nagu parasjagu juhtub, vaid läbi oma ainusündinud Poja. See on Isa hea tahe. Isa peab seda heaks, et maailm saaks olema Temaga igaveses ühenduses. Et maailm saaks olema ühenduses nii Isa kui Tema Pojaga. Selleks, et ta võiks elada. Sest muud moodi ei saaks loodu elada. See tähendab seda, et algatuslik tahe Kiriku olemasoluks kuulub Isale. Loomulikult tahavad seda koos Isaga ka Poeg ja Vaim, aga seda öeldes ei tohi me lasta silmist seda õhkõrna erinevust mis siin on. Sest üks asi on tahta midagi koos kellegi teisega ja teine asi on omada algatuslikku tahet. See on väga õrn, aga väga oluline erinevus Püha Kolmainu isikute, ütleme, et rollide vahel. See tähendab, et Püha Kolmainu sees toimub üks tahteline liikumine. Püha Kolmainu sees ei ole staatilisust, nii et üheaegselt (igavikulises mõttes) tulevad esile või kattuvad ilma erisuseta kolme isiku tahted. Isa soovib ja Poeg ning Vaim soovivad ühes Temaga, ehk siis ütlevad “jah”. See tähendab, et Püha Kolmainu sees on olemas üks “jah”, mis tähendab dialoogi.

Poeg annab oma nõusoleku (nimetagem seda nõnda) et, ka Tema soovib ja tahab koos Isaga olla see, “kelle sees” saab teoks Isa soov ühendada loodu mittelooduga. See tähendab, et Poja roll, Tema eriline panus on esmalt anda oma vabatahteline heakskiit Isa soovile ja teiseks olla see kese, kus saab teoks loodu ühendumine mitte-looduga. Teisisõnu, loodu ühendumine mittelooduga ei teostu nõnda, et selle keskmes on Isa ja see ei teostu ka Isa läbi. Loodu ei saa päästetud Isa läbi. Loomulikult seisneb loodu lunastus lõppkokkuvõttes selle ülendamises Isa poole, aga Poja läbi.

Kuid ka Pühal Vaimul on siin oma eriline osa: teha võimalikuks loodu asetumine Poja sisse, andes Enese kohalolekuga loodule võimaluse avaneda sel moel, et saaks võimalikuks tema asetumine Poja sisse. Sest loodu ei saa oma loomuliku piiratuse tõttu iseenesest Jumalaga ühenduda. Ja seda mitte ainult oma langemise pärast, mis tekitab vastupanu Jumala suhtes ja takistab Poja sisse koondumist. Loodu peab selleks ületama oma piirid, sest mööduval ei ole võimalik mahtuda piiritu, lõputu sisse, kui tema piiratus ei saa ületatud. Püha Vaim teebki koostööd Pojaga, et saaks võimalikuks loodu asetumine Poja, aga mitte Vaimu sisse. Püha Vaim ei ole järelikult see, kelle sees saab loodu ühendatud. Samuti ei ole see ka Isa. Selleks on üksnes Poeg. Seepärast teostubki see plaan, see lunastustöö (oikonomia – tõlk), nagu me seda nimetame, Poja sees ja on seega Poja – Kristuse – lunastustöö.

Loomulikult ei toimi Poeg ilma Isa ja Püha Vaimu kohalolekuta. Aga me ei saa omavahel segamini ajada ka iga isiku erinevat rolli selle juures. Kirik on asetatud Kolmainusliku tausta sisse, mille kohaselt Isa soovib, Poeg on see kes annab iseenda, et mahutada enesesse loodu selleks, et see asuks suhtesse Jumal-Isaga ning Vaim on see, kes päästab loodu loodule omastest piiridest ja piirangutest. See kõik toimub Kirikus, aga ainult nii, et selle keskmes on Poeg. Seepärast kirjeldataksegi Kirikut kui Kristuse Ihu ja mitte kunagi kui Isa või Püha Vaimu ihu. Sellest on näha, et erinevused on olemas.

Vaatamata sellele, et kõik kolm isikut teevad koostööd, ei tohi me jätta ütlemata seda, mis tähtsus on sellel, mida keegi teeb. Igaühe rollil on suur tähtsus. Isa soov ja hoolitsus on koondada loodu Poja sisse. Seesama loodu koondumine Poja sisse ja tema ühendumine Jumalaga ongi loodu loomise lõplik eesmärk. See on Isa soov, mis oli olemas loomise algusest saadik kui selle lõplik eemärk. Seepärast pidigi Kirik kui Poja sisse koondumine igal juhul tegelikkuseks saama. Loodu eesmärk ongi Kirik. See tähendab, et Isa tahtiski maailma luues selle muuta Kirikuks. Selleks, et toimuks loodu koondumine Poja sisse ja Kirik võiks teoks saada, oli vaja tagada inimese vabatahtlik nõusolek. Sest inimest, kui ainsat vaba olendit ainelises loodus, oleks kogu loodu poolt kasutatud selleks, et see saanuks pöörduda Jumala poole.

