Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Luterlus arrow Veiko Vihuri: Kiriku õpetusautoriteedi ja -ameti küsimus luterluses
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Veiko Vihuri: Kiriku õpetusautoriteedi ja -ameti küsimus luterluses
Autor: Veiko Vihuri   
reede, 15 mai 2009

Luterlastele on vahel ette heidetud, et neil pole õpetusametit ehk magisterium’it sel kujul, nagu näiteks roomakatoliku kirikus, kus õpetusküsimuste üle otsustavad piiskopid ühenduses paavstiga. Kas ei tulene nüüdisaegse luterluse probleemid, mis on seotud kiriku usutunnistuse ja õpetusega, just kindlakujulise õpetusameti puudumisest?

Koguni luterlaste endi seast kostab hääli, nagu oleksid usk ja õpetus inimliku kokkuleppe küsimus. Kuna evangeelsel kirikul puuduvat õpetusamet iure divino (st Jumala poolt seatuna), siis kuulub kiriku õpetusliku positsiooni kujundamine ja kindlaksmääramine iure humano (inimliku õiguse) alusel kirikukorras sätestatud organi pädevusse – tänapäeval on selleks enamasti pastoritest ja ilmikutest koosnevad esinduskogud.[1]

Päris kindlasti ei käsitanud asja nii usupuhastusaja isad. Vastupidi, nad olid täiesti veendunud, et kiriku usk ja õpetus ei ole ega saagi olemuslikult olla inimliku kokkuleppe küsimus. Kristuse kirik on creatura verbi, st Jumala sõna poolt kokku kogutud usklikud, mitte omal algatusel kogunenud inimesed, kes demokraatliku hääletamise teel lepivad kokku ühistes väärtustes ja seisukohtades. Seal, kus see nõnda on, pole enam tegemist Kristuse kirikuga.

 

Õpetusalus usutunnistuskirjade järgi

Kõigepealt tuleb tõdeda, et Augsburgi usutunnistuse kirikul on kindlakujuline õpetus ning samuti selge ja kindel arusaam sellest, millisele alusele kiriku õpetus toetub, kuigi luterluses pole kunagi olnud ühtset kirikustruktuuri ja kõiki luterlasi ühendavat ülemaailmset organisatsiooni (seda vaatamata isegi Luterliku Maailmaliidu loomisele 1947. aastal). Ühtse organisatsiooni puudumine on seletatav luterluse provisoorse iseloomuga. Wittenbergi reformaatorite eesmärk ei olnud uue, „luterliku“ kiriku asutamine, vaid puhta kristliku õpetuse esiletoomine, mistõttu kirikukorraldusega seonduvad küsimused jäid tagaplaanile. Warren A. Quanbeck kirjutab:

„Luterliku reformatsiooni kirikute kirikukorralduse provisoorne iseloom nähtub faktist, et kuni tänapäevani ei ole nendes kirikutes tsentraalset juhtimisorganit. Luterlikud usutunnistuskirjad kinnitavad kiriku ühtsuse olulisust, ning usupuhastus soovis seda säilitada. Melanchthon väljendas oma soovi jätta teatud tingimustel alles paavsti unifitseeriv roll – juhul kui seda käsitatakse inimlikust õigusest pärinevana ja kui reformaatorite arusaama evangeeliumist tunnustatakse katoolsena. Ja ometi on luterlased jätkanud juba rohkem kui nelja sajandi jooksul eksisteerimist eraldi kirikutena, mida hoiab koos vaid nende ühine kinnipidamine oikumeenilistest usutunnistustest ja 16. sajandi luterlikest usutunnistus­kirjadest.“[2]

Kui Wittenbergist lähtunud reformiliikumist esindavad seisused esitasid 1530. aasta Augsburgi riigipäevale oma usutunnistuse, siis võtsid nad muu hulgas omaks selle lõpuosas väljendatud seisukoha: „…meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus Pühakirja või katoolse kristliku kirikuga. Sest on ju päevselge ja kõigile teada, et me oleme suutnud ülima hoolikuse ja Jumala abiga (see on öeldud igasuguse kiitlemiseta) vältida olukorda, et mõni uus ja jumalatu õpetus meie kirikutesse tungiks ja võidule pääseks.“

