Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Luterlus arrow Harald Põld: Mis tähendab protestantlik, mis evangeelne, mis lutherlik
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Harald Põld: Mis tähendab protestantlik, mis evangeelne, mis lutherlik
Autor: Harald Põld   
laupäev, 06 detsember 2008

Õp Harald Põld kirjutas selle selgitava artikli usutüli käigus, mis 1922. aastal oli EELK-s puhkenud õpetuse aluseid määratleva põhikirja paragrahvi sõnastuse üle. Nimelt lisati II kirikukongressil (1919) vastuvõetud põhikirja §-le 3 hiljem sõnad, et Piiblit ja usutunnistuskirju tuleb tõlgendada „protestantismuse vaimule vastavas mõttes“. Harald Põld ja teised konservatiivsed kirikutegelased nõudsid selle lisanduse väljajätmist, kuna see andis õp Theodor Tallmeistri juhitud uusprotestantlikule voolule võimaluse tõlgendada usu- ja õpetuse aluseid liberaalteoloogia vaimus. Küsimus lahendati alles 1925. aastal toimunud kirikupäeval, kui „protestantlik saba“ põhikirjast välja hääletati. (Toim. märkus.)

 

Meie kirikus peetakse praegu ägedat võitlust usutunnistuse ja usutunnistuskirjade pärast. Ühed nõuavad, et usutunnistused ja usualused samadeks jääksid, mis nad on meil olnud 400 aastat, teised tahavad, et võimule tõuseks uus vaade, mis usutunnistusi enam selleks ei arva, mis need ise tahavad olla, vaid et neid tuleks mõista uues, vabamas, nimelt protestantlises mõttes. Viimase voolu poolehoidjad ei usu ka enam, et palju neid võiks meie rahva hulgas leiduda, kes veel vanast usust kinni peavad; nad arvavad kutset vana usu kaitsmiseks inimeste petmiseks, võimu püüdmiseks, „räpaseks valeks“, mis vagaduse katte alt ikka jälle nähtavale tulevat ja tembeldavad seda otse poliitiliseks tegutsemiseks, mille kaudu meie maal kõvasti lüüa saanud Saksa poliitikat jälle vähegi püütakse kohendada ja maksma panna. „Meie Kiriku“ toimetajat nimetatakse otse „vasikaks“, millega saksad künnavad ja nõnda Eesti õpetajat (neid on tõepoolest ainult mõni ainuke), kes veel vana usu poole hoiab, „sakste sabarakkudeks“. Nii ei olevatki võitlus usu võitlus, vaid politika võitlus, ei sugugi võimu katsumine vana ja uue usu voolu vahel, vaid õieti saksluse võimule tõstmise püüete ja puhta Eesti rahvusluse kindlustumise vahel.

