2008. aasta kevadel võttis kirikukogu vastu EELK arengukava aastateks 2008–2017. Selles võib näha katset ületada teatud haraliolekut, millest on viimasel ajal kirikuringkondades siin-seal juttu olnud. Arengukava on ju dokument, milles sõnastatakse eesmärgid ning kirjeldatakse nende saavutamiseks vajalikke tegevusi.

Millisena soovib EELK ennast näha aastal 2017? Mõned nopped arengukavas esitatud visioonist: „Kiriku sõnum on ajakohane ja arusaadav. [---] Kirik on nähtav ja tema maine on kõrge. Meedias avaldatakse arvamust ja antakse hinnanguid ühiskonnas toimuvate protsesside kohta ning võetakse sõna üldharivatel ja kultuurilistel teemadel. [---] Riigile ja kohalikule omavalitsusele on kirik usaldusväärne partner. [---] Kirik on aktiivne kodanikuühiskonna kujundaja. [---] Loodu hoidmise ja ühiskonna kõlbelise teenimise kontekstis on kirik avatud diskussioonideks ja ühistegevuseks teiste religioonidega.“

Mida sellest arvata? Kujutlegem apostleid arutlemas Jeruusalemmas tulevikuplaanide üle. Kas nende nägemus kirikust võinuks olla midagi taolist? EELK tegelikkus on praegu igatahes selline, et oma senise ajaloo suurima vaimulike arvu juures pole paljudel kogudustel ikka veel õpetajat ning suur osa meie tähelepanust ja ressurssidest läheb ajalike varade haldamisele, mitte vaimulikule tööle. Kuidas seda olukorda muuta?

Meie kirik vajab vaimulikku taassündi. Järjest ilmalikumaks muutuvas ühiskonnas saab kirik panustada ainult oma vaimulikkonna ja liikmete pühendatusele ja ohvrimeelsusele. Kuid ennekõike on vaja jääda ustavaks Jumala sõnale ja katoolsele kristlikule usule ning pühenduda kiriku vaimulikule ülesehitamisele. Nõnda toimides oleme me kuulekad Kristusele ja väljendame kõige paremini oma luterlikku identiteeti. Ka Luther seadis esikohale Jumala sõna autoriteedi ega küsinud, kuidas olla inimeste meele järgi.

EELK-l oleks mõndagi õppida Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku taassünnist. Viimase 10–15 aasta jooksul on see kirik taastanud autonoomse õigeusukiriku struktuuri, ametisse seadnud piiskopid, läkitanud tööle uusi vaimulikke, loonud oma teoloogilise õppeasutuse, püüdnud tugevdada õigeusu kohalolekut kohtadel. Muidugi on ka neil palju probleeme, kuid näib, et üldsuund – keskendumine vaimulike vajaduste teenimisele – on olnud igati õige.

Mida me peaksime siis tegema? Näiteks järgmist:

• seadma prioriteediks kiriku vaimuliku taassünni ja loobuma rahvakirikliku kultuurikristluse ambitsioonidest;
• tõstma esikohale puhta kristliku usu ja õpetuse;
• aitama kaasa sellele, et Usuteaduse Instituut võiks olla tõsise kristliku usu kool ja pühendunud vaimulike kasvulava;
• reformima kiriku struktuuri selliselt, et vaimulik hierarhia seisaks nii koguduste kui vaimulike pastoraalsete vajaduste teenistuses;
• taastama vaimuliku ameti apostliku ja piibelliku korralduse;
• seadma koguduste elus esikohale missa ehk Sõna ja sakramendi ning liikmete usulise õpetamise ja kasvatamise;
• julgustama ilmikuid tunnistama oma usust.

Nimetatud punktid või enamik neist on kõigiti kooskõlas EELK arengukavaga, kus tõstetakse esile nii jumalateenistuslikku elu, misjonimeelsuse kasvatamist kui ilmikute kaasamist.

Kuid peamine on see: meil tuleb loobuda soovist mängida Eesti ühiskonnas rahvakirikule omast rolli. Kui me muretseme kogu aeg selle pärast, kuidas meeldida rahvale, olla nähtav meedias või saada respekteeritud dialoogipartneriks ei-tea-kellele, võime hõlpsasti unustada oma kirikliku olemuse ja eesmärgi. Postkristlikus ühiskonnas on üpris lootusetu pälvida meedia või avalikkuse heatahtlikku suhtumist kristlikesse väärtustesse ja põhimõtetesse.

Meie ainus tõsiseltvõetav arengutee on keskendumine kiriku vaimulikule taassünnile ja kasvamisele. Mis ajalikesse asjadesse puutub, siis küllap kehtivad siin Issanda sõnad, mis Ta lausus igapäevaelu vajaduste pärast muretsemise kohta: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“