Kohtume roomakatoliku kiriku Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise koguduse preestri isa Miguel Angel Arata Rosenthal`iga tema kabinetis. Äsja on lõppenud püha Benedictuse päeva missa ja meie vestluse ajendiks on suure abti kaasaegse kuulsa nimekaimu, Rooma paavst Benedictus XVI apostlikus kirjas hiljuti teatavaks tehtud otsus, millega lubatakse taas kasutada II Vatikani kirikukogu eelset missakorda, mida tuntakse ka Tridenti missana. Reaktsioonid paavsti otsusele on olnud kahetised – ühed rõõmustavad, et seni põlu all olnud osa katoliku traditsioonist on taas vabalt kasutatav, teised aga kardavad, et see on samm II Vatikani kirikukogu otsuste ümbervaatamise ja sealt alguse saanud arengute peatumise suunas. Milline on ühe Eesti katoliku preestri nägemus küsimusest, seda üritasimegi vestlusest isa Migueliga teada saada.

Kui kardinal Joseph Ratzinger paavstiks valiti, siis väljendati arvamust, et ta on oma eelkäijast mitmes asjas konservatiivsem kui Johannes Paulus II ja väljendati mõtet, et ta võtab midagi otsustavat ette lahendamaks probleemi praeguse katoliku kiriku missakorra ehk nn novus ordo ja vana ehk nn Tridenti missa kasutamise osas. Kui ootuspärane oli teie jaoks Tridenti missa pühitsemise vabaks laskmine?

See ei olnud üllatus. Sellepärast, et juba pikka aega on sellest kirikus kõneldud. Kõik algas juba II Vatikani kirikukogust, kui inimestele näis, et liturgias tehti liiga suured muutused – teine altar, teine jumalateenistuse struktuur, liturgia erinevates keeltes jne. Mina arvan, et see oli suur pluss, kuidas Jumal puhus II Vatikani kirikukogu kaudu Kirikule oma Vaimu ja näitas, mida tähendab meie kiriku missioon tänapäeval. Ja see puudutas ka meie kiriku südant, milleks on jumalateenistus. Kuid kõike seda, mis kirikukogu järel kirikusse tuli, ei olnud nii lihtne vastu võtta. See oli väga raske. Inimene ikka hakkab igatsema, kuidas on olnud varasemal ajal ja ta hakkab mõtlema, kas ikka on mõtet teha nii suuri muudatusi selles, kuidas me oleme harjunud siiani tegema. Olid ka piiskopid, kes kahtlesid ja näitasid ka oma rahulolematust sellega, mis II Vatikani kirikukogu tegi. Näiteks piiskop Lefebvre Prantsusmaal¹ ja teised, kes hakkasid iseseisvalt tegutsema ja kellel oli oma nägemus, mismoodi Jumal tänapäeval katoliku kirikut edasi juhib.

Sellest tuli suur küsimus, kuigi juba Johannes Paulus II ja Paulus VI kinnitasid, et ladina keel jääb ikka meie kiriku jaoks väga oluliseks. See ei tähenda, et erinevate keelte sissetoomine jumalateenistusele kaotanuks ladina keele. Ma pean ütlema, et siin Eestis oli minu esimene jumalateenistus ladina keeles. Seepärast on katoliku kirikus üle maailma ladina keel edasi kasutusel, sest see ühendab erinevaid katoliiklasi. See praegune motu proprio näitab, et katoliku jumalateenistuses ei ole kahte riitust, mille vahel peame valima. Need ei ole mustad ja valged asjad: kas vana või uus. Aga mõlemad on lubatud. Kirik ei ole ju üldse andnud teada, et vana riitus on kehtetu. Asi oli ainult selles, kuidas Vatikani II kirikukogu järel asi kujunes. Ma arvan, et see sõnum, mida nüüd meie paavst andis, tähendabki, et ei ole kahte riitust, vaid on võimalik tänapäeval kahel viisil teenida, ja ta julgustab sellega neid, kes mõtlevad, et me elame praegu teistsuguses olukorras ja jumalateenistus meie kirikus on võrreldes varasemaga muutunud. Sest ikka väljendatakse meie usku erinevatel ajalooperioodidel erineval viisil, kuid meie usk on ikka sama. Ei ole nii, et nendel, kes osalevad Tridenti missal, on üks usk, ja teistel teine usk. Näiteks korraldatakse katoliku kirikus Tartus iga kuu viimasel laupäeval Tridenti missa. Ja mina ise korraldan aasta jooksul ladinakeelseid missasid. Ja igal päeval on eestikeelne missa. Tegelikult võiks ju nii lugeda katoliku kirikus kokku kolm erinevat riitust!

