| ARVAMUS: Millest või kellest algab usupuhastus? |
| Autor: Illimar Toomet | |
| reede, 31 oktoober 2008 | |
|
Reformatsioon jõudis Eesti- ja Liivimaale 16. sajandi I poolel. Vähestele on teada, et Märjamaa Maarja kogudus on üle elanud ka "vastureformatsiooni" ja isegi uue "reformatsiooni". Einar Laigna teenimist koguduse õpetajana alates 1973. aastast võib vastureformatsiooniks küll nimetada üksnes tingimisi. Rahvasuu räägib, et ametisseasunud Laigna oli pidanud jumalateenistust "imeliku korra järgi" - mis ometi osutus täpselt vastavaks kirikus kasutuselolevale agendale. Pärimuses nimetatakse "katoliiklikuks" Laigna tava käia kirikus regulaarselt palvetamas. Igatahes on selge, et pinged Laigna ümber koondunud "katoliikliku" rühma ja pietistliku vennastekoguduse rühma vahel kasvasid nii suureks, et peapiiskop Edgar Hark otsustas 1979. aasta sügisel Laigna õpetaja ametikohalt vabastada ning kutsuda uueks vaimulikuks Priit Rannuti. Asjaolu, et Rannuti esimene jutlus Märjamaal pidi toimuma pühapäeval, 4. novembril, kui kogudus tähistas usupuhastuspüha, on kui täpp "i" peal. Toonast olukorda peaks aitama mõista ka tõik, et Rannuti esimese jumalateenistuse pidamiseks tuli eelneval ööl ärarikutud lukk tammepuust kirikuuksest välja raiuda. Usupuhastuse vaimus panid kirikusse sisse pääsenud inimesed toime ka "pildirüüstamise", heites altarilt minema tabernaakli ja peaukse juures oleva pühitsetud vee anuma. Viimasest annavad tänini tunnistust rõdusamba küljes olev krutsifiks ja selle all sambas nähtavad kaks naelaauku. Mõnda aega pärast vabastamist Märjamaa koguduse õpetaja kohalt pühitseti Einar Laigna roomakatoliku preestriks. Aastatetagusel usupuhastuspühal, äsja ametissesaanud vaimulikuna, pidas siinkirjutaja kirikusse kogunenud pisukesele rahvahulgale tulise jutluse sellest, et oli kord paha katoliku usk, mille meie usuisa Luther ära puhastas, nõnda et kõik usklikud nüüd rõõmsa ja puhta südamega Jumalat võivad teenida. Mäletan praeguseni kirikuliste arusaamatuid pilke - nad ei saanud üldse aru, mida ma öelda tahtsin. Täna, aastaid hiljem ma sellist jutlust enam ei peaks. Toonane väliste kirikuorganisatsioonide vastandamine on asendunud küsimusega: "Milline on õige jumalateenistus?" Selline, mida Jumal prohveti suu läbi kirjeldab nõnda: "Õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!" (Am 5:18). Lihtne on kritiseerida väliseid, silmatorkavaid asju - teistsugust jumalateenistuskorda, keelekasutust, ajaloos esinenud väärarusaamu jne. Küsides aga, kuidas "lubjatud haudadest" visata välja "roiskumine" (vrd Mt 23), kohtume paratamatult küsimusega, kas meis endis on valgus või pimedus. Ja kui valgus meie sees on pimedus, milline on siis veel meie pimedus? (vrd Mt 6:23) Puhastus algab meist endist - mitte teistest! - ja usku puhastab üksnes Jumal. Sellest räägib ka Priit Rannuti esimene jutlus Märjamaa Maarja kirikus, kuhu sissepääsemiseks tuli lõhkuda kiriku uks. Õp. Priit Rannuti jutlus Märjamaa Maarja koguduses usupuhastuspühal, 4. novembril 1979. aastal Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki - jäta talle ka kuub! Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks! Anna sellele, kes sinult palub, ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata! Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik! Mt 5:38-48 Möödunud kolmapäeval tähistasime usupuhastuspüha. Kuulasime jutlust tekstile: Jeesus puhastab templi. Minu Isa koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta kaubakojaks. Üleliigne välja! Nii vihises Jumala templis ka 1517. aastal Martin Lutheri 95-st teesist punutud paelust piits. Ei mitte enam härgade, lammaste ja tuvide kohal – neid ei olnud enam ristiusu templites – ka mitte piltide, rituaalide ja kommete üle – need ei olnud eesmärgiks, selles osas on usupuhastust tihti valesti mõistetud, vaid piitsaplaksud tabasid kõike seda, mis eksitas või takistas inimest saamast õndsaks, mis teed Jumalariiki varjas. Kõik pildid, krantsid ja kausid veega võivad omada küll mingi tähenduse, kuid on abitud aitamaks inimest vabaneda patust. Milline seos on täna kuuldud tekstil usupuhastuspühaga? On tal üldse mingit seost? – Kahtlemata! – Juba esimese lausega juhitakse sellele meie tähelepanu: „Te olete kuulnud… aga mina ütlen teile..