Kuid inimene, võttes eneses loodu kokku, tahtis Jumala poole pöördumise asemel pöörduda iseenese poole, tehes end seeläbi ise jumalaks. Selle tõttu põrkus Jumala plaan maailma Kirikuks muutmise osas vastu inimesepoolset eitust ja nagu ütleb püha Maksimus, pidi Jumal nüüd leidma mõne muu viisi maailma päästmiseks ja enesega ühendamiseks. Selleks sai Poja lihasse sündimine langenud looduses, mis tähendas omakorda seda, et Poeg, inimesed ja kogu loodu pidid läbima surma-kogemuse selleks, et jõuda ühendusse. See tähendab seda, et kõik pidi käima nüüd läbi risti. Seepärast ei olekski Kirik suutnud teoks saada ilma, et ta oleks läbinud risti Kolgatal. Nõnda omandas Kirik uue kuju, võrreldes sellega kuidas seda oli Jumal alguses ette näinud ja soovinud.

Siinkohal on vaja teha üks väike, aga väga oluline märkus. Vaatamata sellele, et nii Kirik kui lunastustöö sattusid teele, mis käib läbi risti, jäi selle tee lõpp-punkt ikka täpselt sellekssamaks, mis ta oli algul, ehk siis loodu ühinemiseks mitteloodud Jumalaga. Seega on Kirik tegelikkus, mis käib läbi risti ja võtab seejuures enda peale kõik ristile iseloomulikud jooned. Kuid ta teeb seda eesmärgi ja sihiga mitte selle juurde pidama jääda. Need ristile omased jooned tuleb muuta eshatoloogiliseks seisundiks. Siinkohal hakkavad eklesioloogid kohtama raskusi. Sest Kiriku minek läbi risti jätab tema peale risti jäljed, mis on needsamad haavad, mille toovad endaga Kristuse Ihusse kaasa kurjus ja selle ilma ajastu. Sellest tulenevalt on palju neid, kes jäävad selle juures pidama ja väidavad, et see ongi Kiriku identiteet: Poja sisse koondunud loodu ihu, mis on aga kurjusest haavatud, nii nagu seda on rist.

Selle telje peale kipuvad pidama jääma peamiselt lääne teoloogid. Seda sellepärast, et neil on kalduvus lähtuda ajaloost ja jääda – võiks öelda, et suisa loomupärase kalduvusega – pidama kesk kurjust ning vajutada kurjusele lõplikult ontoloogiline pitser. Seepärast kipub ka kogu Lääne muusika, kunst ja kirjandus tegelema probleemidega, mida tekitab maailmas kurjus ja sellesse kinni jääma. Nõnda võibki sündida, ja tegelikult sünnibki, eklesioloogia, mille keskmes on rist ja Kolgata. Sellise eklesioloogia tunnuseks on Kiriku kui ihu mõiste, mis ohverdab end ajaloos, kannatab ja teenib maailma. See on väga ligitõmbav eklesioloogia, mis rõhub tugevasti inimese emotsionaalsusele. Samas on see ka eklesioloogia, mis aheldab Kiriku liialt maailma külge. Sellise eklesioloogia puhul haarab enda kätte esmatähtsa koha Kiriku tegevus maailmas – kõik see, mida Kirik peaks ette võtma kurjusest tulenevate ohtude, maailma murede ja inimeste valu suhtes, kuidas seda vähendada ja kuidas teenida inimest, et too liialt ei kannataks. Meil pole vaja teha muud, kui vaadata seda, kuidas Lääne Kirikud tegelevadki põhiliselt selliste probleemidega. Sellepärast tegelevadki nad koguni ka poliitiliste probleemide ja sotsiaalsete muredega sellise karjasetöö kaudu, mis püüab vähendada valu, abistada näljaseid ja haigeid. Sel moel omandab Kirik puhtkõlbelise iseloomu ja tekib kalduvus ammutada Kiriku identiteeti ja olemust sellestsamast Kiriku tegevusest maailmas. Seal on Poeg kohe kindlasti ristilöödud Poeg. Sellega kaasneb veel kalduvus – kuivõrd seda peetakse lunastustöö kõige olulisemaks osaks – kanda risti sündmused üle Kolmainu Jumala igavesse ellu. Suundumust kanda hoolekanne, rist ja koguni ristivalu üle Jumala igavesse ellu võime tänapäeval kohata näiteks J. Moltmanni jt lääne teoloogide juures. Sedasama kalduvust võime kohata ka mõningate vene õigeusu teoloogide puhul, kellel esineb äärmuslikult arenenud emotsionaalsust. Slaavi hing on enam emotsionaalne kui mõistuslik. Ta näeb Jumalat ja Püha Kolmainu olemust suuremal või vähemal määral seoses valu ja risti salasusega. Kuid õigeusu puhul ei lase sellel kalduvusel areneda ja kinnistuda Kiriku liturgiline ja euharistiline kogemus, mis õigeusus ületab risti-kogemuse ja viib meid sellest edasi. Seetõttu ei olegi lääne eklesioloogia jaoks salasused ja iseäranis arusaam euharistiast oma sisu poolest midagi muud, kui Kolgata jätk ja kordus, selle pidev kohalolek. Neil on rist paigutatud euharistia toimetamise keskmesse, nagu see on tänasel päeval ka paljudes õigeusu kirikutes – asi, mida varem ei esinenud.