Ent nimetagu nad meie sihtisid, missugusteks nad tahavad ja sõimaku nad meid, kuida nad õieti oskavad: meie teame, mis eest meie seisame ja mille pärast meie võitleme, ja meie poolehoidjad teavad seda ka kõik selgesti. Meie ei taha lasta oma usuvabadust oma kirikus kitsendada ja oma kirikust välja tõrjuda lasta seda usku, mis peale meie kirik rajatud. Meie ei taha oma Ev. Lutheruse kiriku surma, vaid et ta edasi elaks selles usu vaimus, mis 400 aasta jooksul teda on elustanud kõigi välispidiste väärnähtuste peale vaatamata. Süüdi on palju tehtud selle aja jooksul, aga kõik, mis kiriku kaudu tehti, ei olnud ühtegi kiriku süü, vaid nende valitsuste ja võimupüüdjate süü, kelle külge kirik oli seotud. Nüüd on puhastust tarvis. Ent on ka tarvis silmad lahti pidada seks, et pesuveega ühtlasi ka laps ise vannist välja ei kallataks. Kirik saab riigist vabaks ja tahab oma teed käia üksi Jumala ja tema sõna peale vaadates. Temale tahetakse aga jälle rangid kaela ajada nende poolt, kes ebajumalat „Omnes“ (s. o. „kõik“, tähendab rahva hulgad ja politika tooniandjad) nagu M. Luther seda nimetas, kummardavad ja loodavad, et rahvus see on, mis kirikut ehitab ja ei mitte ümberpöördud. Ent see on arusaadav. Kes õigelt evangeeliumi teelt lahkuvad, satuvad ikka vanasse seadusesse, Vana Testamenti tagasi. Ja sinna on sattunud ka meie kiriklikud rahvuslased, ehk nad küll Vanast Testamendist muidu lugu ei taha pidada. Iisraelis oli kirik ja rahvuslus üks; seal tähendas usklik olla ja juut olla ühte ja sedasama, Uues Testamendis ei ole aga juuti ega kreeklast, vaid kõik on üks Kristuses: ristiusk seisab kõrgemal kui rahvus, tema peab rahvad uueks sünnitama, aga mitte rahvused teda. Nüüd, kus Ev. Lutheruse kirik Eestis vabaks saab riigi võimu alt, saab tema ülesanne enam kui enne olema, Eesti rahvast ja rahvust õige Kristuse valgusega valgustada ja ei ole asi ühtegi nii, et nüüd rahvas hakkab omale ise uut usku tegema ja uut jumalust seadma. Ka ei ole usu vabadus see, et nüüd kirikuõpetajad meie kirikus võivad Kristuse jumalust salgama hakata, ristiusu õpetust kõrvale jätta ja Buddha ja Muhameedi tarkusega rahva silmi selgitada, nagu härra V. Kuljus „Protestantlises Ilmas“ teeb, vaid lutherline usuvabadus on see, et mina lasen oma südametunnistuse täiesti Jumala sõna kammitsasse panna ja ühinen üksi nendega, kes ka oma südametunnistuse sama nööri külge lasevad köita. Tõsine protestant olla tähendab protesteerida kõige võimude ja jõudude vasta, kes peremehed tahavad olla minu usutunnistuse üle, Jumala sõnast mööda minnes ehk seda koguni kõrvale heites. Tõsine evangeelne kristlane olla tähendab Kristust nõnda tunnistada, kuidas tema kuju evangeeliumidest meile vastu paistab, ilma parandusteta, ilma piibli lugude legendadeks tembeldamata. Ja tõsine lutherlane olla ei tähenda mitte südametunnistuse poolest vaba olla usutõdede salgamiseks, vaid südame tunnistuse poolest seotud olla usutunnistuse külge, aga vaba olla kõige vastaste vasta seda usku julgesti tunnistama.

Need sõnad „protestant, evangeelne, lutherlane“ on aga mõtte poolest ära moonutatud aegade jooksul vabameelse usuteaduse poolt. Ja kui nende sõnade pärast vaieldakse ja võideldakse, siis paistab kõrvalt kuulutajatele, justkui peetaks sõda tõesti tühja palja sõnade pärast, ja õige usu vastased ütlevad ka, et nad sõnade küljes ei ripu, et neile ka lause „protestantismuse vaimule vastavas mõttes“ midagi ei tähenda. Kuid, mis näitab nende võitlemine selle „tühja sõna“ pärast? See näitab, et meie protestantlased ometi kõigi abinõudega tahtsid seda sõna alles hoida, et selle sõna läbi tõesti seaduslikul ja õiguslikul teel meie kirikusse oleks uks lahti jäänud kõigile valeõpetajatele ja kas või Jumala ning Kristuse salgamise võimalustele otse jutluse sees ja kantslitelt. See oli ka neile ja mitte ainult meile, palju, palju enam kui võitlus paljaste sõnade pärast, see oli ikkagi võitlus usu seisukoha pärast ja võis ainult selle läbi varjatud ja tühjaks nimetatud saada, et nimetustel „protestant, evangeelne, lutherlane“ on kahesugused tähendused.