“ Mooses ütles: silm silma, hammas hamba vastu.. Enne seda oli džungliseadus: veretasu ja piiramatu kättemaks… Löö oma vastasel hambaid välja nii palju kui jõuad! Mida rohkem, seda parem. Käega ja kaikaga. Mooses pani kehtima normi: hammas hamba vastu. Mitte rohkem! Juba see oli usupuhastus! „Aga mina ütlen teile...“ ja Jeesus kuulutab täiesti hoopis midagi uut – ennekuulmatut. See ei ole senikehtinu puhastamine või paremaks tegemine, vaid kardinaalselt uue, ootamatu ja paradoksaalse, kui ainuvõimaliku tee esitamine. Ajaloos on olnud palju uute süsteemide loojaid ja maailma-parandajaid. On öeldud: „Kaotage sotsiaalne ebavõrdsus, tehke kooliharidus kõigile kättesaadavaks, jagage varandused, et kõikidel oleks küllalt – siis on meil inimene, kelle üle võib uhkust tunda!“ Ja tulemus? Lohutame end ikka veel sellega, et kusagil midagi kumab kaugelt silmapiiri tagant. Jeesus Kristus pakub lahenduse. See ei alga meie ümbruse ja olukordade muutmisest, vaid inimese muutmisest. See, mida jutlusetekstina äsja kuulsime paneb jahmatama, on arusaamatu ja otse mõistusevastane! Paku oma põsk teisele löömiseks, armasta oma vaenlast jne.?! Ainuke mõistetav osa, millega saaks nõustuda, on tõdemine, et Jumal tõepoolest laseb oma päikest tõusta nii heade kui kurjade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Aga ka see lihtne lause sisaldab mõtteainet… Kui see nii ei oleks!? Kui päike paistaks heinaajal ainult kristlase mahaniidetud heinakaartele, kui vilja tärkamise ajal vihm niisutaks vaid kristlaste põlde… Mida oleks väärt siis meie selline kristlus?! Või edasi mõeldes: kui selline vahetegemine toimuks igal elualal! Kui Jumal oleks loonud sellise süsteemi, kus inimesel, olenevalt sellest kas ta on kristlane või mitte, on kasutada privileegid,. Kui see, et su lapse kõrgkooli sisseastumise ankeedil nime taga on märge „on kristlik-noor“, tagab talle vastuvõtmise – siis küsime: mis oleks siis väärt meie selline kristlus? Seda ei olekski enam! Paljas nimi, ilma sisuta. Tänu Jumalale, et meil ei ole heaolu-kristlust! Elujõuline kristlus saabki oma alguse just sealt, kus talle vastu kõrvu lüüakse, kus kristlaselt vammus võetakse ja ülekohtuselt raskeid radu käima sunnitakse. Aga mina ütlen… „Kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!“ Sa ütled: „Kas must siis enam teise põse pöörajat on, sest olen pikali maas!“ Nii see mõeldud ei ole. Siin räägitakse paremakäelistest inimestest. Ainuke võimalus on teise paremale põsele lüüa ainult käeseljaga. See oli sümboolne löök, mida peeti eriti häbistavaks. Sellega ütleb Jeesus, et isegi, kui keegi sind teadlikult ja tahtlikult solvab, ei tohi sa viha kanda ja kättemaksu plaane haududa. Solvanguid pidi taluma ka Jeesus: Ta on söödik ja veinijoodik, tölnerite ja hoorade sõber. Anti mõista, et ta ise on samasugune nagu seltskond, kus ta meeleldi viibib. Sama lugu oli algse ristikogudusega: tagakiusamiste ajal nimetati neid inimsööjateks, inimvere joojateks, linnapõletajaiks, ühe sõnaga – rahvavaenlasteks. Kuulujuttude levitajail fantaasiast puudus ei ole. Eks see tuleb ikka meelde, kui tänapäevalgi ajalehti loeme! Tõelised kristlased ei tunne sellelaadilist haavumist. Siin on Kristuse käitumine neile eeskujuks. Edasi ütleb Jeesus tänases tekstis, et kui keegi kohtumenetluses sinult nõuab pandiks vammust, siis jäta talle ka kuub. Saame sellest õieti aru, kui teame, et vammus oli puuvillane või linane aluskuub, mida aeg-ajalt vahetati, st neid pidi olema vähemalt kaks, aga kuubesid oli tavaliselt vaid üks. Viimast kasutati päeval mantlina ja öösel tekina. Juudi õiguse järgi võidi pandiks nõuda küll vammust, aga mitte mantlit. 2Ms 22:25 loeme: Kui sa oled võtnud pandiks oma ligimese üliriide, siis sa pead selle temale tagasi andma enne kui päike loojub, sest see ta üliriie on tema ihu ainsaks katteks. Millega ta muidu magaks? Jeesus ütleb siin meile, et kristlased ei ole „õiendajad“ või need, kes maksku-mis-maksab oma õigust taga nõuavad. Sellise meelsusega inimene ei ole veel õieti mõistnud, mida kristlus tähendab. Kristlased ei mõtle mitte oma õigustele, vaid kohustustele; mitte oma eesõigustele, vaid vastutusele. Ka siis kui need kohutused on ebameeldivad ja ülekohtused. Palestiina oli okupeeritud maa, seal kehtis Rooma võim. Sageli sunniti elanikke saatjatena või pakikandjatena ette võtma ootamatuid rännakuid. „Kui keegi sind sunnib ühe penikoorma käima, siis mine temaga kaks!