Kuid need on asjad, mis sünnivad Läänes. Idas on raske kellelgi ristile pidama jääda, sest euharistia on kujundatud selliselt, et see juhib risti ületamisele, nõnda et euharistia ei too meie ette mitte Kolgata, vaid Jumala Kuningriigi. Ta toob meie ette pühade osaduse, sillerduse, valguse, tulevaste aegade sära. Ta teeb seda ikoonide, riietuse, sõnade, laulu ja kõige selle kaudu, mis ümbritseb õigeusu Tavas jumalikku euharistiat. Need kõik viitavad Kolgata ületamisele. Selsamal põhjusel pöördubki meie eklesioloogia tagasi Isa algse soovi juurde ühendada loodu mitte-looduga, kui loomise ja hoolekande lõpliku eesmärgi juurde.

Näete, jälle pöördume me tagasi nende kahe põhijoone juurde, mis on tulnud Kiriku ajaloos esile. Kui Kiriku lõplik eesmärk ja seega ka tema lõplik identiteet seisneb Jumalariigi teokstegemises ja ettemaitsemises, siis ka püüdlemine (askees – tõlk), mis on vaevast ja ristist osavõtmine, lakkab olemast Kiriku ülim eesmärk. See on risti ületamine ülestõusmise valgusega, mis moodustab ka Kiriku olemuse. See tähendab seda, et ilma ristita ei ole võimalik jõuda ülestõusmisele. Seda ütleme ja korrutame me kõik, aga paljud meist unustavad selle ära ja kipuvad rääkima Kirikust, ilma et neil oleks risti ületamisest saadud ülestõusmise kogemust, ilma et neil oleks Uue Loodu kogemust, mis särab valgusest täidetuna. Mõni võib-olla ütleb, et nii Uut Loodut kui Kiriku kogemust võib leida üksnes mõne pühadusest särava munga näol. Loomulikult võib seda leida ka sealt, aga see ei ole Kirik. Kirik on midagi sellist, mis peab kujutama kogu maailma ümberkujunemist. Nii ainelise maailma kui ka inimliku ühenduse ja ühiskonna ümberkujunemist. Järelikult on meil Kirik üksnes sel juhul, kui meil on omavahel ühendus.

Sellest tulenevalt jõuame me järeldusele, et Isa tahtmine on see, et kogu maailmast – sealhulgas ka ainelisest – saaks Kirik. Kirik Poja sees kui Poja Ihu, mis ei koosne ainult inimestest või üksnes teatud inimestest. Nagu ka see, et maailma koondumine Pojas käiks läbi risti, kuid ei jääks ristile pidama. Ka Kirik läheb sinnamaani, aga ei jää pidama ristil ega kitsa värava peal, vaid täiustub ja teostub Kuningriigis. Sellest tulenevalt on õigeusklike poolt vaadatuna Lääne kristlastel see suur nõrkus, et nad keskenduvad maailma ajastule ja Kolgatale ning koondavad selle peale ka Kiriku. Õigeusu Pärimuse ja eklesioloogia kaudu tõlgituna väljendub see kalduvusena pidada halvaga võitlemist ülimaks asjaks, mis väljendab Kirikut selle tegelikkuses. Seega on see ka üks vorm Lääne mõjust õigeusu eklesioloogiale, kus esineb samuti seda kalduvust. Seevastu õigeusu isade eklesioloogia on see, mis juhatab nii munga kui ilmaliku, kes võitlevad kurjusega, läbi jumaliku euharistia Jumalariigieelmaitsmisele, valguse kogemisele, kogemusele, milles üks inimeste kogukond kujutab endas tulevast maailma, tulevase osaduse maailma ja tulevast ainelist maailma, mis on ületanud kaduvuse. See mõjutab meie arusaamu vaimulikust elust, Kiriku ülesehitusest, salasustest (sakramentidest) ja eklesioloogia mistahes tahust.



