„Evangeelne-luterlik kirik on kõigist evangeelsetest kirikutest üle kogu maailma kõige kindlam laste­ristimise pooldaja. Seepärast on ta ka kõige valjem vastu­­seisja kõigile usu­vooludele, mis laste­ristimist põlgavad.“

Kahtlemata kuulub eesti vaimulik, teoloog ja piibli­tõlkija Harald Põld, kelle 140. sünni­aasta­päeva 16. novembril 2014 tähistame, meie ajaloo veendunumate luterlaste hulka.

Eesti rahvus­kiriku rajamisel töötas H. Põld koos teiste kiriku­töötajatega. Ta esindas meie kiriku alal­hoidlikku voolu ja selle esindajana astus 1922. a kiriku­päeval ägedalt vaba­meelsete usu­teaduslike voolude vastu. Ta oli põhi­mõtteliselt protestantliku liikumise vastane ja koondas omal ajal rea kogudusi vabaks sinodiks.

Psalm räägib kristlasele Jeesuse kuninglikkusest. Jeesus oli Jumala Poeg kirkuses, aga Ta võttis orja kuju ja sai meie vennaks. Ta rändas maailmas, kuid Tema võim oli varjul. Surma ja üles­tõusmise kaudu sai Tema võim nähtavaks.

8. novembril möödus sada aastat Uppsala pea­piiskop Nathan Söderblomi ametisse pühitsemisest. Teda on peetud üheks 20. sajandi välja­paistvamaks luterlikuks kiriku­juhiks.

Et Piiblit õige aru­saamisega seletada, on kõige­pealt vaja pidada kinni tõsi­asjast, et see raamat on Jumala Sõna ja sisaldab Jumala mõtteid. Jumal aga ütleb oma mõtetest: „Minu mõtted pole mitte teie mõtted ega minu teed teie teed.“

20. sajandi välja­paistvatest Eesti teoloogidest kõneldes nimetatakse enamasti Uku Masingut ja Elmar Salumaad. Kuid kui Eesti luterluse uuemas ajaloos on keegi olnud luterlik teoloog selle sõna kõige sisulisemas ja tõsisemas mõttes, siis on see kahtlemata Harald Põld.

„Vaimulikud tolli­majad õnnelikult läbinud hingele näidatakse 37 päeva jooksul nii taevaseid elu­­asemeid kui ka põrgu­sügavusi, mida mööda ta rändab veel teadmata, kuhu ta ise on määratud. Alles nelja­kümnendal päeval pärast surma toimub isiklik kohus, kus langetatakse jumalik otsus selle paiga kohta, kus hingel tuleb viibida kuni üle­üldise Hirmsa Kohtuni.“

Kristlane võib psalmi lugedes rõõmustada, et Jumal ei loovuta oma au teistele. Üksnes see, kes iial oma otsustes ei eksi, võib nõuda endale au. Püha Jumal, kes armastab inim­konda ja saatis oma Poja tema eest surma, on oma kohtu­otsustes eksimatu.

Luterlikud reformaatorid lükkasid nii­siis üksmeelselt tagasi katoliikliku õpetuse purga­tooriumist kui puhastavast vahe­­olukorrast. Kuidas nad aga kujutasid ette surnute olu­korda ja asu­paika enne viimset kohtu­päeva?

Minagi sooviksin selgeid suhteid, nii nagu ilmselt lugematu hulk kolleege ja kaas­kristlasi nii ühelt kui teiselt poolt Augsburgi usu­tunnistust. Kuid katoliikluse ja luterluse vahelise lahk­meele mõistmiseks tuleb võtta lisaks arvesse ka muid, palju fundamen­taalsemaid asja­­olusid…

Apostelliku Signatuuri kõrgeima tribunali prefekti kardinal Raymond Burke’i väitel on paljudes süvenenud tunne, et katoliku kirik on kui ilma tüürita jäänud laev. Konservatiivne kardinal on ka varem lausunud kriitilisi sõnu kiriku juhtimise aadressil praeguse paavsti ajal.

Kuradi eesmärk on väänata Jumala sõna juhised kõveraks. Psalm räägib vaga inimese julgest lootusest Jumala peale. Kiusaja tahab sellest teha testi Jumala proovile­panekuks.

Kristlik usk õpetab, et on olemas igavene elu. Iga inimene peab läbima isikliku kohtu­mõistmise, mida toimetab Kristus. Langetatud otsuse kinnitab viimne kohus. Kuid kuhu lähevad ja mida kogevad isikliku kohtu­mõistmise läbinud hinged, kes jäävad ootama ihu üles­tõusmist ja viimset kohut?

Toomas Paul on vist väljas­pool kirikut kõige mõjukam kiriku­õpetaja, tema mõtlemis­laad ületab erinevaid tasandeid, ilmalikku ja vaimulikku, kiriklikku ja mitte­kiriklikku ning ta on püüdnud olla sõltumatu riigi­võimust ja teoloogilistest suundadest.

29. oktoobril saab teoloog ja vaimulik, piibli­tõlkija, õppe­jõud ja publitsist õpetaja emeritus dr Toomas Paul 75 aastaseks. Meie Kiriku toimetus soovib õp Toomas Paulile palju jõudu, tervist ja õnnistust!

Psalm aitab kristlastel käsitleda surma probleemi ja mõista, et Jeesus tuleb tagasi Jumala aja­kava järgi: “Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahi­kord öösel.”

Eelmisel nädalal kirjutasin sellest, mida peaksid luterlased arvama Soome evangeelsest-luterlikust kirikust… Ilmselt ootavad paljud juba vägagi katoliiklikku “hinnangut” asjale: kas katoliku kirik tunnustab Soome evangeelse-luterliku kiriku katoolsust, kiriklikkust, ametit, armulauda?

Meie Kiriku toimetus soovitab Reformi­erakonnal, mis edu­meelse parteina teeb panuse noortele ja tulevikule, ees­seisvatel riigi­kogu valimistel oma unistused arenenud ja tõeliselt vabast Eestist jõuliselt välja tuua.

EELK-sse kuuluva teoloogi Urmas Nõmmiku arvates peaksid luterlik kirik, selle liikmed ning samuti inimesed väljaspool kirikut küsima, milline koht on luterluses Traditsioonil, millega teatud õpetusi põhjendatakse.

Vatikanis lõppenud piiskoppide sinodil ei leidnud vajalikku toetust ette­panekud leevendada kiriku suhtumist lahutatutesse ja homo­paaridesse. Samas teatas muutustele ägedalt vastu seisnud konservatiivne kardinal, et ta viiakse üle teisele ameti­kohale.

Kristlased näevad Joosija saatuses Jeesuse eel­kuju. Kui Jeesus Naatsaretlane löödi risti, tundus kõik kokku langevat. Jeesus suri ja maeti maha, aga surm ei suutnud Teda oma võimuses hoida... Jumal on alati see, kes ütleb viimase sõna. 

Oleme me valmis seda möönma või mitte, aga see, mis meie silme all aset leiab, on kultuuri­sõda, mis on võtnud seadus­loome kuju… Sõda käib selle üle, kuidas me määratleme iseennast ja millisel viisil peegeldab ühis­kondlik elu meie enda määratluse sisu. Sõda käib õiguse üle suunata kultuurilisi protsesse alus­vundamendi rajatiseni välja.

Paljud katoliiklased ja teised kristlased on segaduses ja häiritud Vatikanist tulevate sõnumite pärast, samas kui liberaalne meedia hõiskab: katoliku piiskopid on muutmas kiriku suhtumist homodesse ja lahutatutesse. Kas see on nii?