Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Luterlus arrow Luterliku identiteedi tunnusjooned
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Luterliku identiteedi tunnusjooned
Autor: toimetus   
reede, 31 oktoober 2008

Kaks teoloogiaprofessorit, Scott Hendrix ja Günther Gassmann, annavad oma raamatus Fortress Introduction to the Lutheran Confessions (soome k Johdatus luterilaiseen tunnustukseen) ülevaate luterluse peamistest teoloogilistest ja pastoraalsetest arusaamadest. (G. Gassmann on pidanud loenguid luterlikust identiteedist ka EELK Usuteaduse Instituudis.) Ajalehe Kotimaa väljaandes Suola 1/2008 võtab Soome piiskoppide konverentsi teoloogiasekretärina töötav dr Jari Jolkkonen selle lühidalt kokku.  Alljärgnevas on refereeritud Jolkkoneni kokkuvõtet:

 

1. Jumalat peetakse ülimaks ja inimesest kõrgemal olevaks, kes suhetes inimesega astub esimese sammu: Kolmainus Jumal tuleb Temast võõrandunud inimeste juurde Jeesuse Kristuse isikus ja säilitab oma ligiolekut inimese kõneldud sõnade ja loodud mateeria vahendusel. See on ainuke tee õndsusele.

 

2. Tunnistatakse Jeesuse Kristuse surmas ja ülestõusmises toimuvast õigekssaamist ja vabastamist. Evangeeliumi keskmes on sõnum Jumala armastusest Jeesuses Kristuses. Jumal mõistab ja teeb usklikud õigeks Jeesuse Kristuse lepitustöö pärast. Õigekssaanutena on neil ligipääs Jumala juurde ja nad saavad uuendatud elu. Evangeeliumi tuum on kiriku olemise põhjus, aga ka kiriku kuulutuse ja väärtuste vundament.

 

3. Eristatakse, kuid ei eraldata üksteisest käsku ja evangeeliumi. Evangeeliumi tuleb eristada käsust, et pääsemine võiks jääda tõeliseks anniks. Siiski ei saa “odava armu” vältimiseks käsku kõrvale jätta.

 

4. Rõhutatakse sõna kuulutamist ja sakramentide jagamist Jumala töö väliste ja õndsusvajalike märkidena. Õpetus armuvahenditest on vajalik, et pääsemine jääks Jumala anniks. Püha Vaim ulatab Kristuse toodud lunastuse igale inimesele sõnas ja sakramendis.

 

5. Kirikut mõistetakse usklike ja pühade osaduskonnana, mida Püha Vaim sõna ja sakramendi vahendusel kogub ja ülal peab ning kus sõna ja sakramentide kuulutamiseks ja jagamiseks on eriline amet. Ühe, püha, katoolse ja apostliku kiriku olulisimad tunnused on evangeeliumi puhas kuulutamine ja sakramentide õige jagamine.

 

6. Rõhutatakse nii preestriametit kui kõikide ristitute preesterlust. Jumala seatuna on preestriamet vältimatult vajalik, kuid sama oluline on ristimises saadud üldine preesterlus. Mõlemad kuuluvad ühte ja peaksid üksteist teenima.

 

7. Maailma peetakse Jumala heaks loomistööks sõltumata maailma vastuolulisusest ja piiratusest.  Maailm on üldjoontes hea, kuid see ei tähenda tema täielikku tunnustamist. Jumal tegutseb maailmas, peab ülal kõike elavat ja viib selle täiuseni uues loomises aegade lõpul.

 

8. Kristlaste maiseks ülesandeks peetakse osalemist Jumala ustavate kaastöölistena maailma ülalpidamisel ja uuendamisel. Jumala teenimiseks ei pea kristlane maailmast põgenema. Jumalat teenitakse argielus, täites üldist hüve toovaid ülesandeid. Maist kutsumust täites ei taotle inimene õigust oma tegudest, vaid Jumala eesmärke ning õiglust ja rahu inimeste seas.

 

9. Piiblit peetakse kiriku usutunnistuse ja õpetuse juhtnööriks. Piibel on kiriku usu ja elu alus. Teisalt tõlgendatakse Piiblit lähtuvalt Kristuse evangeeliumist. Evangeeliumi esmajärgulisus ei lase luterlastel võtta omaks fundamentalistlikku piiblitõlgendust.

 

10. Väärtustatakse kiriku teoloogilist ja vaimulikku traditsiooni. 16. sajandil ei alustanud luterlik kirik tühjalt kohalt, vaid pidas nii tollal kui tänapäeval end kiriku traditsiooni osaks, mis algas apostlitest ning mida reformatsioon uuendas.

 

11. Järgitakse kiriku usutunnistust ehk oikumeenilisi usutunnistusi ja luterlikke usutunnistuskirju. Usutunnistus juhib usu tuumani, väljendab ühtsust ja aitab eristada õiget kristlikku kuulutust väärast.

 

12. Pühendutakse teoloogilisele mõtlemisele ja uurimistööle. Ülikoolist väljakasvanud luterlus väärtustab jätkuvalt õpetuslikku mõtlemist. Teoloogiline töö sisaldab nii Piibli, kiriku traditsiooni ja usutunnistuse kuulamist kui kriitilist kokkupuudet kaasaja intellektuaalsete ja ühiskondlike väljakutsetega.

 

Jari Jolkkonen lisab omalt poolt kaks luterlusele omast aspekti, mis professorite loetelust puuduvad:

 

13. Diakoonia. Luterliku reformatsiooni juurde kuulusid lahutamatult vaeste aitamine ja kerjamise lõpetamine. Siiski ei nimetata diakooniat ehk hädasolijate aitamist tõelise kiriku tunnusena. Tollases regimentide tööjaotuses kuulus vaeste aitamine ilmaliku võimu pädevusse.

 

14. Risti teoloogia. Teoloogia ajalugu teab Lutherit risti teoloogia esindajana, kes rõhutas kannatava Kristuse tähendust. Jumal toimib sageli peidetuna oma vastandisse; võimu, väe ja au asemel tuleb ta inimese juurde risti häbis. Kuna Jumal kannatas Kristuse isikus tõeliselt, on ka kiriku kohus olla seal, kus on lein ja kannatus.

 
 
< Eelmine   Järgmine >