Andestatagu mulle veidi ebatõsine, fantaasia-sugemetega sissejuhatus. Inglise kirjaniku J. R. R. Tolkieni sõrmuse-triloogia liikumapanevaks ideeks oli, et pärast viimast lüüasaamist vaimuna eksisteeriv pimeduse isand Sauron üritas meele­heitlikult kuju võtta ning vajas selleks võlusõrmuse abi. Eks ole, "Üks sõrmus juhib neid, Üks leiab üles, Üks sõrmus toob nad kokku pimeduse süles".

Umbes samamoodi üritab kuju võtta valgustuslikele, liberaalsetele ja humanistlikele väärtustele rajatud Euroopa. Terve Mõistuse Sündikaadis ilmunud Martin Helme hiljutises artiklis "Hiiliv riigipööre läänest" oli juttu sellest, et europoliitikud otsivad väsimatult valemit elik piltlikult öeldes sõrmust, mille abil saaks impeeriumi kujuvõtmine edukalt lõpule viia.

Roomlastest peale ei ole impeeriumi-idee Euroopa ajaloo kõigil perioodidel kunagi kadunud. Paganlik Rooma impeerium muutus kristlikuks, kuid lagunes võõrrahvaste sissevoolamise tagajärjel, alguses läänes ja tuhat aastat hiljem idas. Keskajal viljeldi Süda-Euroopas Rooma impeeriumi ideed edasi, ehkki katoliiklikus ja feodaalses vormis. Meenutagem, et viimane Rooma keiser Austria Habsburgide kojast loobus Rooma keisritiitlist alles Napoleoni ajastul 1806. aastal, jäädes küll edasi Austria keisriks. Kuid keisritiitlit kasutasid kuni I maailmasõja lõpuni veel Saksa ja Vene monarhid, pretendeerides kaudselt impeeriumi pärandile. Vene tsaarivõimu põhjendati ideoloogiliselt lausa Kolmanda Rooma ideega.

Vahemärkuse korras olgu tähendatud, et puhtajalooliselt võttes ei ole mul midagi impeeriumi vastu, kui see on kristlik ning tagatud on keisri ja paavsti võimu tasakaal, nagu see ideaalis pidi olema. Loomulikult jääb see vaid reaalsusest hälbivaks mõttemänguks. Kuid öeldagu mis tahes, "pime" keskaeg oli vaimselt, intellektuaalselt säravamaid perioode Euroopa ajaloos. Ja-jaa, kuulen juba hüüatusi: aga ristisõjad ja inkvisitsioon! Samas võib vastu küsida, mille poolest on siis modernismi viljad paremad? Revolutsiooniline vägivald, suurriikide imperialistlik laiutamine, maailmasõjad ja inimeste tööstuslik tapmine, totalitaarsete režiimide õudused… Paraku ei ole inimkond millalgi oma senises ajaloos suutnud vägivallast hoiduda ning ühtegi minevikuperioodi ei maksa selles suhtes idealiseerida.

Kas postmodernismi ajastul suudetakse minevikust õppida? Euroopa liberaalne-humanistlik projekt näikse küll olevat sellele suunatud. Meile räägitakse inimõiguste tingimusteta järgmisest, vabaduse edendamisest, osalusdemokraatiast, vähemuste õigustest jms.

Euroopast tahetakse kujundada sallivuse, vabaduse, võrdsuse ja mitmekesisuse maailmajagu. Mõnesugused arengud, millest me viisteist aastat tagasi kuulsime vaid välisuudistest rubriigis "Veidrusi" ja oletasime, et mitmed jampslikud ideed ei leia meie ühiskonnas iial kasvupinda, on praeguseks jõudnud või kohe jõudmas valitsuse (nt justiits- ja sotsiaalministeeriumi) agendasse. Meile kinnitatakse, et Eesti kuulub Euroopasse ja jagab samu väärtusi.

Paraku on sallivuse, vabaduse, võrdsuse ja mitmekesisuse ideoloogia oponentide ja teisitimõtlejate suhtes fašistlikult sõjakas. Seda võib näha nii ühiskonnas kui ka mitmetes liberaliseerunud lääne kirikutes. Seal, kus kirik tahetakse muuta humanistlike ideede eesliinikantsiks, suhtutakse "vanameelsetesse" heal juhul üleolevalt, üldiselt aga eitatakse nende õigust eksisteerida ning nende väljapuhastamiseks võetakse kasutusele tõhusad meetmed kuni riigivõimu appikutsumiseni välja. Seda teed on läinud näiteks mõned põhjamaade kirikud.

