12. septembril pühitsetakse Helsingi toomkirikus ametisse Soome esimene naispiiskop. Mõned luterlikud kirikud (Läti, Ingeri) ei saada sellele üritusele oma esindajat, tagasihoidlikumalt (s.t mitte kirikupea tasemel) on esindatud ka ortodoksi ja katoliku kirik. Miks?

Kas kirik saab identiteeti kaotamata jätkata samal kursil? Rahva hääl ei ole kiriku hääl. See ei tähenda, et rahvas alati eksiks. Kirikurahva, uskliku rahva häält tuleb kuulata. Kuid ka kirikurahvas võib eksida. Kiriku hääl peaks olema Hea Karjase hääl.

Eelolevad read on pandud kirja Püha Vaimu sunnil ja juhtimisel. Nad tahavad olla abiks neile, kes on otsustanud Jeesuse kasuks ning nõuavad täielikku osadust temaga. Kes tahavad tundma õppida, kuidas ja mida ta meile pakub. Kes tahavad tema järel asuda isiklikult küll kitsale, kuid siiski tunnistajate pilve mahutavale teele, allikast toidetud teele.

Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust. Vanadesse kirikuraamatutesse üles kirjutatud nimede taga on kord reaalselt elanud, töötanud, uskunud, kannatanud, palvetanud ja võidelnud esivanemad, kes kristlastena teadsid ristimise armu tähendust. Järeltulevatel põlvedel on vabadus nende usku austada või siis mitte.

NALC loomine osutab laiemalt luterluse traagilisele olukorrale mitte ainult Ühendriikides, vaid mujalgi maailmas. Luterluse liberaalne peavool liigub vääramatult apostaasia, s.t mitte ainult teatud ebapiibellike uuenduste aktsepteerimise, vaid lausa kristlikust jumalamõistmisest ja ilmutusest lahtiütlemise suunas.

Lisatud link fotodele.

Kokkuvõttes võib öelda, et bartianism on väga tõsine nähe Euroopa kristlikus elus ja samal ajal väga tõsine kriis protestantismis. Selles liikumises otsib endale väljapääsu nälg ja janu religioosse uuenemise ning taassünni järele, tagasipöördumise järele religioossete allikate juurde. Protestantlik liberalism tuleb ületada, sest see on ennast ammendanud.

Me peame alati pöörduma tagasi keskse sõnumi juurde sellest, et Jeesus Kristus on maailma Päästja, et Ta on meie eest surnud ja üles tõusnud ning et selle pärast, mida Ta on meie heaks teinud, oleme meie nüüd Jumala perekond. See on minu arvates suurim väljakutse, mis Eesti kiriku ees seisab.

Soome evangeelse-luterliku kiriku sees pole enam üksmeelt usu küsimustes ning sellest johtuvalt tekib (paratamatuid) erimeelsusi ka kirikukorra valdkonnas. Kahjuks ei ole meie kiriku juhtkond vaidluste tekkides astunud sisulisse teoloogilisse dialoogi, vaid on õpetusküsimuste juurest põgenenud administreerimise maailma.

Meie kultuuris on miski, mis laseb meil minevikku väärastunud uhkustundega kõrvale heita. Sageli peab meie kultuur seda, mis on „moodne“ või „tänapäevane“, palju väärtuslikumaks ja usaldusväärsemaks kui pikka aega järgitud tõdesid. Kahtlemata pole see piibellik hoiak.