Konkordiavormeli (Formula Concordiae, 1577) järgi on mistahes õpetuse ja õpetaja hindamise kriteeriumiks 1) Pühakiri, 2) vanakiriku usutunnistused ja 3) Augsburgi usutunnistus ning seda seletavad luterlikud usutunnistuskirjad. Seejuures rõhutatakse:

„Me usume, õpetame ja tunnistame, et ainsaks reegliks ja juht­nööriks, millest peavad juhinduma ning mille järgi tuleb hinnata nii kõiki õpetusi kui ka kõiki õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi proh­vetlikud ja apostlikud kirjad… Ülejäänud, nii endisaegsete kui ka uute õpetajate, mis nime nad ka iganes ei kannaks, kirjutisi ei tohi aga Pühakirjaga võrdseteks pidada, vaid nad kõik peavad olema sellele allutatud ja neid ei või käsitleda teisiti ega hinnata rohkem kui tunnistajaid, kelle puhul [on näha], kuidas ja milliseis paigus see prohvetite ja apostlite õpetus pärast apostlite aega säilinud on“ (FC Ep, 1).

Järgnevalt loetletakse luterlaste siduvad usutunnistuslikud kirjutised ja määratakse:

„Nende juhtnööride kohaselt tuleb, nagu ülal nimetatud, iga õpetust esitada ning mõista hukka ja heita kõrvale kõik sellega vastuolus olev, [sest] see on vastu meie üksmeelsele usu avaldusele. Niimoodi säilitatakse erinevus Vana ja Uue Testamendi Pühakirja ja kõigi teiste kirjutiste vahel ning Pühakiri jääb ainsaks kohtunikuks, reegliks ja juhtnööriks, mille kui ainsa proovikivi järgi tuleb kõiki õpetusi käsitleda ja hinnata, kas nad on head või kurjad, õiged või valed“ (FC Ep 6–7).

Niisiis annavad usutunnistuskirjad luterlastele konkreetsed põhiprintsiibid, mille abil õpetuse sisu ja puhtuse üle otsustada. Kuid kes on volitatud seda tegema?

 

„Hädapiiskopist“ maaisand ja ülikool kiriku õpetusameti rollis

Nagu Eric Gritsch märgib, samastasid Martin Luther ja varane luterlus õpetusameti ehk magisteeriumi ja kuulutusameti (Predigtamt).[3] Nõnda siis väljendub õige õpetus ennekõike puhta evangeeliumi kuulutamises. Augsburgi usutunnistuse järgi on päästva kuulutuse ameti kirikus sisse seadnud Jumal ise: „Et me sellise usuni jõuaksime, on Jumal seadnud kuulutusameti ning andnud evangeeliumi ja sakramendid. Nende kui vahendite läbi annab ta inimesele Püha Vaimu, kes äratab, kus ja millal tahab, usku neis, kes kuulevad evangeeliumi, mis õpetab, et meil on Kristuse, mitte meie enda teenete läbi armuline Jumal, kui me seda usume” (CA 5).

Kuid 16. sajandil luterlaste seas esile tulnud teoloogilised vaidlused ja usutülid näitasid, et õpetuse kindlaksmääramisel vajab kirik kohalikust pastorist kõrgemalseisvat autoriteeti. Mitme sajandi jooksul oli puhta õpetuse tagajaks oma territooriumil „hädapiiskopi“ (Notbischof) ehk kirikuelu kõrgeima ülevaataja (summus episcopus) rolli täitev ilmalik maaisand. Nagu Andres Andresen märgib, kehtisid konfessionaalsel ajastul Saksa luterlikes vürstiriikides esiteks riigi ja usutunnistuse ühtsuse printsiip ja teiseks usuühtsuse printsiip.[4] Augsburgi usurahuga (1555) kinnistunud põhimõttel cuius regio, eius religio (kelle maa, selle usk) otsustas maaisand tema territooriumil paikneva kiriku usutunnistuse üle. Kui maaisand otsustas konfessiooni vahetada, pidid ka tema alamad seda tegema või maalt lahkuma.

