28. aprillil kogunes Jõhvis EELK kirikukogu 27. koosseisu viimane, 7. istungjärk, kus lisaks tavapärasele tegevusaruandele vaatles peapiiskop Andres Põder arenguid kirikus möödunud nelja aasta jooksul ning esitas oma hinnangu hetkeolukorrale.

2008. aasta olulisematest sündmustest tõstis peapiiskop Põder esile järgmisi: arengukava vastuvõtmine, kirikukäsiraamatu kehtestamine, üleminek teenistuslepingute süsteemile ja ristimise teema-aastaga seonduvad tegevused. Uue käsiraamatu kohta ütles ta:

„Kahetsusväärseks võib pidada olukorda, kus vaatamata vaimulike konverentsi liikmete enamiku toetusele ei kogunud kirikukäsiraamat kahte kolmandikku poolthääli, mis oleks lubanud selle esitamist kirikukogule. Siiski on pool muna parem kui tühi koor. Arvestades tänase EELK teoloogilist mitmeplaanilisust oleks unifitseeritud tekstini jõudmine lähematel aastakümnetel nagunii ebatõenäoline. Vastuolul on pigem sümboolne kui sisuline kaal ja tagapõhi. Kirikukäsiraamat mahutab endasse ka senise liturgilise traditsiooni, sobides seetõttu kasutamiseks praktikas kõigile.“

Möödunud aastale hinnangut andes märkis peapiiskop Põder: „Aruandeaasta oli kiriku jaoks töine – mõnes osas edukas, mõnes tagasilöökidega. Üha aktiivsemalt on meedia esitanud Eestit kui Euroopa või kogu maailma usuleigemat maad. Samas on kirikus usaldusreiting olnud institutsioonide võrdluses üks kõrgemaid. Kiriku enda aktiivsus pole märgatavalt langenud, mitmes valdkonnas on olnud edasiminekut ja kasvu. Võime koos aasta loosungiga kinnitada: Kristus elab ja meiegi elame.“

Kõneldes möödunud neljast aastast kirikuelus, peatus peapiiskop erinevatel tegevusvaldkondadel ja tõstis esile aset leidnud muutusi. Järgnevalt on esitatud valikuline väljavõte peapiiskopi aruandest.

 

20% vaimulikest on naised

Nelja aasta jooksul on ordineeritud 24 preestrit ja 18 diakonit. 2008. aasta lõpuks oli vaimulikest naisi 40 (ca 20%) ja mehi 171 (80%). Vanuseliselt oli kõige suurem grupp 30–40 aastaseid, kokku 55. „Ühelt poolt võime olla rahul, et enamik vaimulikke on parimas tööeas, teisalt peame arvestama ka sellega, et 15 aasta pärast algab aeg, kus kahekümne aasta jooksul siirdub emerituuri pool vaimulikkonnast. Täna sellele järelkasvu veel näha ei ole,“ märkis peapiiskop.

Samas on 165 kogudusest vaid 103 oma õpetaja, 40 kogudusel puudub koha peal elav vaimulik. Põderi hinnangul oleks praegu juurde vaja umbes 50 vaimulikku.

Preestriks ordineeritutest on endiselt kõige enam Usuteaduse Instituudis õppinuid – 15. Tartu Ülikooli usuteaduskonnast on nelja aasta jooksul preestriks ordineeritud 4 ja Tartu Teoloogia Akadeemiast 3 inimest. „Niisiis on Usuteaduse Instituudi võimekus kirikule jätkuvalt oluline,“ tõdes peapiiskop.

 

Kuhu on kadunud 70 000 liiget?

Pidurdumas on liikmesannetajate vähenemine: ajavahemikus 2004–2008 vähenes liikmeannetuse teinud inimeste arv vaid 2546 võrra, s.o kaks korda vähem kui aastatel 2000–2004. (2008. aastal oli EELK-l annetajaliikmeid 38 683.)

Peapiiskopi hinnangul peaks EELK-l olema rohkem ristitud liikmeid, kui statistika näitab. Kui võtta aluseks 1990. aasta liikmete koguarv – ca 200 000 – ja liita sellele järgnevatel aastatel ristitute ja maetute vahesumma, peaks täna liikmeskonna suurus olema 230 000 inimest. „Kuhu on kadunud 70 000?“ küsis peapiiskop Põder. „Vaevalt migratsiooni või üksikute lahkumisavalduste mõju siin olukorda muudaks. Pigem tingib liikmeskonna väiksemana näitamist psühholoogiline surve, minoriteetsuse taju ja tagasihoidlikkuse püüd.“

Seevastu on viimase kümnendi jooksul kasvanud osavõtt armulauast. Põderi sõnul võib selles näha teoloogilise orientatsiooni muutust. Kogu Eestis võtab luteri kiriku pühapäevastest jumalateenistustest osa ca 6000 inimest, mis on 15% liikmesannetajatest ja 3% liikmetest.

„Misjonimeelsuse kujundamine on meie kiriku esmaseid prioriteete,“ ütles peapiiskop.

 

Välis-Eesti kirik on uus moodustis

Põderi meelest näitas Välis-Eesti kirikukogu soovimatus ühineda kodumaal asuva kirikuga, et „E.E.L.K. puhul pole enam tegu sõja tõttu lahutatud osaga Eesti luterlikust rahvakirikust, vaid uue, iseseisva moodustisega, mis tähendab hoopis teist alust vastastikustele suhetele.“

Välis- ja oikumeenilistest suhetest kõneldes märkis peapiiskop, et EELK rahvusvahelised suhted on laiad ja aktiivsed. Ta meenutas 2006. aastal Uppsala peapiiskopile saadetud Balti kirikupeade kirja, milles avaldati protesti homopaaride õnnistamise otsuse vastu, kuid lisas, et „Siiski lepiti peapiiskop Anders Wejrydi külaskäigul Tallinnasse (2007) kokku koostöö osas valdkondades, kus eriarvamusi ei ole.“

Põder pidas ka oluliseks Siberi luterliku kiriku iseseisvumisprotsessi lõpuleviimist ja piiskop Vsevolod Lõtkini ametissepühitsemist, samuti head oikumeenilist koostööd Eesti Kirikute Nõukogu raames ning bilateraalsete kõneluste algamist Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga. „Misjoniolukorras omandab oikumeenia järjest suuremat kaalu,“ nentis ta.

 

EELK pole kirik, vaid koguduste liit

Peapiiskop Põderi hinnangul on nelja aasta jooksul selginenud kolm asjaolu, millega tuleb arvestada: 1) kristlased on ühiskonnas kultuuriline vähemus; 2) EELK ei ole kirik, vaid koguduste liit; sellega tuleb arvestada ja vältida ootusi ja konflikte, mis tulenevad homogeensuse eeldusest; 3) kiriku võimekus sõltub esmajoones sisemisest motiveeritusest.