"Ärge kartke neid, kes ihu tapavad ja pärast seda ei saa midagi rohkemat teha! Kartke Teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse!" (Lk 12:4-5)

Suurbritannia nn humanistid on algatanud kampaania, mille käigus paigaldatakse bussidele suured plakatid kirjaga: "Tõenäoliselt ei ole Jumalat olemas. Lõpeta muretsemine ja naudi elu."

See on umbes sama, nagu prohvet Jesaja sõnad, mida apostel Paulus kordab Kirjas korintlastele: "Söögem ja joogem, sest homme me sureme!" (Js 22:13; 1Kr 15:32)

Muidugi on see ateistide kampaania kummaline ja naeruväärne, sest esiteks tekitavad nad oma väitega, et "tõenäoliselt ei ole Jumalat olemas", pigem muret, segadust ja ebakindlust kui rahustavad inimesi, ja teiseks: miks peaks Jumalasse uskumine panema inimesi muretsema ja keelama neil elu nautida? Või vastupidi: kuidas peaks Jumalasse mitteuskumine vabastama inimesed muretsemisest?

Uskliku ja uskmatu inimese vahe ei ole mitte selles, et üks muretseb ja teine oskab elu nautida, vaid selles, et ühe jaoks on elu midagi enamat kui see üürike silmapilk sünni ja surma vahel, mida me praegu tunneme, teise jaoks aga ongi see praegune elu kõik, mida ta suudab ette kujutada. Ja pigem muretseb just selline inimene – selle pärast, kas tal õnnestub elust ikka viimast võtta või jääb midagi saamata.

Tegelikult on muidugi nii usklike kui uskmatute inimeste mured hoopis proosalisemad. Kas vajab katus remontimist või on küsimust, kuidas rahaga järgmise palga- või pensionipäevani välja tulla. Või on keegi haige või on lapsel või lapselapsel koolis raskusi. Või on naabrite vahelt must kass läbi jooksnud või kipub noore abielupaari esimene armastus jahtuma.

Mis mured olid küll sellel 42-aastasel mehel, kes oli eile pärastlõunal oma hõbehalli autoga teel Tallinna poole? Mis tegi talle rõõmu? Millele ta mõtles? Kas ta muretses või nautis elu.  Teada on üks: tema elu lõppes Tallinn-Tartu maanteel eile kell 14:13. Nii lõpeb kord meie kõigi elu – kas nii ootamatult või mitte, aga lõpeb igal juhul.

Kui sellega lõpebki kõik, siis ei ole meil tõepoolest mitte millegi pärast muretseda. Aga siis ei ole meil ka mitte mingit lootust! Apostel Paulus ütleb: "Kui surnuid üles ei äratata, siis  söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii!" (1Kr 15:32)

Meie ainus lootus on selles, et Jumal ei ole meid loonud mitte ainult selle üürikese silmapilgu tarvis siin sünni ja surma vahel, vaid Ta tahab, et me oleksime koos Temaga igavesti. Selleks on Ta läkitanud oma ainusündinud Poja, kes on saanud meie Lunastajaks ja Õnnistegijaks. Jeesus Kristus, tõeline Jumal ja tõeline inimene, on võtnud enda peale meie patu, kannatanud ja surnud meie eest ning võitnud oma ülestõusmisega surma ja kuradi meelevalla, avades kõigile, kes Temasse usuvad ja Temas ilmunud Jumala armu vastu võtavad, tee igavesse ellu.

Meie lootus on, et saame kord Teda näha, "nagu Ta on", ning siis oleme ka meie "Tema sarnased" (1Jh 3:2), tundes jäävat rõõmu täiuslikust ja igavesest elust.