Ligi kakskümmend aastat Vene Õigeusu Kiriku välissuhteid juhtinud metropoliit Kirilli valimist kirikupeaks on juba tervitatud nii lähemal kui kaugemal. Näiteks ütles paavsti esindaja: „Vatikanis tuntakse patriarh Kirilli hästi ning me soovime talle õnne uues ametis ja loodame, et koostöö ja üksteisemõistmine kirikute vahel jätkub.“

Soome luterliku kiriku välissuhete osakonna juhataja Risto Cantell rõõmustab, et Kirill on Soomes tuntud mees ja tunneb ka ise hästi Soomet. Niisamuti on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Korneliuse hinnangul uus patriarh Eestile lähedane inimene. „Kuna Vene õigeusu kiriku sinodi liikmetest tegeles just Kirill kõige rohkem Eesti kirikuasjadega, võib tema valikut pidada eriti positiivseks,“ ütles ta.

Kuidas Moskva on viimase 10–15 aasta jooksul Eesti kirikuasjadega tegelenud, seda me teame hästi.

Mõned vaatlejad on rõhutanud, et äsjased patriarhivalimised on Vene kiriku ajaloos kõige vähem sõltunud riigivõimust. Võib-olla. Meenutagem, et Venemaal on patriarhid reaalselt ametis olnud vähem kui kakssada aastat – ajavahemikus 1589–1700 ja 1917–1925 ning seejärel alates 1943. aasta septembrist kuni tänaseni. Peeter I kaotas selle ameti kahesajaks aastaks ja juurutas Venemaal protestantismist üle võetud kirikujuhtimismudeli, allutades kiriku ilmaliku võimu kontrollile. Romanovite dünastia varisedes suudeti patriarhi ametikoht küll taastada, kuid kirikut ootasid ees rängad katsumused nõukogude režiimi all.

Tänapäeval on patriarhi institutsioon tähtis nii Vene Õigeusu Kirikule kui riigile, tõstes kiriku ja riigi prestiiži, hiilgust ja aupaistet muu maailma silmis. Nagu me venelaste endi suu läbi kuulnud oleme, vajab vene inimese hing ennekõike teiste rahvaste austust ja lugupidamist.

Ühe ajakirjaniku hinnangul pole Kirill mingi modernist ega liberaal, vaid pesuehtne traditsionalist. Jumal tänatud. Aga kuitahes lääne- või reformimeelne Kirill mõnede vaatlejate kujutlustes või lootustes ka poleks olnud, peab ta patriarhina arvestama nii Kremli ja kiriku enda huvide kui lihtsate venelaste tunnetega. Sellest siis ka enne valimisi tehtud avaldused, et teiste konfessioonidega õpetuslikele kompromissidele ei minda ja Rooma paavstiga niipea ei kohtuta. Vaevalt võib loota mingeid muutusi ka Moskva suhtumises autonoomsesse Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse sel lihtsal põhjusel, et püha Venemaa territooriumist ei saa tolligi ära anda.

Vene kiriku tegemistest ja ka sellest, kuidas seda Vene meedias kajastatakse, kumab läbi soov mitte ainult mängida esimest viiulit õigeusu maailmas, vaid olla terves kristlikus maailmas teatav vastukaal ja alternatiiv Roomale. Viimastel nädalatel Vene kirikust ridamisi tulnud uudistes ei rõhutatud mitte juhuslikult, kuidas loendamatute eri rahvaste ja riikide esindajad kõikjalt maailmast kogunevad patriarhi valima. Moskva patriarh kui õigeusklike sisuline liider (vähemalt venelaste kujutlusis) osutub nagu mingisuguseks kolmanda Rooma paavstiks, kuna esimene ja teine Room on langenud ja neljandat ei tule teatavasti iialgi.

Milliseks kujuneb Kirilli kui kirikupea käekiri, seda saame varsti näha. Kuid üks asi on kindel. Nagu märgib Marko Mihkelson: „Igatahes on Moskva kiriku eesotsas mees, kes teab väga hästi, mis laias ilmas toimub.“

Loe lisaks:

JUHTKIRI: Meie mees Kremlis? (06.12.2008)