Pärast 1555. aastat kutsuti paljudes luterlikes territoriaalkirikutes ellu konsistooriumid ja seati ametisse superintendendid (või piiskopid), kes koos maaisandaga ja tema järelevalve all pidid kirikuelu juhtima. Kohaliku territoriaalkiriku vaimulike sinod, kus vajadusel õpetusküsimusi käsitleti, toimus alati kõrgema võimu juhtimisel ja kontrolli all. Nii võiski ortodoksiaajastu luterlik teoloog David Hollatzius (1648–1713) väita, et õige õpetuse ameti (magistratus orthodoxus) moodustab nii kirikuvõimu esindaja (praeses ecclesiasticus, tavaliselt piiskop või superintendent) kui ilmaliku võimu kandja (praeses politicus, maaisand või tema volitatud isik) poolt juhitud sinod.[5] Õige õpetuse kindlaksmääramisel abistas võime konfessionaalne ülikool. Puhta luterliku õpetuse keskusteks kujunesid näiteks Wittenbergi ja Jena ülikool.

 

Kirik ja valeõpetus

Kiriku õpetusautoriteet ei seisne üksnes õige ja puhta õpetuse formuleerimises, vaid ka valeõpetuste tagasilükkamises.[6] Sestap tõstatabki ameerika luterlik teoloog Carl Braaten oma artiklis, milles ta käsitleb õpetusameti küsimust luterluses, taas kord hereesiasse suhtumise teema.[7] Osundagem:

„Kirikut kutsutakse igal ajastul „võitlema pühadele kord antud usu pärast“ (Jd 3). Usutunnistuste ja usutunnistuskirjade ülesanne on pakkuda standardeid, mille alusel kirik saab määratleda ja hukka mõista valeõpetused, mis on vastuolus evangeeliumiga. Kirik on alati pidanud vajalikuks vahetegemist heakskiidetava ja tagasilükatava õpetuse vahel. Kuid siiski on hereesiast kõnelemine nüüdisaegsetes kirikutes kahel põhjusel moest läinud. Esiteks, demokraatia esiletulek tähendab, et kirik on minetanud riikliku sunnijõu hereetikuid kui kurjategijaid karistada, ja teiseks, valgustusaeg tõi endaga kaasa sallivuse, mis on ära kaotanud hereesiale seatud piirid. Ortodoksia asetati kaitseseisundisse. Hereesia muutus usuvabaduse ja inimõiguste küsimuseks. Vanas kirikus domineerinud arusaam, et hereesia ohustab hingeõndsust, kaotas oma sisu. Hereesia-teema kandus soterioloogiast üle eklesioloogiasse. Hereesiast hakatakse kõnelema ainult äärmisel juhul, kui on ohus osaduskonna ühtsus. Eriarvamused on lubatavad üksnes senikaua, kuni need ei ohusta kiriku ühtsust. Niisiis ei peeta tõsiseks probleemiks mitte hereesiat, vaid skismat. Et ära hoida hereesia kasvamist kirikulõheks, on oma organisatsioonilist ühtsust peaaegu iga hinna eest säilitavad kirikud hakanud tänapäeval jutlustama inklusiivsust ja eriarvamusi ilmutatud tõest ja piibellikust moraaliõpetusest loobumise hinnaga, laiendades hereesia piire kuni selleni, et inimesi „pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul“ (Ef 4:14).“[8]

Braateni hinnangul on kiriku jaoks hereesiast veel ohtlikum soovimatus või suutmatus eristada õiget õpetust hereesiast. Ta ütleb: „Dietrich Bonhoeffer on kirjutanud: „Hereesia mõiste on tänapäeval kaduma läinud, kuna kirikul puudub õpetusamet. [---] Moodsad oikumeenilised kogunemised on kõike muud kui kirikukogud, kuna sõna „hereesia“ on nende leksikast välja visatud“.“[9]

Braaten rõhutab, et dogmad ja usutunnistused on Pühakirja järel kiriku tugevaim relv hereesiate, sektide ja kultuste vastu, kuna nad kujutavad endast kokkuvõtet sellest, kuidas kirik Pühakirja tõlgendab. Kriisiolukorras aitavad nad kindlaks teha, kas kirik on jäänud kirikuna püsima või mitte. Ta märgib:

„Dogma ja usutunnistused on alati millegi suhtes jaatavad ja hukkamõistvad. Põhjus, miks suur osa moodsast jutlustamisest on tüütav, on see, et see tunneb vajadust naeratada iga asja peale, mis parasjagu moes on. Õige jutlustamine, mis rajaneb Pühakirjale, dogmale ja usutunnistusele, sisaldab alati anateema, hinnangu ja hukkamõistmise – eitava mõtlemise väe. Dogma ja usutunnistused ei ütle ainult: „Me usume, tunnistame ja õpetame“, vaid ka: „Me lükkame tagasi ja mõistame hukka kõik vastukäivad õpetused“. Karl Barth kirjutas: „Kui meil puudub kindlus … öelda damnamus, siis ei pruugi me öelda: credimus. [---] Kui meie „jah“ ei sisalda teatud viisil „ei’d“, siis pole see usutunnistuse „jah“.““[10]

Sellega seoses leiab Braaten, et jutluse roll on tänapäeval kõigi aegade madalaim, kuna kiriku doktriini ja usutunnistuse õpetamine, mis oli kunagi teoloogia süda, on muude huvide ees taandunud: „Tänapäeva seminaristid lõpetavad seminari tõenäoliselt paremate teadmistega uusimatest teoloogilistest suundumustest nagu liberatsionalism, feminism, multikultuursus, keskkonnaküsimused jne – mida neile täismahus õpetatakse – kui ida- ja läänekristluse klassikalistest tekstidest ja mõttest.“[11]

Tõepoolest, segadus ja ebakindlus kiriku õpetuse ja õpetusameti küsimuses saab sageli alguse juba teoloogiastuudiumi tasandil ja jätkub seejärel nii koguduse kuulutustöö kui kirikujuhtimise tasandil. Kui kirikul endal puudub selgus vaimuliku ameti kui kuulutusameti olemuses, kui kirikujuhtidel on kahtlusi, kas kiriku ülesanne on ikka kuulutada päästesõna või tuleb selle asemel leppida erinevate tõlgendustega ja pöörata hoopis tähelepanu näiteks sotsiaalse õigluse ja keskkonnaküsimustele, siis ongi juhtunud see, mille eest Braaten hoiatab: kirik keeldub vahet tegemast puhtal õpetusel ja hereesial ning kaotab oma kirikliku olemuse.

 

Õpetusküsimused on Jumala käsu põhjal piiskoppide pädevuses

Küsigem viimaks, kes või missugune organ peaks tänapäeval luterlikes kirikutes õpetusküsimustega autoriteetselt tegelema. Braaten märgib, et reformatsiooni käigus tekkinud kirikutes on säilinud mõned õpetusautoriteedi elemendid – Jumala Sõna autoriteet, Pühakiri, oikumeenilised usutunnistused ja mitmesugused usutunnistuslikud kirjutised. Samas puudub unifitseeritud, kõigile luterlastele omane amet või organ, kelle pädevuses oleks usu ja õpetuse normatiivseid allikaid tõlgendada ja ellu rakendada. Õpetusküsimuste jätmine demokraatlikult valitud otsustuskogude pädevusse tähendab Braateni hinnangul katastroofi. Ainult ordineeritud isikud, kes on saanud oma meelevalla Püha Vaimu käest palve ja käte pealepanemise kaudu (1Tm 4:14), on volitatud seda tegema. Tõsi, protestantismis on probleemiks veel see, et isegi paljud pastorid ei teadvusta oma ameti sisu ja tähendust, vaid peavad end kõigi usklike üldise preesterkonna osaks. Nad leiavad, et pastor on vaid ametisse valitud koguduse esindaja. Braateni sõnul avaldub siin teooria, et ordinatsiooni kaudu delegeerivad ilmikud oma õigused ja privileegid pastorile, kelle nad on valinud endid esindama.