Ma arvan, et meie praegune paavst ei ole mitte konservatiivsem kui Johannes Paulus II, vaid ta liigub samas suunas, mis eelmine paavst tegi. Ma arvan, et tema otsib kogu aeg ühtsust meie kiriku sees ja väljapool teiste kirikutega. See motu proprio tähendab siis, et mõlemad riitused on õiged ja kui me kasutame igal päeval meie praegust riitust, siis see ei tähenda, et see teine ei ole õige või lubatud, vaid me saame ka seda kasutada. Meie paavst tegelikult julgustab seda kasutama ja ta andis piiskoppidele võimaluse ise arutleda, mis on iga rahva juures kõige parem variant. Selle motu proprioga tahetakse siis näidata, et meie usk on ikka sama ja II Vatikani kirikukogu ei ole muutnud meie missa olemust.

Üks soov Tridenti missa vabaks laskmisel oleks siis prantsuse piiskopi Lefebvre’i poolt algatatud skismaatilise Pius X vennaskonna tagasi pöördumine katoliku kirikusse?

Jah. Sest vormid, kuidas usku väljendada, võivad olla erinevad. Siin on vajadus otsida ühtsust meie paavstiga, kes seda ühtsust väljendab. Ma arvan, et meie paavsti suur teenimine on hoida meie usku, et see jääks samaks. Ja ma arvan, et ta otsibki seda ühtsust ja väljendab, et vormid võivad olla erinevad, kuid süda on sama.

Kuidas on Eesti katoliku kirikus olukord olnud? Kas siin on Tridenti missa kasutamise küsimus üldse olnud probleemiks?

Meie katoliku kirik siin Eestis on väga noor. Kuni 1991. aastani oli väga raske olukord ja kes selle ajani olid siin katoliiklased, olid enamasti poolakad. Nende jaoks ei olnud siin üldse probleemi, sest nemad tulid siia ja võtsid kodumaalt kaasa oma poolakeelse jumalateenistuse vormi. Kuid meie katoliiklased Eestis on sündinud, nagu ma ka ise, peale Vatikani II kirikukogu. Tegelikult ei ole neil üldse küsimust, kas üks või teine, sest neil ei ole kogemust, mis tähendab see vana Tridenti missa. Paraku on tulnud Eestisse erinevad traditsioonid ja tegelikult praegu on mõned inimesed üllatunud sellest rikkusest, mis on katoliku kirikus. Ma arvan, et katoliiklastel Eestis ei ole üldse sellist probleemi, et valida. Praegu tutvustatakse neile ehk rohkem seda, mis on olnud, ma nimetan „tutvustatakse“, ja sellega nad näevad sügavamalt, mis on meie traditsioon, aga ise ei ole neil kahtlust, sellepärast et see on missa, mis neil on kogu aeg olnud.

See probleem on just seal, kus on olnud traditsioonidega katoliku kogudused.

Mina arvan, et on olnud mõned inimesed, kes on kogenud Tridenti missat kuskil mujal, mitte siin Eestis, ja pärast hakkas see mõnedele meeldima. Tegelikult ei ole meie piiskop keelanud kellelegi midagi. Ta on kogu aeg otsinud, kuidas neile vastata. Praegune olukord on ka selles mõttes lihtsam, et ühel meie preestril, isa Ivo Õunpuul, kes töötab Valgas, on olnud kogemusi Tridenti missaga ja tegelikult ta on tulnud tagasi meie kirikusse. Meie piiskop on esimene, kes andis ühtsuse märgi ja ta otsib ühtsust, et keegi ei peaks mõtlema, nagu oleks meie katoliku kirikus kaks kirikut.

Kas seda ohtu siiski ei ole, et kui on kaks riitust, et tekib kaks kogudust, kes teineteisega ühel jumalateenistusel ei kohtu?

Kõik inimesed tulevad ühele jumalateenistusele, mis on pühapäeval. Pühapäev on selleks päevaks, mil terve kirik kiidab Jumalat. Meie kiriku keskpunkt Tartus on pühapäeval kell 12 algav jumalateenistus. Pärast pakutakse Tridenti missat ja sellest tuleb erinev kogemus. Meil on olnud ka jesuiidid, kes on töötanud siin ja teinud oma vaimulikke harjutusi, meil on ka Opus Dei, kes siin käib, ja meie kirikus on erinevad preestrid, kes on tulnud ja kes tegelevad erinevate asjadega. Ei ole üldse probleem, et iga inimene peab valima. Ma arvan, et iga inimene otsib oma usuteel, mis on tema jaoks parem, aga selles ei ole valik, kas üks või teine. Meie Tartu katoliku kiriku keskpunkt ja ühtsuse märk, millel kõik osalevad on jumalateenistus pühapäeval kell 12 ja lõpp!

Kas ei ole sellist teoreetilist võimalust, et kogudus hakkab tahtma, et see peamine pühapäevane jumalateenistus ongi Tridenti missakorra järgi?

Ei, see ei ole lubatud. Meie katoliku missa on ikka see, mis on täna ja praegu. Siin ei ole valikut.

Novus ordo missa on ikka põhiline?

