Arvamus veebiajakirjas „Meie Kirik” 28. juunil 2007 ilmunud Ola Tjørhom’i artikli „Otsige sõpru vaenlaste hulgast?” kohta

Tänapäeva tohutust infotulvast on alati võimalik välja valida poolfabrikaate, mis sobivad täpselt edastama seda, mida keegi tahab oma arvamuse kinnituseks tuua. Lugejal on aga seetõttu raskem, sest tal tuleb hakata looma taustasid ja seoseid ning otsima vastust küsimusele: qui bono?

Professor Ola Tjørhom, endine luterlane ja nüüd katoliiklane, on sattunud info jälile, et evangelikaalid ja katoliiklased teevad edukaid lähenemiskatseid. Et see asjaolu aga ärritab professorit ilmselgelt, siis tuleb minul lugejana mõistatada, mis õigupoolest professori hinges toimub. Muidugi on minu mõistatamiskatsed vaid oletused ning professorile jääb piisavalt hea võimalus väita vastu, et teda pole õigesti interpreteeritud. Aga ka mina olen ilmselgelt ärritunud, sest minule teadaoleva info taustal saan väita, et professori eelhoiakud on ühekülgsed.

Professor on minu meelest märganud õigesti, et dogmaatiliselt teineteisele lähedalasuvad kirikud, nagu näiteks anglikaani ja roomakatoliku kirik, on oikumeenilises dialoogis takerdunud, ning selle ebakõla taustal hakkab silma paistma hoopis evangelikaalide ja roomakatoliku kiriku teatud tiiva kokkusobivus. Evangelikaalide ja roomakatoliiklaste teineteise leidmine ei ole aga teoks saanud sakramentaalsel pinnal, vaid hoopis konservatiivse piiblipärasuse ning ühiste eetiliste väärtuste alusel. Professori arvates aga nii ei tohiks asjad areneda. Evangelikaalid ei kõlbavat millekski selliseks, mis kannab hea oikumeenia tavasid. („Evangelikaale” ei ole professori arvamuses ega eestindatud tõlkes defineeritud; ilmselt peaks siis meile nende omapära teada olema ning nende kirikulooline panus XIX sajandi kui Suure misjonisajandi mootorina. Siin on nad mainitud ühes reas nn madalkirikutega ja karismaatilise kristlusega.) Et nad on aga nüüd sõbrunemas roomakatoliiklastega, siis kasutab professor võimalust tõmmata kriitikatuld evangelikaalide peale. Evangelikaalidel puuduvat korralik ekklesioloogia, sakramenditeoloogia, kristoloogia, soterioloogia ja nõnda edasi, ning lõpuks on nad muutumas ohtlikuks katoliiklikule traditsioonile, mõjutades viimast karismaatilises suunas. Kuna see näib nii, siis olevat vastastikuse lähenemise sisulised küljed lootusetult kättesaamatud.

Miks aga ei suju oikumeenia „nähtava kiriku ühtsuse” poole protestantide ja katoliku kiriku vahel – see, mida konverteerunud professor väga igatseks, ning millele andsid veel 1990. aastad nii palju lootust? Kas probleem on sakramentide mõistmises või eetilistes käitumistavades või mõlemas korraga? Arvan, et tasub tähelepanu juhtida mõnedele väljaütlemistele roomakatoliku kuuria poolt. Kuigi jah, kahjuks, need väljaütlemised ei anna selgitusi nendele ootustele, mida kõrgkiriklik protestantism loodab leida läbirääkimistes katoliku kirikuga.

Esiteks, mis käib selle kohta, et katoliku kirik otsib dialoogipartnereid nendest ringkondadest, kus kuulutatakse klassikalisi eetikanorme, siis just selles kontekstis ja reaktsioonina sellele on toimumas jahenemine suhtlemises liberaalse elukäsitlusega kirikutega. Kuuriakardinal Kasper kirjutas aasta tagasi, et läbirääkimised anglikaanidega ähvardavad lõppeda seal punktis, kus „anglikaani kirik lakkab olemast kirik” – kui ta enam ei tunnusta neid elementaarseid eetikanõudeid, mis tulenevad Pühakirjast.

