Kui püha Paulus ütleb: „…ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses“ (Gl 3:28), siis see ei tähenda, et Kristuses ei olegi meest ega naist. Kui see nii poleks, poleks meil Ühendust Naised Teoloogias. Ei ideed ega liikmeid. Tänavuse vaimulike konverentsi ajal Audrus sai see eriti selgeks, kui hõigati maha Ühenduse Naised Teoloogias koosolek. Õige! Miks peab ainult vaimulikel olema konverents? Naistel teoloogias peab ka olema oma konverents.

Naised liiguvad õiges suunas. Ehk kasvab ühendus ajapikku lapsekingadest välja ja kujuneb kiriku oluliseks vaimulikuks dimensiooniks – kloostriks. Me näeme ju, kui palju Eesti apostlik õigeusu kirik selle nimel vaeva näeb – ja meil on ka sarnane algatus! Lutheri hoiatust kuulda võttes peame aga jälgima, et kloostrit rajades ei langeks naised liialdustesse ega hakkaks arvama, et nunn olla on aulisem kui pereemanda töö, kui see oma majapidamise ja laste eest hoolt kannab. Koguduse ameteid tuleb pidada Jumala seadmist mööda (1Kr 12:12–21) ja armastuses (1Kr 13). Kloostrisse minekuks ei saagi kõigil olla võrdset õigust, sinna võetakse need, keda Jumal kutsub.

Mõned vaimulikud on rääkinud millegi kloostrisarnase vajadusest meie kirikus. Pole kuulnud, et sõnadest eriti kaugemale oleks jõutud. Ühenduse Naised Teoloogias esinaine lubas mulle Audrus, et tuleb järgmise aasta konverentsile sutaanis. Tõesti, nii ta ütles, ja minu arust on see päris hea. Kui tegeldakse juba selliste pisiasjadega nagu riietus, siis ollakse kloostri rajamise mõttega juba üsna kaugele jõutud. Võibolla kaugemale kui oskaks arvatagi.