Paavst Benedictus XVI tühistas hiljuti 20 aastat tagasi tehtud otsuse, millega oli rooma-katoliku kiriku osadusest arvatud välja neli ilma paavsti nõusolekuta pühitsetud piiskoppi. Nad võeti taas kiriku osadusse ja seda sammu on võrreldud ukse avamisega: kuigi nende suhe kirikuga ei ole veel sugugi pilvitu, on neile antud võimalus tagasi tulla – ja anda oma panus kiriku ülesehitamiseks.

Samaaegselt teatega ekskommunikatsiooni tühistamisest tõusis kogu maailma ajakirjanduses pahameeletorm ühe tagasivõetu, inglasest piiskopi Richard Williamsoni väljaütlemiste üle, milles too kahtles, kas ametlik ajalookäsitlus II maailmasõja eel ja ajal toimunud juutide hävitamisest Natsi-Saksamaa poolt (holokaust) on päris tõepärane. Piiskop Williamson ei eitanud natside kuritegusid, küll aga avaldas arvamust, et kõik ei toimunud päris nii, nagu valdavalt väidetakse. Hoolimata sellest, et ta ei eitanud holokausti toimumist, märgistati ta koheselt kui "holokausti eitaja". Ajapikku on hakatud loobuma koguni sõnast "eitaja", nii et Richard Williamsonist on paljude ajalehtede-ajakirjade pealkirjades saanud "holokaustipiiskop". Saksamaal on piiskop Williamsoni vastu algatatud kriminaaluurimine karistusseadustiku sätte alusel, mis keelab inimsusvastaste kuritegude eitamise ning selle alusel viha õhutamise. Paradoksaalne on antud juhul see, et tõeline viha õhutamine on tõusulainel, aga sellega ei tegele mitte piiskop Williamson, kes on juba kaks korda avalikult andeks palunud, vaid need, kes teda viha õhutamises süüdistavad.

Nii näiteks tembeldab kristlaste vahelise ühtsuse edendamise (sic!) paavstliku nõukogu president kardinal Walter Kasper Williamsoni vabandused "odavaiks". Aastakümneid "kirikuvägivalla" ja hierarhia vastu võidelnud teoloog Hans Küng nõuab piiskop Williamsoni karmi karistamist ja uuesti ekskommunitseerimist. Saksamaa juutide kesknõukogu president Charlotte Knoblauch teatab, et Williamson tuleb saata sinna, kuhu ta kuulub, s.t kirikust välja. Isegi Vatikani pressiesindaja Federico Lombardi on seisukohal, et piiskopi vabandused ei ole veel piisavad.

Kummalise paralleelina ülalkirjeldatuga kerkis Eestis läinud nädalal esile üldrahvalik arutelu kellegi "skandaalse seltskonnadaami" üle, keda olla nähtud  Vabariigi Presidendi Iseseisvuspäeva vastuvõtul. Skandaal! Kuidas selline inimene küll niisuguses kohas! Ja teinegi skandaal: niivõrd aulisel üritusel – lisaks sellele "bravuuritarile" – veel keegi "lihtlabane juuksur"!

Mis inimesed me oleme, et meile, esiteks, läheb niivõrd korda kõik see, mis puutub teistesse (vrd Mt 7:3-5), ning teiseks, et me ei kohku iialgi tagasi ega jäta kasutamata võimalust sekka lüüa, kui kedagi pekstakse?!

Ei, me ei pruugi olla kõigega nõus, mida keegi teeb või ütleb; me ei pea seda heaks kiitma. Aga isegi juhul, kui tegemist peaks olema kõige viimase ... ei-tea-kellega ..., ei ole meie need, kellele oleks antud õigus kohut mõista – hukkamõistmisest rääkimata. Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik (Jk 4:12). Jumal on andnud oma Poja, et keegi ei peaks hukkuma – ja Jeesuse sõnad Sakkeuse kohta, et "ka tema on Aabrahami poeg" (Lk 19:4), kehtivad kõigi ülalnimetute puhul.

Nad on inimesed ja neil on täpselt samasugune õigus elada, käia presidentide või kuningate vastuvõtul, mõelda ja arvata, kui vaja siis kahetseda ja andestust otsida – ning andeksandmist ja vastuvõtmist leida –, nagu meil kõigil. Kui meil üldse on mingi õigus ...

Järelemõtlemist, meeleparandust ja andekspalumist vajame kõik. Aga kui me oleme paastumas, siis pidagem meeles, et see on meie ja meie Isa vaheline asi  (Mt 6:16-18) – ja samamoodi on teiste paastumine nende ja Isa vaheline, mitte meie asi.