Jah, see on põhiline ja sellest me lähtume. Sellega peavad ühinema meie katoliku kirikus kõik ja kui keegi tahab kasutada ja tunneb, et tema usku väljendab paremini see vana, siis see on lihtsalt lubatud. Ja see ei ole üldse probleem.

Kuidas on teie kogemus Tridenti missaga, kes on need inimese, kes laupäeviti kord kuus sellel osalevad?

Ma ei ole näinud eriti palju neid inimesi, aga see on uus kogemus meie kirikus ja ma arvan, et see areneb tasapisi. Kuid tegelikult on see väga väike osa meie kogudusest, kes osalevad. Mul on olnud ainult neli inimest meie koguduse viie- või kuuesajast liikmest, kes on palunud korraldada Tridenti missat. See on väga-väga väike osa.

Kui ühes koguduses tahab keegi Tridenti missat, kas siis koguduse preester, kellel senine kogemus puudub, peab minema seda kuhugi õppima?

Tänu Jumalale, et meil on preester, kes oskab seda hästi ja kes on nõus Eestis ringi sõitma ja sellega tegelema. Iga preester ei pea seda oskama. Mina ei ole seda seminari ajal üldse õppinud ja kui ma pean seda ühel päeval tegema, siis ma ei tea, kuidas seda teha ja kas ma saan seda teha.

Selle motu proprio järgi võib preester ka oma tunnipalvete kohust täita Vatikani II kirikukogu eelset, 1962. aasta breviaari kasutades. Preestril on siis võimalik valida?

Nagu ma ütlesin, inimesed, kes on sündinud mingil ajal, saavad aru sellest keelest, mida nende ajal räägitakse. Võib olla küll huvi teada, kuidas oli vanamoodi, nagu näiteks mul on väga huvitav näha, kuidas eestlased elasid sada aastat tagasi, aga tänapäeval ma elan ikka nii nagu täna elatakse. Tegelikult ei ole nii, et ma pean õppima, kuidas oli vanamoodi. Kiriku elu ikka kasvab koos inimestega, aga meie preestrid palvetame nagu ikka tänapäeval palvetatakse. 200 aastat tagasi palvetas preester nagu siis palvetati, 1000 aastat tagasi jälle teistmoodi. Küsimus ei ole üldse selles, kas on midagi parem või midagi, mis on hea. Ei, meil ei ole üldse selles kahtlust, mis on parem, seepärast et palve on ikka alati sama – psalmid. Tänapäeval ja 100 aastat tagasi ja 1000 aastat tagasi on preestrid koguaeg palvetanud psalme. Vormid on erinevad ja vastavad sellele ajaloolisele olukorrale. Vormides on erinevused ja see näitab, et kirik peab vastama tänapäeva inimestele, kes elavad sellel ajal, aga usk on ikka sama.

Ka filosoofiliselt on kirik väljendanud oma usku erineval viisil, aga see ei tähenda, et meie usk oleks muutunud. Ja seepärast on väga tähtis, et meie paavst on nagu Peetrus, kes ütleb: minge ja kinnitage oma vendade ja õdede usku. See on kõige tähtsam: kinnitada – see on meie usk. Kuidas seda väljendada, on erinev. Näiteks kui ma olin Ameerikas, ma nägin ühte Haiti missat, kus offertooriumi ajal tantsiti ja lauldi ja puistati lilli. Ladina-Ameerikas, kus ma olen sündinud, on missa samuti teistmoodi – inimesed toovad kaasa omi asju missale ja väljendavad oma usku erinevate muusikainstrumentidega, mida nad mängivad. Kui lähete Austriasse, siis näete, kui tähtis on seal orelimuusika ja muu. Me oleme kõik erinevad, aga see on rikkuseks. See on väga ilus näha, et jumalateenistus väljendab kiriku kultuuri. Ja mulle meeldib, kuidas eestlastele on orel väga tähtis ja me laulame palju nii ladina kui eesti keeles.

Kas teie ei karda, et Benedictus XVI ajal Vatikani II kirikukogu otsuseid hakatakse ümber vaatama või taganetakse teatud põhimõtetest, mis Vatikani II kirikukogu sätestas ja millest lähtuvalt katoliku kirik täna tegutseb?

Ei, sellepärast et Benedictus XVI ise osales sellel kirikukogul. Ta ei ole nagu mina, kes on sündinud pärast. Ta on osalenud teoloogina ja tema teab, mis oli kontsiili vaim. Üldse ma ei ole mõelnud, et Johannes Paulus II või Paulus VI või Johannes XXIII oleksid kahelnud selles kirikukogus. Küsimus on selles, mida see annab kirikule ja kuidas kasutada neid asju õigesti. Aga ma ei kahtle, et praegune paavst muudaks midagi tagasi või vastupidiselt kirikukogule. Ta tegi ju väga selgeks, et peame saama hakkama selles olukorras, mis meil täna on.

Isa Migueliga vestles Tauno Toompuu