Teiseks, viimasel Vatikani kirikukogul jutuks tulnud oikumeenia puudutas kiriku ekklesioloogilist enesemõistmist, ja nimelt sellise rõhuasetusega, kus kirikuks olemine tähendab „südamete pöördumist” ning orienteerumist Kristusele. Kas ei kõla see kohati lausa pietistlikult – kuid mida professor Tjørhom kahtlustab väärastunud kristoloogiana! Ja samas vaimus edasi, nagu Lumen Gentium (LG) sedastab: „Kirikul on osadus igaühega [...] kes peavad auga Pühakirja oma usu aluseks, ilmutavad usulist andumust, palvetavad, ning sel viisil saavad osa Pühast Vaimust.“ Kas ei kõla see evangelikaalselt!

Seega, vaatamata neile paljudele hädadele ja puudustele, mida protestantlik evangelikalism endas sisaldab, on katoliku kiriku oikumeeniline teoloogia oma pikas traditsioonis parasjagu evangelikalismilembene. Olgu kirik kuitahes kõrge ja sakramendialdis, jääb ta ikkagi „pühast aujärjest lahutatuks, kuni ta pole ühendatud ühe karjase alla”, arvab LG. Ma ei oska öelda, kas peaksime selle asjaolu üle kurvastama või rõõmustama. Meie professor ilmselt nii väga ei rõõmusta. Ja on ka põhjust, sest vaevalt küll, et dialoogis roomakatoliku kirikuga leitakse sakramenditeoloogiale kõigiti aktsepteeritavat rakendust enne, kui protestandid ei hakka lähtuma kiriku enese sakramentaalset olemusest. Sest on ju avalikult teada ortodoksne ja roomakatoliiklik seisukoht, et sakramentaalne ühtsus eeldab usuühtsust kõigis ekklesioloogilistes punktides; et ühist armulauda ei tohi instrumentaliseerida ühtsuse saavutamise vahendina, vaid armulauaühtsus on konvergentsi lõppeesmärk. Katoliku kiriku jaoks – ja minu arvates iga loogiliselt mõtleva ristiinimese jaoks – ei ole olemas poolsakramente; „natuke rasedust”; sakrament kas on või ei ole. Seega siis julgen öelda ettearvavalt, et kõrgkiriku variandis ei ole hetkel näha teist oikumeenilist tulevikku kui täielik ühtsus katoliku kirikus; madalkirikutel ja evangelikaalidel on aga enne seda hulganisti mitmeid pehmemaid oikumeenilisi rõõme koos katoliiklastega. Sooviks muidugi kõike head ja pehmet maandumist ka sakramentaalsete või poolsakramentaalsete andidega varustatud ustavatele protestantlikele kirikutele; aga mida hakkab roomakatoliku kirik peale tühjade anglikaani kirikuhoonetega, millest on inimesed lahkunud ja pööranud selja kristlikele väärtustele...

Olen nõus, et kiriku „nähtav ühtsus” on kindlasti üks olulisi oikumeenia eesmärke mitmete teiste eesmärkide seas. Selle ühtsuse võtmeks ei ole aga väliste vormide ülevõtmine, dogmaatika nivelleerimine, ning sama vähe ka „poliitiline oikumeenia”, mida pelgab professor samuti, vaid selle ühtsuse võtmeks sobib hästi Vatikani poolt korduvalt esitatud slogan, mis kõlab nii: „Mida lähemal oleme Kristusele, seda lähemal oleme üksteisele.” Arvan, et see loosung on piltlik ja arusaadav ning siiras. Vastupidine lootus, et „mida lähemal oleme üksteisele, seda lähemal oleme Kristusele”, võib meid mõnikord alt vedada. Paavst Benedictus räägib viimasel ajal sagedasti, et meie kristlik üksolemine seisneb Kristuse tunnistamises. See pole „poliitilise oikumeenia” tühijutt, vaid täiesti korrektne evangelisatsiooni teoloogia, mida jagavad nii katoliiklased kui ka evangelikaalid.