Kokkuvõte

Võib öelda, et Kiriku juured asuvad sügaval Püha Kolmainu elus ja olemuses, sest maailma luues oli Jumala tahe ja lõplik eesmärk maailma osadus Jumala, Kolmainu Jumala elus. Seega on meil tegemist Kirikuga, mis ei piirdu hoolekande ajastuga ehk loomise ja viimaste aegade vahelise ajastuga, vaid mis on saanud alguse igavikus ja mis on suunatud igavikku. Väga oluline on seda meeles pidada, sest on olemas veel üks teine eklesioloogia, mida kohtab peamiselt Läänes, kuid mille on omaks võtnud ka mõned õigeusklikud. See näeb Kirikut seotuna selle ajastuga, Loomisest Jumalariigini nõnda, et Jumalariik nagu tõukaks mingil moel Kiriku välja ja me ei saaks rääkida Kirikust viimsel ajal ja Jumalariigis. See on viga. Jumalariik ja Kirik on üks ja seesama asi, sest maalima loomise eesmärk Jumala tahtes on see, et kõik muutuks Kirikuks. See tähendab seda, et Kirik ei saa olla uurimisobjektiks ilma, et me kõneleks Püha Kolmainu elust ja olemusest ning viimastest aegadest ja Jumala Kuningriigist.

Püha Kolmainus on Kirikuga seotud järgmiselt: Isa on see, kes arvab heaks, kes TAHAB kogu hoolekannet (seda, et loodaks maailm ja et see saaks lõpuks ühendatud Jumalaga igaveses ühenduses). Isa on see, kes tahab ja kellest kõik on tingitud. Poeg aga on see, kes võtab selle korda saata, võtab kehastada loodu ühendumist mitte-looduga. Püha Vaim on Püha Kolmainu see isik, kes toimib nõnda, et loodu ja mitteloodu vahelised piirid ületatud saaksid. Ta on ühenduse Vaim, väe ja elu Vaim, kes kisub maha kõik piirid, mis eraldab olendeid üksteisest ja juhib koguni loodu ja mitteloodu loomupärase ühinematuse ületamisele. Loodu ja mitteloodu on kaks erinevat loomust, mida ei saa mitte mingil moel teineteisega samastada. Aga Püha Vaimu läbi on nende kahe erineva loomuse ühendumine võimalik. See tähendab, et Püha Vaim on see, kes teeb loodu ja mittelooduvahelise ühendumise võimalikuks Poja isikus. Ühesõnaga, kõik kolm Püha Kolmainu isikut – igaüks omal moel – on Kiriku salasuses tegevad ja kohal. Nõnda on Kirik üks tegelikkus, millesse on kaasatud kõik kolm Püha Kolmainu isikut. Aga kuna Poeg on see, kes võtab enese peale loodu ja mitteloodu ühendamise läbi alandumise (kenôsis) ja lihakssaamise, siis sellepärast ongi Kirik Kristuse Ihu, Poja Ihu, ja mitte Isa või Püha Vaimu ihu.

Hoolekande lõplikus väljenduses samastubki Kirik viimse aja, Jumalariigiga. See on Kristuse Ihu, milles võetakse kokku ja saab omavahel ühendatud kõik elav, ja nad elavad igavesti. Jumalariik ongi seesama kõige kokkuvõtmine, kõige ühendus Kristuses nii, et Kristusest saab “kõiges kõigist esimene”. See tähendab, et Kristusest saab ihu pea, kelle sees saavad ühendatud kõik ja saavad Püha Vaimu sees osa Püha Kolmainu elust ja olemusest sel määral, et nad saavad elada igavesti ja igaveses õndsuses.

See viimsete aegade tegelikkus, mis langeb kokku Jumalariigiga, on ajaloos kujutatud selle näol, mida nimetatakse Kirikuks.



Kreeka keelest tõlkinud preester Tihhon Tammes

 
< Eelmine