Kuna praegu nende sõnadega „protestant, evangeelne, lutherlane“ just palju ümber vehitakse ja paljud õieti ei tea, kuida neid sõnu saab teine teisele vastu seada, siis ei tohiks „Meie Kiriku“ lugejatele üleliigne olla, kui ma mõne sõnaga nende sõnade endist ja praegust tähendust valgustan ja nende sõnade vassimisse pisut selgust toon.

Võtan kõige pealt sõna „protestant, protestantism“.

Selle sõna tekkimisel on järgmine ajalugu.

Nagu teada, mõisteti Martin Luther a. 1521 Wormsi riigipäeval riigineede alla. See tähendas seda, et Luther oli linnupriiks mõistetud ja et igaüks võis teda kinni võtta, teda maha lüüa ilma et ükski valitsuse ehk kohtu võim oleks vahele astunud. Selle neede tagajärgede eest päästeti Luther enne Wartburgi kindlusesse ja pärast kaitses teda tema kuurvürst. Varsi nägi ka riigipäev ära, et neede läbiviimine tooks mässu ja mõlemad Nürnbergi riigipäevad (1522 ja 1524) võtsid nõuks Wormsi edikti (eeskirja) mitte veel teostada. Speieri riigipäev 1526 tegi koguni otsuseks, et iga väikene Saksamaa osariik saab oma usku pidada põhimõtte järele: kelle valitsus, selle usk. Kuid katoliiklased said varsi agaramaks, tegid omas sihis enam kihutustööd, ja nende õhutusel võttis teine Speieri riigipäev a. 1529 otsuse, et Wormsi otsus Lutheri kohta tuleb kõigis riigi osades maksma panna. Selle otsuse vasta andsid nüüd 5 vürstiriiki ja 11 linna oma protesti kirja sisse, mille mõjul asi uuesti Augsburgi riigipäeva ette tuli ja evangeelsed teatavad vabadused said. Speieri protesti põhjal hakatigi nüüd Lutheri poolehoidjaid protestantlasteks nimetama. See oli siis õieti poliitiline erakond riigipäeval, tema nimetust hakati aga ka kiriklikult tarvitama. Poliitiliselt esines ta ka Augsburgi usurahu lepingus a. 1555, mille põhjal katoliiklased ja protestantlased Saksa riigis ühesugused õigused said. Kui pärast kolmekümne aastast sõda 1648 Westfaalis rahu tehti, said ka reformeeritud (s. o. Zwingli ja kalvini) kiriku liikmed Augsburgi rahu läbi tulnud protestantlaste õigused. Sest ajast peale nimetati ka Zwingli ja Kalvini usulisi protestantlasteks. Ei saadud siis enam öelda, et iga protestantlane on lutherlane, siis oli juba olemas protestantlasi, kes ei olnud lutherlased. Praegu tähendatakse sõnaga protestantlased kõiki neid usukogudusi, kes katoliku uskude hulka ei kuulu. Nii on praegu ka baptistid, adventistid ja paljud teised lahkusud protestandi usud, methodisti kirikust veel rääkimata. Nii võime öelda: iga lutherlane on protestantlane; aga ei saa öelda: iga protestantlane on lutherlane. Sel põhjal tähendab praegu protestantismi vaim kõigi mitte-katoliikliste uskude vaimu segu, ühte avaramat alust kui Ev. Lutheruse kirikul on, ja nii avarat, et sinna peale lahkusuliste vaimu ka kõik vabameelne liberaal ja isegi eitav (negatiiv, Kristust ja isegi isiklist Jumalat salgav) usuteadus sisse mahub.