Braaten ei nõustu selle kujutlusega, vaid juhib tähelepanu sellele, et kirik on ontoloogiliselt bipolaarne, hõlmates nii Sõna kuulutamise kui selle kuulmise ja vastuvõtmise: „Nõnda on ordinatsioon sakramentaalne talitus, tähendades seda, et pastor on Püha Vaimu poolt kutsutud ja läkitatud inimeste juurde Kristust esindama, on seatud nende ette seisma kui see, kes toob nendeni Jumala Sõna nii-öelda väljapoolt, see tähendab, väljapoolt nende endi kogemust. Pastorid on karjased. Kari ei vali endale karjaseid ega lase ennast juhtida, nagu talle parasjagu meeldib. Protestantismis on meie arusaam karjase ja karja vahekorrast täielikult segi läinud.“[12]

Sellest lähtuvalt esitab Braaten seisukoha, et luterlased peaksid õpetusameti ülesanded jätma piiskoppide pädevusse, nagu ka Augsburgi usutunnistuse 28. peatükk seda ühemõtteliselt ja selgesti väljendab:

„Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises, kuid jõudu kasutamata, ainult Jumala Sõna läbi. Ja selles on pastorid ja kirikud kohustatud Kristuse sõnade kohaselt piiskoppidele kuuletuma: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind (Lk 10:16)“ (CA 28).

Augsburgi usutunnistuses väljendasid luterlased niisiis soovi, et piiskopid oleksid piiskopid ja käituksid piiskoppidena, st õpetaksid ja kuulutaksid Jumala Sõna ja täidaksid oma karjasekohustust, muu hulgas kaitstes oma karja valeõpetuste eest. Öeldu kehtib ka paljude tänapäeva luterlike piiskoppide kohta, kes nime poolest on piiskopid, kuid tegelikult on nad kirikuametnikud, kes muretsevad pigemini selle üle, kuidas kirik võiks sekulariseerunud ühiskonnale meele järgi olla. Näiteks oma usutunnistusest kinni hoidvad luterlased Põhjamaades ja mujal on leidnud end grotesksel viisil sarnases olukorras, millest tunnistab Augsburgi usutunnistuse 28. peatükk – piiskoppidel puudub soov ja tahtmine pühakirjapärast õpetust kuulutada, küll aga on nad varmad seisukohta võtma nende suhtes, kes Pühakirjale ja kiriku usutunnistusele toetudes üksnes seda õpetavad ja kuulutavad, mida ristikirik läbi aegade, kõikjal ja avalikult on alati kuulutanud ja õpetanud.

Kui see kurvastaval kombel ka nii on, ei tähenda see ometi, et piiskopiametist kui niisugusest tuleks üldse loobuda, nagu mitmetes luterlikes kirikutes on juhtunud. Augsburgi usutunnistuses märgitakse lõpuks:

„Püha Peetrus keelab piiskoppidele sellise valitsemise, nagu oleks neil meelevald sundida kirikut tegema, mida nad iganes tahavad (1Pe 5:2j). Hetkel ei ole asi mitte selles, kuidas piiskoppidelt nende võim ära võtta, vaid palutakse ja soovitakse, et nad ei sunniks südametunnistust pattu tegema. Aga kui nad sellega ei soostu ja seda palvet kuulda ei võta, siis mõelgu nad sellele, kuidas nad Jumala ees sellepärast vastust peavad andma, et nad oma karmusega lõhe ja skisma on põhjustanud, mida nad tegelikult oleksid pidanud ju aitama ära hoida“ (CA 28).

Samas on luterlased veendunud, et piiskopiamet ei ole veel iseenesest ja igal üksikul juhul garantii, et õpetus püsib puhas.[13] Kui piiskopid osutuvad – Jumal paraku! – hereetikuteks, tuleb kuulekaks jääda Jumala Sõnale:

„Kui nad aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda: “Hoiduge valeprohvetite eest” (Mt 7:15). Ka Paulus ütleb kirjas galaatlastele: “Aga kui ka meie või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud!” (Gl 1:8) ja 2. kirjas korintlastele 13: “Sest me ei suuda midagi tõe vastu, vaid üksnes tõe poolt” (2Kr 13:8) ja samas: “meelevalda, mille Issand mulle on andnud, kasutada ülesehitamiseks ja mitte karmilt mahalõhkumiseks.” (2Kr 13:10)“ (CA 28).