“ ütleb Jeesus. Ole vastutulelik, lahke ja heldekäeline: „Anna sellele, kes sult palub ja ära pööra ennast sellest ära, kes sinult tahab laenata!“ Üleskutse on selge, meil jääb vaid küsida, mil määral vastame meie nendele nõuetele?! Kui palju mugavam oleks pidada küllaldaseks, et meie jumalateenistus seisneb vaid rituaalses Jumala kummardamises, palvete lugemises ja vagade kommete täitmises. Kuid, kasutades sportlikku terminoloogiat, latt tõstetakse veelgi kõrgemale: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad...“ Kas siin ei ole nõutud võimatut: keegi ju ei saa ennast sundida armastama, pealegi vaenlast! Siin tulebki ütelda paar selgitavat sõna. Keel, milles Uus Testament on kirjutatud, kasutab armastuse tähenduses mitut sõna. Antud lauses – agàpe. „Armastage“ – „agapàte“! (kr). See armastus on üles ehitatud mitte niivõrd emotsioonidele, kui tahtele. Kellelegi kristliku armastusega, agàpega, läheneda tähendab mitte hoolida tema suhtumisest meisse, hoolimata isegi tema vaenulikkusest ikkagi südamest temale soovida kõike head. Peame nägema temas inimest, keda Jumal samuti nagu mind ennastki armastab ja tahab, et ka tema oleks kord Jumalariigis. Armastusega võidame! Võidame sellepärast, et maailma jaoks on see relv, millele ei ole vasturelva. Lüüakse põsele – pakkudes ka teist põske löögiks muutume ise kõlbeliselt ründajaks ja seisukorra peremeesteks. Kui keegi teid sunnib koos endaga käima üks penikoorem, siis seda tehes olete te tema ori; aga kui käite vabatahtlikult lisaks veel teise, siis tõusete kõrgemale orjusest: suuremeelsust osutades muutute tema isandaks. Võidame vaenlase seeläbi, et ta muutub meie sõbraks! Hea kuulaja, kui sa rahuldud sellega, et oled nüüd mitmestki omaaegsest mõistest ja Jeesuse kaasaja paradoksaalsetest piltidest aru saama hakanud, siis ei ole tänane jutlus oma eesmärki täitnud. Siis ei ole sa mõistnud seda, mida Jeesus on tahtnud anda. Eesmärgiks on „et te saaksite oma Isa lasteks, kes taevas on!“ Ei tohi unustada – „Mäejutluse“ adressaadiks on jüngrid, tema järelkäijad. Need oleme ka meie. Oleme praegugi tema jüngritena teda kuulamas. Selline on kasvuprotsess kristlaste, tema järelkäijate jaoks. Nendest peab algama see kiirgus, mis lõpeks kogu maailma valgustab. Nii puudutab see ka meid. Oleme tema õpilased. Praegugi ta ütleb meile: Kõik need kõrged nõuded on selleks, et te saaksite oma taevase Isa lasteks. Oleme hämmingus, ei mõista. Kas siis mingite ülikarmide käskude täitmise läbi saadakse Jumala riigi kodakondseks? Selline mõte usupuhastuspühal! Lahenduseni jõuame siis, kui nõuded ilmselt ületavad inimvõimete piiri: „Olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ Siin tõstame kaks kätt alistumise märgiks. Olla täiuslik on võimatu, aga selline on nõue. Selle nõude täitmisel on meil igapäevased kogemused. Ja ütleme koos apostel Paulusega: Ma pürgin seatud eesmärgi poole… Ja kui sageli pean seejuures tunnistama: Head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! Oh mind viletsat inimest! Kust saada abi? Jeesus Kristus! Tema kaudu saadakse Isa lasteks, kes taevas on. Tema armastus ja andestus annab meile jõu mitte lakata eesmärki püüdlemast. Seda armastavat jõudu vajame kõikjal. Kui ma aastal 1938 asusin õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda, siis 19-aastase noorukina arvasin, et koguduse vaimuliku ülesandeks on inimese usuliste vajaduste rahuldamine. Nüüd tean, mida vajame üle kõige – vajame sellist armastavat jõudu, mis on suuteline muutma maailma! Seda annab Jeesus Kristus: päästab patust ja kurjuse väest, annab jõu taluda solvanguid, armastada neid, kes meile ülekohut teevad, lepitada tülid perekonnas ja koguduses. Annab ka kindla teadmise, et hoolimata kõigest oma ebatäiuslikkusest olen oma täiusliku taevase Isa laps, AAMEN. |
| < Eelmine | Järgmine > |
|---|