Sõna evangeelne on tulnud iseäranis tarvitusele aastal 1817, kui Preisi kuningas Lutheruse ja Kalvini kiriku ühendas. Küll oli nii hästi Lutheruse kui reformeeritud ehk Kalvini kirik ennegi ikka evangeelse nime kannud, aga lisandusega Lutheruse ehk reformeeritud. Aastast 1817 tõusis aga kirik ellu, mis ennast ainult evangeelseks nimetas. Sest ajast peale oli teatud piirides võimalik öelda, mis õp. Lattik Lutheri eluloos ütleb, et iga protestant on evangeelne ja iga evangeelne on protestant. Praegu ei saa seda öelda. Näit. on adventistid küll protestantlased, aga evangeelsiks neid keegi ei nimeta. Ka ei saa meie öelda: iga evangeelne on lutherlane, sest on evangeelseid ka kalvinlasi. – Kui aga räägitakse evangeelsest kirikust, evangeelsest mõttest ilma lisanduseta (Lutheruse ehk Kalvini) siis tähendab see ikka Lutheri ja Kalvini õpetuse ühendust. Kalvini mõtteid leiame meie siis ka palju meie koondava voolu meeste juures.

Ka sõna „lutherlane“ tarvitatakse kahes mõttes ehk küll mitte ametlikult. Aga protestantlased mõistavad lutherlust ometi kui südametunnistuse vastuhakkamise vabadust üleüldse, kuna Luther südametunnistuse vabaduse all mõistis vabadust kõigist muist mõjudest, aga orjastust Jumala sõna külge. Lutherlane õieti on ikka ainult see, kes oma usulistes vaadetes meie usutunnistuskirjadest, iseäranis Lutheri Väikesest Katekismusest ja Augsburgi usutunnistusest ja kõige enam puhtast Jumala sõnast kinni peab.

Nii on lutherlase piir kõige kitsam; sinna mahuvad sisse ainult usutunnistuste poolehoidjad. Evangeelse piir on juba laiem; sinna mahuvad sisse peale lutherlaste ka kalviinlased ja Zwingli poolehoidjad. Protestantlase piir on kõige laiem; sinna mahuvad sisse kõik, kes ei ole Rooma ehk Kreeka katoliku kiriku liikmed. Kõik kolm suunda on meie kirikus esitatud. On olemas veel neljaski. See on Kalvini vaimust väljavõrsunud lutherlusest lahku kiskuv sisemist vaimu austaja piirkond, mis meil esineb kirikus leiduvais lahkpüüdlistes vooludes. Võiks ehk viiendastki voolust rääkida, kui arvesse võtta kõige uuema eitava voolu, mis mõne protestantlisest voolust veel pahemal pool seisva usuteadlase ja kirikuõpetaja juures nähtavale kipub tulema. Aga protestantlased ise ei ole vabameelsete ja eitajate vahel veel vahet tegema hakanud. See jäägu siis kõrvale.

Meie võime siis öelda: ajalooliselt oleme kõik protestantlased, aga võitluses meie protestantlusega ei ole meie seda mitte. Kõik protestantlased ei ole lutherlased, iseäranis Pühakirja arvustajad mitte.

Meie võime ka öelda: meie oleme ikka evangeelsed olnud ja oleme seda praegugi, aga meie ei ole seda enam „evangeeliumile vastavas protestantlises vaimus.“ Kõik evangeelsed ei ole lutherlased.

Nii teame, mis meie lutheruse, evangeelsuse ja protestantluse all mõistame ja saame ka aru, mis mõtte peale neid sõnu meie vastased ja meie ja nende vahepealsed pöörata püüavad.

„Ärge laske siis endid mitte mitmesuguste ja võõraste õpetustega vintsutada: sest see on hea, et armu läbi südant kinnitatakse (Hbr 13,9).“

 

Algupärane pealkiri: „Mis tähendab protestantlik, mis – evangeelne, mis – lutherlik“.

„Meie Kirik“ nr 31, 30.07.1924, lk 243–245.


 
< Eelmine   Järgmine >