 

Kokkuvõte

Kuigi nüüdisaegne luterlus on nii organisatsiooniliselt kui paraku ka õpetuslikult äärmiselt kirev, ei tähenda see sugugi, et luterluses puuduks selge õpetusalus ja amet, mis on volitatud kiriku õpetust esile tooma. Luterlasi seovad Pühakiri kui Jumala Sõna ning seda seletavad ühtse kristliku kiriku usutunnistused ja reformatsiooniaja konfessionaalsed kirjutised. Ka EELK vaimulikud tõotavad oma ametivandes ja ordinatsioonil antud tõotustes püsida just sellel õpetusalusel.

Augsburgi usutunnistuse järgi – mis on luterlaste peamine usutunnistuslik kirjutis – kuulub õpetuse üle otsustamine iure divino piiskopiametile. See ei tähenda, et piiskoppidel oleks meelevald õpetust subjektiivselt moonutada või lasta arvamuste paljususe ja pluralismi nimel vastukäivatel õpetustel kirikus takistamatult vohada. Vastupidi, nende kohus on selle eest koos ametivendadega hoolt kanda, et ette tulevad usulist ja õpetuslikku  laadi vaidlused ja lahkarvamused saaksid Jumala Sõna ning kiriku õpetustraditsiooni alusel selge ja konkreetse lahenduse.



[1] Näiteks EELK-s on õpetusküsimuste üle otsustamine antud nii piiskopliku nõukogu, kirikukogu kui vaimulike konverentsi kompetentsi, kusjuures igal nimetatud organil on oma kindel pädevus.

[2] Warren A. Quanbeck, „The Magisterium in the Lutheran Church“, Teaching Authority & Infallibility in the Church. Lutherans and Catholics in Dialogue VI, ed. by Paul C. Empie, T. Austin Murphy, and Joseph A. Burgess (Minneapolis: Augsburg Publishing House, 1980), 152.

[3] Eric W. Gritsch, „Lutheran Teaching Authority“, Teaching Authority & Infallibility in the Church. Lutherans and Catholics in Dialogue VI, 140.

[4] Andres Andresen, Eestimaa kirikukorraldus 1710–1832. Riigivõimu mõju institutsioonidele ja õigusele, sari: Tartu Ülikooli doktoritöid (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), 39.

[5] Gritsch, 142.

[6] Vrd Konkordiavormel, Solida Declaratio, 14: „Puhta õpetuse ning täieliku, püsiva ja Jumalale meelepärase üks­meele säilitamiseks kirikus ei ole vaja mitte ainult seda, et õpetataks õigesti puhast, õnnistusttoovat õpetust, vaid et mõistetaks hukka ka selle õpetuse vastased, kes jagavad teistsugust õpetust, 1Tm 3; Tt 1 [vrd Tt 1:9, samuti 1Tm 3:9, 2Tm 2:24; 3:16]. Ustavad karjased, nagu ütleb Luther, peavad tegema ju mõlemat: lambaid karjatama või toitma ja neid huntide eest kaitsma, et nad põgeneksid võõraste häälte eest, Jh 10[:12–16.27], ning lahutaksid väärtuslikku tühisest, Jr 15[:19]“.

[7] Carl Braaten, „The Problem of Authority in the Church“, The Catholicity of the Reformation, ed. by Carl E. Braaten and Robert W. Jenson (Grand Rapids, Michigan / Cambridge, UK: William B. Eerdmans Publishing Company, 1996), 53–66.

[8] Braaten, 59.

[9] Braaten, 64.

[10] Braaten, 64.

[11] Braaten, 63.

[12] Braaten, 64–66.

[13] Vt näiteks Porvoo Ühisavalduses väljendatud seisukohta: „§ 51. Ajaloolise episkopaalse suktsessiooni märgi kasutamine ei taga veel iseenesest kiriku ustavust apostliku usu, elu ja missiooni iga aspekti osas. Ajaloolise suktsessiooni märki kasutanud kirikutes on esinenud skismasid. Samuti ei ole märk piiskopi isikliku ustavuse tagatiseks.“

 
< Eelmine   Järgmine >