“Kõik tõlgendavad Piiblit” on väide, millega püütakse postmodernsele kultuurile iseloomulikul viisil hägustada arusaama õigest ja valest, otsekui oleksid isegi sellised reeglite uustõlgendused, mis kogu mängu muudavad, sama õigustatud kui traditsiooniline tõlgendus.

Kuid need, kes tõepoolest tahavad, et kiriku Augeiase tallid saaksid korralikult puhastatud, leiavad pigem, et mõistlik on minna just seda teed kui järgida ebarealistlikku ja väära üleskutset tuua paavst rahvusvahelise kohtu ette.

Täpsustatud

Seega ei soovi luterlased esitada uut õpetust, vaid kinni hoida vanast, apostlite ja kõigi aegade õige kristliku kiriku puhtast õpetusest. Kui kirik õpetab, tunnistab ja kuulutab seda õpetust, mis on kooskõlas Jumala Sõnaga, on ta apostlik ja katoolne, sest ta ei räägi iseendast, vaid seda, mida ta Jumala Sõnast on kuulnud ja õppinud.

Üldkultuuriliselt on aga huvitav, kuidas maailmas on jõujooned ümber kujunemas. Kui Nõukogude Liidu ajal pidas USA meedia n-ö püha sõda ateistliku kommunismi vastu, siis nüüd näikse Venemaa meedia astuvat vastu ateistlikule läänele. Samal ajal kui NYT püüab paavsti mustates kasvõi pükstest välja hüpata, loobudes elementaarsetest ajakirjandusliku erapooletuse ja aususe standarditest, asub Kiriku kaitsele ajaleht Pravda.

Piibel annab hinnangu uute­le arusaamadele ja mitte vastupidi. Naiste ordinatsiooni puhul pole küsimus üksnes formaalses õiguspärasuses, vaid kiriku praktika jätkuvas konfliktis Piiblis ilmutatud Jumala tahtega. On loomulik, et kui pühakirja ja kiriku praktika vahel on olemas nähtav erinevus, siis peaks kirik seda selgitama. EELK seda teinud ei ole.

Täiendatud, lisatud Väisäneni kommentaar!

Ehk näitab kari karjastele teed ja see, et kirikurahvas eelistas teisel ülestõusmispühal poliitikute jutule Jumala Sõna, julgustab ka kirikuvalitsust mitte kartma "ülesakraliseerimist", vaid keskenduma sellele, milleks kirik on kutsutud ja seatud.

Uuesti täiendatud!

Kui tänapäeval küsida läbilõikekristlaselt, olgu see protestant või katoliik­lane, intelligent või mitte, mida õpetab Uus Testament inimese individuaalsest saatusest pärast surma, siis saame – mõningad erandid välja arvatud – vastu­seks: hinge surematust. Säärasel kujul on see arvamus siiski üks suurimaid arusaamatusi kristluses.

Kui EELK soovib talle kuuluvas ajalehes algatada diskussiooni Pühakirja autoriteedi ja ilmutuse normatiivsuse üle, siis jääb küsimuseks, kas tegemist on sama luterliku kirikuga, mis deklareerib oma usutunnistuskirjades: „Me usume, õpetame ja tunnistame, et ainsaks reegliks ja juht­nööriks, millest peavad juhinduma ning mille järgi tuleb hinnata nii kõiki õpetusi kui ka kõiki õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi proh­vetlikud ja apostlikud kirjad…“

Täiendatud, lisatud fotosid