Ühiskondlikul tasandil on iseloomulik, et sellal, kui inimloote tapmisest on tehtud inimõigus, võib loomade väärkohtlemise eest saada reaalse vanglakaristuse. Niisamuti on ka sõnavabadusega. Usulisi väärtusi võib vabalt mõnitada – meenutagem Taani karikatuuri­skandaali –, kuna see käivat väljendusvabaduse alla, mis on põhiõigus ja mida "kitsarinnalistel" usklikel tuleb taluda, kuid teatud ajalooküsimuste kriitiline uurimine võib taas kaasa tuua vangistuse. Mõnel pool on riiklikes koolides keelatud ususümbolite kasutamine (pea- ja näokatted, kaelaristid jms). Mis vabast eneseväljendusest me siis räägime? Pole kahtlust, et "sallimatuse" ilminguid hakatakse tulevikus veelgi tõhusamalt karistama.

Muidugi võib vastu väita, et elu vabas euroopalikus heaoluühiskonnas on mõõtmatult parem kui n-ö laagritüüpi totalitaarses režiimis. Nõus. Aga kas polnud siis elu Nõukogude Liidu viimastel aastakümnetel samamoodi "rahuldav"? Senikaua, kuni sa teadsid oma kohta, seisid nurisemata järjekordades ja tegid oma halli igapäevatööd, ei sekkunud riik eriti sinu ellu. Kui sa aga juhtusid süsteemi aadressil kriitikat tegema, hakkasid sinuga tegelema "organid" ning sõltuvalt oma kindlameelsusest võisid sa kogeda rikkalikku sunnimeetmete arsenali.  Siiski ei olnud nõukogude režiimil ühtegi tõhusat relva (peale riikliku vägivalla­aparaadi) taltsutamaks rahva kasvavat rahulolematust. Lõppude lõpuks tahtis ka nõukogude inimene omada rohkem asju, reisida välismaal jms.

Läänelikus heaoluühiskonnas pakutakse uinutusrohuna ennastunustavat tarbimist. Poliitilist ja ideoloogilist rahulolematust süsteemiga saab efektiivselt vaigistada üldise heaolu ja jõukuse kasvuga, mis lubab senisest veelgi enam tarbida, ennast välja elada, eksootilistes maades puhkuse- ja seksiturismiga tegeleda jne. Kas seda nimetatakse eneseteostuseks, "täiega elamiseks" või muud moodi, pole enam tähtis.

Kuid pidagem meeles, et arengud ei ole ju seisma jäänud. Võib vabalt ette kujutada, kuhu ja kuidas lääne tsivilisatsioon edasi areneb. Selle sotsiaalseid ja vaimseid süvastruktuure õgivad muutused toimivad ka ilma ühtse poliitilise pealisehituseta, ehkki pole kahtust, et unifitseeritud reeglitega ühtses riiklikus moodustises on võimalik neid arenguid kiirendada. Pealegi ei ole Euroopa Liit ideoloogiliselt neutraalne  riikidevaheline koostöö­organisatsioon, vaid selgelt väärtuspõhine ühendus, kusjuures kaitstavad väärtused ulatuvad majanduse ja poliitika valdkonnast üha enam moraali ja religiooni valdkonda.

Kristlus tunneb ideed valguse ingli kuju võtnud sellesinase maailmaajastu vürstist. Mordori kants ei pea tingimata olema sünge paik pimeduse rüpes, täis igasugu jälkusi ja ilgusi, nagu Tolkien seda kujutas. (Tolkienil olid oma triloogiat luues teadupärast silme ees nii Esimese kui Teise maailmasõja rindevõitlused ja Saksa totalitaarne natsirežiim.) See võib samahästi olla kõlavatele ideedele rajatud sallivuse, vabaduse, võrdsuse ja mitmekesisuse ühiskond, mille ideoloogiliseks mõõdupuuks on tehtud inimene oma tahtmistega. Aga kui juba metafüüsilisel lainel olla, siis võiks loo moraali kokku võtta tuntud kirikukoraali sõnadega: "Küll wana waenlane on wäga wihane, suur wägi, kawalus on tema tugewus: ei ole tema sarnast."